Viiendal sajandil pKr lõhestas kristlaskonda aina teravnev vaidlus Maarja, Jeesuse ema nime ümber. Nestoriust, Konstantinoopoli patriarhi, hakkas nimelt häirima kogudustes leviv Maarja ebausklik jumalikustamine, mis kangesti meenutas paganlikku Suure Ema kultust. Ega see vana paganlik kultus olnud veel kuhugi kadunud, vaid püsis rahva alateadvuses ja tundus südamelähedasena. Ta kerkis jälle esile “jumalasünnitaja” näol. Kui aga patriarh oli antud teemal mõned selgitavad jutlused pidanud, puhkes koguduses vaidlus, sest usuküsimused olid pealinnas tõsiuskliku keisri tõttu sel ajal vägagi avalikkuse tähelepanu orbiidis. Piiskopid ja koguduste saadikud kogunesid kontsiilile, et asjas selge seisukoht võtta. Paraku kipub siin ilmas ikka olema nii, et otsuste langetamisi mõjutavad rohkemal või vähemal määral ka isiklikud ambitsioonid.
Aleksandria koguduse presbüter Cyrillos tundis end veidi häirituna sellest, et Nestorius Antiookiast pealinna patriarhiks toodi. Miks ei märgatud teda, Cyrillost, kes oli ometi keisri lähedane sugulane? Kuid Cyrillos teadis ka, et väga palju tähendab, kui keisri õde Pulcheria oma poole võita. Pulcheria oli varakult vanemateta jäänud Theodosiuse üles kasvatatud. Oma elu Pulcherial ei olnud. Kui ta ise pärast Theodosiust troonile tõusis ja seetõttu tema abiellumist soovitavaks peeti, siis oli Pulcheria tingimuseks – ainult fiktiivne abielu!
Antiookia koolkond, kust Nestorius tuli, oli seisukohal, et “Kristus on täiuslik Jumal ja täiuslik inimene”. Sellega oldi üldiselt päri. Aga kui Nestorius seletas, et “Kristus inimesena oli vaid tempel, milles elas jumalik Logos ja kuna neitsi Maarja sünnitas ainult inimese, mitte Jumala, seetõttu epiteet theodokos (jumalasünnitaja, jumalaema) ei sobi”, siis juba läksid arvamused lahku. Cyrillos kuulutas võimukalt: “Kuna Jeesus on ikkagi Jumal, siis võib ka Maarjat täie õigusega nimetada Jumala sünnitajaks!”
Kirikujuhid olid seatud väga raske küsimuse ette, kuna see oma olemuselt puudutas juba valdkonda, mis on inimesest kõrgem. Kahjuks püüdsid nad sellele küsimusele vastust leida oma inimlike arusaamiste tasandil ning visalt oma arvatavat õigust taga ajades kuni juuksekarva lõhkiajamiseni. Kirikukogu tuli kokku veel teistki korda ja seejärel ka kolmandat korda, 431. a Efesoses. Seda asus juhatama Cyrillos, kohe niipea, kui Süüria saadikud olid saali siseneda jõudnud. Sellel kirikukogul mõisteti Nestoriuse ja üldse Antiookia teoloogia otsustavalt hukka. Vähe veel sellest – patriarh Nestorius võeti kohalt maha. Ka Rooma piiskop oli otsusega üldiselt päri. Keiser omapoolselt kinnitas kõik kirikukogude otsused. Keiser Theodosius II oli pehmeloomuline mees. Cyrillosel oli temale ka suur mõju. Surmaotsustele, nagu neid kohus aeg-ajalt ikka langetama pidi, Theodosiuse käsi alla ei kirjutanud, sest: “Hukata inimesi ei ole raske, aga kui juhtub, et pärast oma otsust kahetsed, siis inimesele elu tagasi anda ei saa keegi peale Jumala!” Kord korraldas Theodosius hipodroomil hobustega võiduajamise asemel koguni suure jumalateenistuse. Paganliku Olümpose pühamu aga lasi ta 426. aastal maha põletada.
Konstantinoopoli vana arhimandriit Eutyches hakkas õpetama, et ega Kristusel siin maa peal inimlikku ihu polnudki, ta oli läbinisti jumalik ja ristil suri ka vaid tema variisik, kuna Jumal surra ei või. Cyrillose järeltulija Dioskur Aleksandriast oli põhimõtteliselt selle kõigega päri, kuid ründas teisi niivõrd ägedate ja teravate sõnadega, et 449. a keisri poolt siiski veelkordselt küsimuse arutamiseks kokku kutsutud Efesose sinodit hakati nimetama röövlite sinodiks. Konstantinoopoli patriarh Flavian visati seal lihtsalt uksest välja. Flavian oli nii vapustatud, et suri kolme päeva pärast. Keiser Theodosius, kes muidu Dioskuriga nõustus, läks pärast seda koos abikaasaga üle vastasleeri. Flavianile korraldas ta piduliku matusetalituse. Järgmisel, 450. aastal suri ka keiser. Valitsema sai Pulcheria, koos abikaasa Marcianiga.
