„Lihtsalt kristlus”

Valisin Meie Aja lugejatele tutvustamiseks C. S. Lewise raamatu „Lihtsalt kristlus”. Raamatust on ilmunud tänaseks kokku kolm trükki, viimase neist – 2007. aastal – on välja andnud kirjastus Logos.

Kõigepealt raamatu autorist. Staples Lewis sündis 1898. aastal Põhja-Iirimaal. Tema kristlaseks saamine langes uue sajandi kahekümnendate-kolmekümnendate piirimaile. Kainest realistist sai kristlane pikaajalise protsessi tagajärjel. Raamatus „Tabatud rõõmust” kirjeldab C. S. Lewis 1929. aastal oma pöördumist järgnevalt:

„Ma andsin alla ja tunnistasin, et Jumal on Jumal, põlvitasin ja palvetasin …“

C. S. Lewis oli tunnustatud õppejõud Oxfordis, Cambridge’i ülikooli keskaja ja renessansikirjanduse professor, paljude kristlike raamatute autor.

Oma raamatus „Lihtsalt kristlus” väldib autor teadlikult doktrinaalsust, kutsudes lugejaid pigem justkui „esikusse“, kust on avanemas erinevatesse ruumidesse palju uksi:

„”Lihtsalt kristlus“ on nagu esik, kust avanevad uksed paljudesse ruumidesse. Kui mul õnnestub kedagi sellesse esikusse juhtida, olen oma ülesande täitnud. Esik on paik, kus sa pead otsustama, millist ust avada.“

Ometi ei paku autor oma raamatus ka „lihtsat või odavat kristlust“. Raamatus esitab autor mitmeid väga otseseid ja tõsiseid küsimusi ning lahatakse kristluse ja kristlaseks olemise valupunkte. Iga siiras otsija puutub varem või hiljem oma usuelus kokku küsimustega, mida osa meist hiljem lihtsalt kas eitavad või keelduvad nägemast, kuna need ei lähe kuidagi kokku meie varasemate uskumustega. Muutused ongi hirmutavavad, sest sunnivad meid loobuma oma mugavast ja harjumuslikust positsioonist. Teised aga, hoolimata raskustest ja sisemisest ängist, mida sellised küsimused endaga kaasa võivad tuua, ei karda esitada oma küsimusi Jumalale endale…

„Lihtsalt kristlus” lammutas minu senise arusaama kristlusest nagu kaardimajakese ja avas palju avarama ning sügavama vaate kristlusele üldse. Kasutades autori piltlikku metafoori esikust, mõistsin, et olin avanud enda jaoks küll õige ukse, kuid ma polnud raatsinud viibida esikus piisavalt kaua, mõistmaks, et terves majas kehtivad needsamad reeglid, mis esikuski…

Esikus seistes piilusin ka teistesse ruumidesse ja küsisin endalt: kas see, mis ma seal nägin või kuulsin, mulle sobib, meeldib, kas too õpetus on ikka „õige“? Nii tehes ei käitunud ma päris arukalt, sest niipea, kui astusin oma valitud tuppa, unustasin sõbralikkuse ja kaastunde nende vastu, kes olid valinud teise ukse või kes veel olid jäänud esikusse.

Jumal on asetanud inimesesse küll oma moraaliseaduse, kuid ka vabaduse mitte järgida oma loomusundi. Teame ju küll, mis on õige, kuid me ei tee päris sageli selle järgi. Mõistsin, et mitte keegi meist ei täida loomusunni nõudeid. Isegi ka kõige pühendunum perfektsionist mitte. Meie häda on selles, et Jumal, kellesse me usume, meie usk, arusaamised, uskumused, on väga tihti meie enda nägu. Ometi olme ju meie, inimesed, loodud „Jumala näo järgi“, mitte vastupidi. Ja seni, kuni meie iseloomus ja elus ei peegeldu Jumala iseloom, lammutabki Jumal meie virtuaalmaailma ja selle jumalakujukesi nagu kaardimajakesi. Kasutame sageli päheõpitud või kulunud kõlavaid termineid, fraase, vormeleid või lauseid, et vastata küsimustele, mis puudutavad meie usku või arusaamisi. Õpetame need kätte isegi oma lastele, kuid Jumal ei nõua meilt, et saades kristlaseks, peaksime jätma mõistuse kiriku ukse taha. Meie lapsed ei vaja raskepäraseid doktriine või neile sisuliselt arusaamatuid käibefraase, vaid oma vanemate armastust. Läbi ajaloo on inimene vajanud lisaks igasugustele käibefraasidele ka teatud tegelaskujusid, et läbi huumoriprisma tuua välja ühiskonna valupunktid või naeruväärsus. Selle näiteks toon lookese Jukust.

