Kui ma broneerisin oma ringreisi jaoks lennupileteid, olin teadlik tagasilennu kuupäevast: 11. september 2011 – Maailmakaubanduskeskuse ja Pentagoni terrorirünnakute 10. aastapäev. Kuid ma ei saanud tagasilennuks ka teist kuupäeva valida.
Selle nädalavahetuse lähenedes sagenesid murelikud toonid võimalikest ohtudest Ameerika Ühendriikide vastu, mis võisid kaasata, ent ei piirdunud New Yorgi ja Washingtoniga. Kuigi ma ei kartnud, tõusis minu uudishimu tase hingamispäeva, 10. septembri hommikul kõrgele, kui ma Dallase kesklinnas sõites märkasin, et tänav, millele ma pidin keerama, et parkimisalale pääseda, oli politsei poolt kinni pandud. Kas see võis olla seotud üleriigiliste kõrgendatud turvanõuetega?
Nädalavahetus läks edasi ja ma mõtlesin väga palju võimalustele, millele olin varemalt keeldunud mõtlemast. Mis siis, kui Ameerikat rünnatakse jälle? Mis siis, kui minu kojulennu ajal toimub minu lennukis midagi kujuteldamatut? Mis siis, kui 11. septembrist saab minu hukkumise päev?
Kas minu palve on isekas?
Nagu alati, palusin ma ka 11. septembril lennu alguses isiklikku kaitset, lennumeeskonna kaitset ja lennuliikluse kontrollijate pärast. Hoolimata minu reisiplaanist ja pikkusest on alati nii, et kui kojujõudmiseni on jäänud 48 tundi, suudan ma mõelda vaid oma abikaasast ja lastest. Ma usun, et need inimesed 10 aastat tagasi mõtlesid samamoodi – kas nad olid hukkunud lennukis või jõudsid koju kallite juurde. Nad ootasid rõõmsat taaskohtumist; ent see ei saanud teoks.
Mis siis, kui Jumal lubab õnnetusel mind tabada? Mis siis, kui Jumal ei vasta minu palvele nõnda, nagu ma sooviksin? Kas on isekas paluda seda, mida ma tahan – eeldades, et minu tahtmine on ka Jumala tahtmine? Kas ma peaksin palvetama teistmoodi, kui olen harjunud?
Enne vangistamist ja ristilöömist koges Jeesus oma elu suurimat katsumust. Ellen G. White on selle hetke kohta öelnud: „Jumala Poja inimolemus värises selles läbikatsumises. Nüüd ei palvetanud Ta enam oma jüngrite pärast, vaid enda pärast. /---/ Kristus võis veel keelduda joomast karikat, mis kuulus patusele inimesele. Veel polnud hilja loobuda. Jeesus võis pühkida laubalt verise higi ja jätta inimesed ülekohtusse hukkuma. Ta oleks võinud öelda: Las ülekohtune talub ise oma karistust; mina lähen tagasi oma Isa juurde.”1 Kui Ta palvetas – esimese poolega ma suudan samastuda, kuid teine pool on minu mõtteviisi jaoks üsna võõras: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” (Lk 22:42) Luukas kasutab Jeesuse palvetamisest kõneledes (22:41) lihtminevikku. Lihtminevik viitab tegevuse kordusele. Jeesus palvetas korduvalt oma Isa poole, et Ta vastaks nii, kuidas Jeesus tahab, ent Ta palus korduvalt ka seda, et Jumala tahe sünniks. Selline palve on kõige ohtlikum, mida inimene paluda võib, sest see annab Jumalale loa lasta olukordadel minna vastupidiselt sellele, mida meie soovime.
11. septembri hommikul 2011 palusin ma Jumalat, et ta viiks mind turvaliselt koju. Ausalt öeldes ma ei mäleta, kas ma üldse teistele lennukisolijatele mõtlesin – aga ma arvan, et ma uskusin, et palve minu enda pärast oli palve kõigi reisijate pärast. Ma palusin ka, et sünniks Jumala tahtmine. Kuid ma ei ole kindel, kas ma oma sõnu ka tõsiselt mõtlesin. Mis saab minu naisest? Mis saab minu lastest? Kuidas selline tragöödia neid mõjutaks? Kõik need mõtted keerlesid mu peas, ja ma ei soovinud, et mu perekond peaks kõige sellega silmitsi seisma. Seega leidsin, et kergem on loota ja paluda, et Jumal teeks nii, nagu mina tahan – vastaks minu palvele minu soovi kohaselt.