Pulcheria lasi kohe pärast Theodosiuse surma kokku kutsuda Chalkedoni kirikukogu (451). Seal siis lepiti kokku kompromisssõnastuses Kristuse olemuse kohta, millele oleks vast alla kirjutanud ka Nestorius, kui ta poleks juba hukkamõistetuna Egiptuse kõrbeasulas, El Kharge oaasis, vaesuses surnud.
Aga meie? Kuidas meie Kristuse olemust mõistame? Kristus, üks Jumala Kolmainsusest, alandas ennast, et sündida inimeseks. Siin maa peal inimesena elades võis Ta igal hetkel oma jumalikkuse tagasi võtta. Kristus alandas end ristisurmani. Ta suri inimesena inimeste päästmiseks. Tema võis oma elu jätta ja selle jälle võtta. Aga ta alistus surma võimule, kuni Isa hääl Teda hauast üles hüüdis. Kristuses mõisteti inimsoo patt hukka, sest patu palk on surm ja pattu on teinud kõik. Ainult mitte Jeesus Kristus! Meie elu on Kristuses.
Kuid kuidas siis ikkagi jäi selle “jumalaemaga”? Tänapäevanigi pole selles küsimuses üksmeelt. Oriendis, ka Venemaal, nimetatakse Maarjat “jumalaemaks” st Jumala sünnitajaks, läänes aga Neitsi Maarjaks, Kristuse sünnitajaks. Kuid midagi hoopis imelikku on Jeesuse ema olemuse kohta liikumas meie ajal. 1917. aastal moodustati Roomas katoliku kiriku liikme Maximilian Kolbe eestvedamisel organisatsioon, millele anti nimeks “Immaculata Rüütelkond” (Militia Immaculata). Kolbest, muide, sai kohe järgmisel aastal katoliku preester.
Immaculata tuleneb ladina keelest, mis otsetõlkes tähendab “ilma plekita”; antud juhul mõeldakse aga epiteedi immaculata all “pärispatuta saadud Neitsi Maarjat”. M. Kolbe selgitas: “Kui aeg Kristuse sündimiseks täis sai, lõi Kolmainujumal ainult enda jaoks Pärispatuta Neitsi, kelle neitsilikust rüpest sündis Jumala Poeg, kes on Jumala ja Immaculata armastuse vili. Immaculata on pühima Kolmainsuse täiend.” Niikaugele võib inimene oma fantaseeringuis minna, kui Piibel ainsa autoriteedina kõrvale tõugatakse või kui seda ei tunta!
Immaculata rüütel peab olema võitleja nagu üks rüütel ikka. Välise märgina kannab ta oma riietel Imettegevat Medaljoni. Milles sellise rüütli võitlus seisneb? Ta peab neid medaljone levitama igal pool, kus aga vähegi võimalik; ka lastele, et nad Immaculata medaljoni kaelas kannaksid. See on Immaculata rüütli võitlus. Kui aga inimene tõrgub medaljoni vastu võtmast, siis tuleb püüda see poetada tema riietesse salaja.
1950. aastal kuulutas paavst Pius XII välja Maarja ihu ja hingega taevasse võtmise dogma. “Läbi Maarja algas maailma lunastamine ja läbi Maarja viiakse see lõpule.”
Mõned väljavõtted P. Karl Stehlini raamatust “Immaculata – meie ideaal”, Tallinn, 2007: “Uuenda kõik Kristuses läbi Maarja!” “Et särada ümbruses, et võita hingi Maarjale...see on meie ideaal.” ... “Kas te teate, mis on meie juhi nimi? Immaculata, patuste varjupaik, põrgumao hävitaja!”... “Oo, Immaculata, millal sa lõpuks valitsed iga inimese südames! Millal kõik maa elanikud lõpuks tunnistavad sind oma Emana ja Taevast Isa oma Isana!”
1982. aastal kanoniseeris katoliku kirik Maximilian Kolbe pühakuks.
Loodu ülendamine Looja kohale on iidvana saatanlik püüd. Need, kes võrdsustavad Piibli kirikupärimustega, on avatud igasugustele eksitustele.
In English