Tallinna lennujaama turvatsoonist läheb mu tütar läbi viperusteta. Mina jään kinni... Tolliametnik sorib mu kohvris, võtab siis ette käekoti ja tuleb kohvri juurde tagasi. Ma ju pakkisin oma asjad nõuetekohaselt, mõtlen nördinult. Saan aru, et minu pagasi hulgast otsitakse midagi konkreetset. Mul hakkab ametnikust kahju. Aitan otsida. Tõmban lahti kõik teadaolevate lisataskute lukud. Ja seal see ongi – pakk halvaad, mis läbivalgustusel hoopis hašišipakikest koos sisu vastava konsistentsiga meenutab! „Vabandage, proua, aga me ei saanud aru, mis see on...“ Mulle soovitakse head reisi ja ma olen vaba. Minu kohvris oli olnud midagi, mis ainult näis kahtlane.
Lennujaamas kohtab inimesi üksikult, paarikaupa ja seltskonniti. Paljudel on ääretult lõbus kuni turvatsooni väravateni. Viimasest alates pöörduvad asjad tõsiseks ja ametlikuks. Väravatest tuleb minna läbi üksikult ja kõiki kontrollitakse individuaalselt. Pagasi suhtes kehtivad kõigi jaoks võrdselt reeglid, mille täitmist nõutakse rangelt. Kellegi käest ei küsita, mida ta oma kohvrisse toppides eelistas või kuidas ta tollireegleid tõlgendas. Teada on täpselt, mida tohib ja mida ei tohi. Eeskirjade tingimusteta täitmisest sõltub, kas tõused lähima tunni jooksul üheteistkümne ja poole kilomeetri kõrgusele või jääd maale. Mina pääsesin tol sombusel ja vihmasel sügispäeval lennukile ning siis oma unistuste Itaaliasse suve pikendama. Üks reisija jäi millegipärast maha...
Meil kõigil on peagi ees imeline lennureis. Vuhiseme läbi kosmoseavaruste, sihiks Taevalinn (ei, mitte Tallinn!). „Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.“(Hb 13:14) Kas sa pakid juba kohvreid? Kas sa tead täpselt reegleid, käske ja keelde, mida täites saad taevasest tollist sekeldusteta läbi?
Tallinna lennujaama tagasi tulles pean mainima, et kuigi mu dokumendid olid kõik korras ja pilet ostetud, kontrolliti kohvrit ikkagi.
Linnutee reisile minnes ei piisa sellest, kui minu „dokumendid“ on korras ja „pilet“ broneeritud. Jah, Jeesus on kutsunud mind ja sind enda juurde, oma taevasesse residentsi külla. Ta on Kolgatal maksnud piletihinna, Ta on taevase Ülempreestri ja Ülemadvokaadina korda ajanud meie dokumendid, kuid... sellest ei piisagi! Minul ja sinul tuleb teatud hetkel ja teatud punktis ette näidata „elukohver“, mis on meie enda pakitud. Kui palju on sellesse kogunenud lubatud või keelatud või hädavajalikke asju? Ka siin ei küsi keegi meie käest, mida me eelistame või kuidas nõudeid tõlgendame. Reeglid on igivanad – nii vanad kui maailm. Reeglite andja Jeesus Kristus ei muutu vastavalt meie maitsele või ajastu trendidele, vaid Ta „on seesama eile ja täna ja igavesti!“(Hb 13:8)
Tallinna lennujaamas ei saanud mind aidata tütar, kellega koos reisisin. Ka taevasele reisile minnes lähen „sõelast“ läbi ihuüksinda. Ette või taha või maha jäävad kõik teised: sugulased, sõbrad, kirikulised, pastorid ja teoloogiadoktorid. Pealegi on tee, mida mööda oma kerge või raske kohvriga liigun, kitsas. „Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad!“ (Mt 7:13,14)
Võime küsida: „Mida tähendab pisut? Meid, adventiste, on praegu maailmas koguni 17 miljonit!“ Maailm maailmaks, aga me küsime ju kogu aeg siinsamas: „Issand, mis saab temast ja temast ja temast?“ Mida vastas Jeesus, kui Peetrust huvitas Johannese saatus? Jeesus ei hakanud asja arutama, vaid vastas otsekoheselt: „...mis see sinusse puutub? Sina järgne mulle!“ (Jh 21:21,22)
Jah, ma tahan järgneda Jeesusele! Ma soovin Tema elu, Tema iseloomu, Temaga üksolemist. Kas ka Tema saatust? Jeesus jäi lõpuks täiesti üksi. Mida raskemaks läks, seda vähem jäi Tema ümber mõttekaaslasi. Talle tundus ristil, et isegi Isa, kelle külge Ta oli kogu oma maise elu klammerdunud, ütles Temast lahti. Seda kõike tegi Jeesusega minu ja sinu patt. See aga pole enam halvaa. See ongi hašiš, mis lõpuks tapab. Ja sellega tollist läbi ei lähe – ei maisest ega taevasest.
„Seepärast meiegi, et nii suur pilv tunnistajaid on meie ümber, pangem maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt...“(Hb 12:1)
Jeesus Kristus teab, mida on ohutu oma „elukohvrisse“ pakkida. Ta soovib vabastada minu elu kahtlastest ja ohtlikest asjadest enne, kui on hilja. Ta soovib mind vabastada patust – siin ja praegu. Ta tahab, et ütleksin nagu Taavet: „Ma hoian oma jalad eemale kõigilt kurjadelt teedelt, et pidada sinu sõnu.“ (Ps 119:101) On tark eemale hoida ka sellest, mis näib kuri olevat.
Range kontroll lennujaamas tagab lennu turvalisuse. Veel rangem kontroll taevases tollis peab tagama mitte paarisaja reisija turvalisuse, vaid kogu universumi turvalisuse, puhtuse ja läbi igaviku kestva õnne.
Sulle ju meeldib reisida? Vaata siis hoolega, mida oma kohvrisse pakid!
In English