(26. jaanuar 1927 – 12. veebruar 2011)
Selle aasta veebruarikuus lahkus meie hulgast õde Regina Uuk, keda me hellitavalt Rajaleidjate Vanaemaks kutsusime. Regina elu koos Jumalaga algas väga noorelt. Ta oli kõigest 11-aastane, kui ta ristiti. Varasest east hoolimata jäi tema usk püsima, kasvas ja tugevnes, pidades vastu isegi sõjas kogetud katsumused. Ta oli väga aktiivne ja tegutses terve oma elu koguduse erinevates valdkondades: mängis mandoliiniorkestris, laulis kooris, õpetas lapsi ja noori ning seda mitte ainult koguduses – vanemas eas külastas ta sageli lastekodulapsi, olles neilegi vanaema eest. Kõik, kes Reginat tundsid, võivad kinnitada, et terve ta elu oli täis erinevaid ettevõtmisi – küll väiksemaid, küll suuremaid, kuid üheks olulisemaks nende hulgast võib kahtlemata pidada seda, et ta taasalustas Eestis Rajaleidjate liikumise. Temast sai ühenduslüli Eesti vabariigi algusaastatel tegutsenud rajaleidjate ja meie tänaste rajaleidjate vahel.
Rajaleidjate liikumine on alguse saanud meie koguduses tegutsenud Juunior Misjoni Vabatahtlike ehk JMV liikumisest, mille osakondi hakati Eestis looma 1934-1935. aaastatel. Töö jätkus aktiivselt kuni 1940. aastani, mil Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal keelati kogudustel laste õpetamine. Selleks ajaks tegutsesid JMV osakonnad juba 16 koguduse (grupi) juures ja kokku oli selles 134 liiget. Nende hulgas ka nooruke Regina Uuk. Teatud määral jätkus JMV tegevus ka pärast sõda, kuigi siis juba hoopis teistmoodi. Regina meenutas ikka aeg-ajalt neid aastaid, kus rajaleidjad pidid salaja kokku saama, sest avalikult ei tohtinud seda teha. Sageli koguneti koosolekute läbiviimiseks kellegi kodus, kuna koguduse hoonet (kui seda üldse oligi) niisugusteks tegevusteks kasutada ei lubatud. Igaks vastamiseks õpiti hoolega, sest teati, kuivõrd hinnalised on need vähesed võimalused ühiselt tunde läbi viia. Pikapeale aga mõjutasid nii rasked tingimused ka seda tööd ja grupid lakkasid tegutsemast.
Pärast seda, kui Eesti 1991. aastal uuesti vabaks sai, mõtles Regina kohe laste ja noorte õpetamise peale ning otsis võimalusi endine liikumine taaselustada. Selleks ajaks oli JMV nimetus muudetud Rajaleidjate nimeks, kuid põhimõtted, eesmärk, moto ja reeglid olid ikka endised. 15. septembril 1992. aastal tutvustaski Regina ühel lasteõpetajate kokkutulekul oma soovi Rajaleidjatele uus elu anda. Tema oli see, kes muretses Peakonverentsist kõik vajalikud õppeprogramme tutvustavad käsiraamatud (vend Eino Mägi kaudu). Tema oli see, kes leidis need õed-vennad, kelle kätte nii olulise töö edasiviimine usaldada. Kuni oma viimaste aastateni hoidis ta end alati kursis kõigega, mis rajaleidjate töös toimus: andis nõu, kiitis, innustas ja kui vaja, siis ka pidurdas noorte inimeste mõtlematut tormakust. Nii palju, kui tervis lubas, ei jätnud ta kunagi kasutamata võimalust külastada rajaleidjate laagreid – oma viimased õpetus- ja palvesõnad ütles ta Eesti rajaleidjatele meie juubelilaagris ehk 15. rajaleidjate laagris 2008. aastal. Enam kui 15 aastat oli ta näinud selle töö kasvamist, millele tema alguse pani.
Regina panus rajaleidjate töösse on mõõtmatu. Jumalal on plaan, kuid selle elluviimise on Ta usaldanud inimeste kätesse ja nagu Regina sellistel puhkudel tavatses ütelda: „Jumal viib oma kavandatu igal juhul ellu, kuid oluline on hoopis see, kas sina oled selles osaline või ei.“ Ta oli otsekohene ja sihikindel ning suutis palju, sest teadis, kus on meie abi allikas. Väga sageli tsiteeris Regina peast tekste Piiblist. Temaga seoses meenub mitmeid kordi, kus ta rõhutas rajaleidjatele piiblisalmide päheõppimise olulisust, sest tema oli näinud aega, mil Piibel oli inimestele kättesaamatu. Nii ei olnud temal saksa koonduslaagris olles kuidagi võimalik Piiblit lugeda ja päheõpitud salmid olid ainus tugi, millele siis toetuda sai. Harvadel kordadel jagas Regina rajaleidjatega oma elu üht erilisemat kogemust – imelist pääsemist koonduslaagrist, kus sõna otseses mõttes oli näha jumalikku sekkumist. Kõik need rasked läbielamised ei suutnud aga summutada tema rõõmsameelsust ja lõpetuseks tooksin ära paar salmi, millega Regina mindki sageli julgustas: „Olge ikka rõõmsad Issandas! Taas ma ütlen: Olge rõõmsad! (Fl 4:4) Sest „kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?“ (Rm 8:31).
In English