Juku käest küsitakse pühapäevakoolis: „Kes on pruun ja hüppab oksalt oksale?“ Juku mõtleb, kuidas ta nüüd vastab pühapäevakoolis „orav“, see pole nagu sünnis, ja vastab seetõttu: „Jeesus!“, kuna teda on õpetatud: Jeesus on õige vastus igale su küsimusele.

Mida vähem oleme mõistnud kristluse tuuma, seda enam vajame selliseid hüüdlauseid või tegelaskujusid, kuna need sobivad hästi maskeerima meie küündimatust ja suutmatust taibata. Kui küsida inimeselt, mida tema jaoks mõni selline fraas sisuliselt tähendab, siis enamasti satub ta kimbatusse. Kui Kristus käsib meil olla näiteks nagu tuvid, siis ei tähenda see veel ju seda, et peaksime ka munema. Pühakirjas sümboolika kasutamine on vaid püüd kirjeldada kirjeldamatut ning meil läheb vaja pidevalt Püha Vaimu poolt valgustatud meelt ja arukust, teha vahet sümbolitel ja sellel, mida nendega öelda tahetakse. Samuti mõistmist, mida tähendas loetu ennekõike oma aja ja kultuurikontekstis, alles seejärel otsida vastuseid tänapäeva ja enesega seotud ruumis.

C. S. Lewis kisub armutult kattevarju paljudelt uskumustelt, mida kristlased endas kannavad Jumala olemuse, kolmainsuse, patukahetsuse, armu, andestamise, moraali, usu, kiusatuse, abielu, lootuse, patu jm suhtes. Ometi ei maksa seda raamatut karta, kuna lugeja vabaneb pigem kammitsatest, mis tema mõtlemisvõimet on senini piiranud. Mida sügavamalt kogeme kristluse olemust (Kristuse iseloomu pühadust), seda vähem on meis kiusatust anda teistele nõu asjades, mida me ise empiiriliselt kogenud ei ole. Kuniks viimaks taandub nõuandmine vaat et sootuks ja asendub praktilise käitumisega.

Raamatus puudutatakse ka aega ja ajavälisust. Meie, inimeste aeg ja aeg Jumala juures ei kulge sama joont mööda ja samal kiirusel. Inimestena on meil kiusatus elada kas minevikus või homses, leidmata rahu ja rõõmu tänases. „Inimene mõtles välja kella ja arvas, et on püüdnud aja lõksu“ … Kuid ainus tõeline hetk, tõeline elu, mis meile antakse, on käesolev, praegune – kui sina, armas lugeja, hetkel seda loed. Just nüüd, selles hetkes kujundad sa oma elu, oled selle looja, sest su mõtted loovad sinu ümber reaalsuse nüüd siin ja praegu.

Raamatu lõpus arutletakse sellegi üle, kas kristlane olla on raske või kerge ning miks lihtsalt kena inimene olemisest ei piisa. Lugejat kutsutakse üles mõtisklema, millised on meie tegutsemise tegelikud ajendid. Nii halval kui heal on tendents kasvada.

„Paremaks muutudes näeb inimene üha enam endas peituvat halba. Halvemaks muutudes, märkame oma pahesid järjest vähem. Keskmine inimene mõtleb, et temaga on kõik korras. Head inimesed tunnevad nii head kui kurja. Halvad ei tunne kumbagi.“

Kristluse tuum peitub paradoksides. Mitte miskit ei saa kunagi päriselt meie omaks, kui me pole seda ära andnud. Võime saada kõik vaid siis, kui sellest kõigest loobume. Saades vaeseks, leiame rikkuse. Hoides kinni rikkusest, oleme vaesemad vaeseimast. Loobudes oma elust, leiame tõelise Elu. Loobudes oma minast(egoismist), saab arenema hakata Isiksus, kelle peale mõtles Jumal sind algselt luues. Midagi sellest, mis meis pole surnud, ei leia ülestõusmist.

Lõpetuseks aga üks hiljutine kinnipüütud mõttekild:

„Kui minu elu on minu religioon, siis heatahtlikus, vaikne rõõm ja teadvelolek on selle palved.”