Jumala lubav tahe
Kakskümmend aastat tagasi, kui ma teenisin koguduse pastorina, oli minu kohalikus koguduses kogudusevanem, kes rääkis pidevalt erinevusest Jumala täiusliku tahte ja Tema lubava tahte vahel. Ma sain temast aru nii, et Jumalal on oma tee, kuidas Ta soovib, et asjad oleksid, kuid sageli lubab Ta neil teistmoodi minna.
Pühakiri on pilgeni täis näiteid Jumala lubavast tahtest. Jumala plaanis ei olnud kunagi olnud Iisraeli kuningriiki, kuid Ta lubas sel sündida (1Sm 8:6–9). Jumal ei ole erimeelsuste ja kibeduse Jumal, ent Ta lubas inimlikul valikul määrata sündmuste käigu Pauluse ja Barnabase vahel (Ap 15:36–39). Minu lemmiknäide Jumalast, kes lubab asjade käigul minna mitte Tema soovi kohaselt, on pärit Joosepi elust. Joosep jätab endast mulje, nagu valitseks ta oma isa ja vendade üle, kui jagab nendega oma unenägu – ehk tuli see tema naiivsusest (1Ms 37:5–11), kuid see ei õigustanud kannatusi, mille osaks ta sai vendade käe läbi, kes viskasid ta tühja kaevu ja müüsid seejärel orjusesse (s 23–28). Ent Jumal lubas sel sündida, nagu ka sellel, et Joosep pannakse ebaõiglase süüdistuse tõttu vangi (1Ms 39:11–20).
Mis siis, kui Jumala lubav tahe mõjutab minu elu negatiivses suunas? Kas ma olen valmis paluma ohtlikku palvet „Sündigu mitte minu, vaid sinu tahe”? Kas ma olen valmis seisma silmitsi reaalsusega, mis võib saabuda, kui ma palun, et minu tahte asemel sünniks Jumala tahe? Iga kord, kui me oma perega autosse istume, palume jumalikku kaitset. Aga mis siis, kui Jumal lubab juhtuda õnnetusel – ühe või kõigiga meist? Ma palun head tervist oma naisele, lastele, vanematele, naise vanematele, kaastöölistele ja paljudele teistele. Aga mis siis, kui minu naine saab halva uudise – lõpliku uudise – nende testide kohta, mis just laborist tagasi tulid?
Üle inimmõistuse
Jumala tahte mõistmine seab meie arusaamise löögi alla. Meil on lihtne uskuda, et õige eluviis viib loomulikult hea tervise, külluse ja paljude teiste õnnistusteni. Tegelikkus aga paljastab, et sõnakuulelikkuse ja pettumustevaba elu vahel ei ole sõltuvust.
Hiskija tegi ustavalt seda, mida Jumal käskis. „Tema kõrvaldas ohvrikünkad, purustas sambad, raius maha viljakustulbad ja pihustas vaskmao, mille Mooses oli teinud.” (2Kn 18:4) Kuid ta jäi siiski haigeks ja kui Jesaja ütles, et „sea oma elumaja asjad korda, sest sa sured ega saa terveks” (2Kn 20:1), ei suutnud Hiskija Jumala tahtega leppida – ta ei suutnud paluda, et sünniks Jumala tahe. Järgmiste põlvkondade närune lugu jutustab meile, kuidas Hiskija oleks pidanud kõikväelise Jumala plaanid vastu võtma.
Jeesus ja Tema jüngrid kohtusid mehega, kes oli sündinud pimedana. Jüngrid küsisid: „Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?” Kristuse vastus on õpetlik tänapäevalgi: „Temas peavad saama avalikuks Jumala teod.” (Jh 9:2, 3)
Miks hea kuningas Hiskija pidi surema – sellest ta ise aru ei saanud. Miks oli see mees sünnist saadik pime – seda ei teadnud ei ta ise ega ka teised. Paljudele jääb väga raskesti meelde, et „kõik tuleb heaks neile, kes Jumalat armastavad” (Rm 8:28) – et see on turvalisem kui inimmõistus suudab loogiliselt aru saada; on turvalisem palvetada ohtlikku palvet, andes Jumalale luba teostada meie elus Tema tahtmine.
Oota ootamatut
2010. aasta 20. aprilli pärastlõunal olin hotellitoas oma sülearvuti juures küürus, kui hakkasin äkki tundma seljavalu. Järgmisel päeval lendasin Chicago kaudu tagasi Baltimore’i. O’Hare lennujaamas maandumisel märkasin, et mu jalad tunduvad lõdvad, sammud ebakindlad. Baltimore’is jalutasin aeglaselt lennujaamas kohani, kus mu naine mind ootas, et mind koju viia.
Kui ma sel neljapäeva hommikul, 22. aprillil ärkasin, et tööle minna, ei suutnud ma üles tõusta. Äratasin oma naise ja ütlesin, et ta peab mind kohe haiglasse viima. Kompuutriuuringus selgus, et kaks paistes diski suruvad minu seljakeeliku vastu, mis muudab mind allapoole vöökohta ajutiselt halvatuks. Minu meelehärmiks ütles kiirabiarst, et ainus võimalus on operatsioon. Sel pärastlõunal transporditi mind pärast stabiilse seisundi saavutamist helikopteriga teise haiglasse, seal jälgiti mind mitu päeva ja lõpuks valmistati ette operatsiooniks.
Viis päeva enne operatsiooni lebasin selles haiglavoodis ega teadnud, mida tulevik toob. Ma teadsin vaid seda, et ma ei suuda püsti tõusta, rääkimata käimisest või jooksmisest. Kõike, mida olin enne võtnud endastmõistetavana – nagu ühe jala teise ette asetamine –, oli nüüd võimatu teha. Mul oli need viis päeva palju aega palvetamiseks. Mis siis, kui ma ei saa enam kunagi käia? Mis siis, kui operatsioonil läheb midagi valesti? Mis siis, kui ma ei saa enam mitte kunagi oma pojaga korvpalli mängida? Ma palusin tervenemist, kuid sel hetkel tajusin ka oma abitust ja täielikku sõltumist Jumalast. Kuigi ma soovisin Teda püsti tõustes austada, palusin rahulolemise andi, et kui see peaks olema Jumala valik, ülistaksin ma Teda ka ratastoolis.
Jumal teab kõige paremini
Kõige ohtlikuma palve palumine nõuab küpset usku ja jumalikkuse usaldamise sellise taseme saavutamist, mis saab olla ainult Jumala and. Alati on lihtsam käia mööda teed, mida meie silm seletab, kuid sageli ei ole see Jumala plaan ja seega pikas perspektiivis meile kasuks. Elu viskab meile igaühele ühe pettumuse teise järel: suhted, mis lõpevad südamevaluga, lähedaste ja sõprade ootamatu haigus ja surm, tööst ilmajäämine, edutamine, mille osaks sai keegi teine, kel tegelikult puudus sinu kvalifikatsioon, olulistel eksamitel vaid mõne punkti puudujääk paremast hindest – ja see nimekiri jätkub. Nii paljud neist valusatest kogemustest ei ole meie kontrolli all ja on oma olemuselt Jumala lubav tahe. Kuid Ellen G. White annab meile teada, et „Jumal ei juhi oma lapsi kunagi teistmoodi, kui nad ise valiksid – juhul kui nad näeksid lõppu algusest ja eesmärgi aulisust, mida nad Tema kaastöötajatena täidavad”.2
Oleks meil usku, mis usaldab Jumalat, kui me ei suuda Tal kannul püsida!
Willie Edward Hucks II on SPA ajakirja Ministry: International Journal for Pastors abitoimetaja.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1 Ellen G. White, „Ajastute igatsus” (Mountain View, Calif.: Pacific Press Pub. Assn., 1898), lk 690.
2 Ellen G. White, Conflict and Courage (Washington, D.C.: Review and Herald Pub. Assn., 1970), lk 278.
In English