Naiste raamatuklubi märtsikuu kogunemine oli Haapsalus Iloni imedemaal, kus kunagi elas Eesti misjonär

Märtsikuuga sai läbi raamatuaasta. Kui ma 2025. aasta 1. jaanuari hommikul juhtusin tütre Mariega rääkima teatud meediapersoonidest, kes lõid oma raamatuklubi, võttis hetkega maad veendumus, et üht raamatuklubi oleks meilegi vaja. Sellel hetkel ei tulnud raamatuaasta ausalt öeldes meeldegi. Kiire sõnum raamatusõbrast sõbrannale Õnnele, kes oli kõhklemata nõus kaasa lööma ja asi oligi otsustatud. „Kasvõi kahekesi!“ Kuid sama kiiresti oli nõus ka Kaile ja alguse saigi naiste raamatuklubi, mis sobis raamatuaastasse nagu valatult.

Miks just naiste raamatuklubi? Seda küsimust on palju kordi küsitud. Ja ega sellele ei olegi paremat vastust kui et Jumal on õnnistanud naisi oskusega kuidagi spontaanselt teha seda tööd, mida ametlikult koguduse naistetööks kutsutakse ja mõnikord ongi selline spontaansus kõige vajalikum ja kosutavam. Täpselt sellised on olnud selle raamatuaasta jooksul kõik kohtumised – täis südamesse minevaid vestlusi, siiraid ja avalaid tunnistusi, toetust ja palju muud, mida on raske sõnadesse panna. No ja muidugi häid raamatuid, avaramaid mõtteteekondi. Olen tänulik, et olen saanud sellest osa.

Iga naine, kes on raamatuklubis osalenud, kannab minu meelest samasugust vaimsust (avalikumal või varjatumal kujul) kui misjonär Hedwig Anna Büll, kellest kirjutatud pooleldi biograafilise romaani „Taeva tütred“  (Piret Jaaksi sulest) valisime märtsikuusse raamatuaastat lõpetama.

Et kõik ausalt ära rääkida, sain mina selle raamatu  eelmisel aastal sünnipäevaks oma armsalt sõbrannalt Maarjalt, kel küll organiseeritud religiooniga suurt midagi  pistmist ei ole, kuid kelle tundlik natuur oskas leida mulle kinkimiseks just õige raamatu. Mul oli juba ammu tahtmine see raamat ette võtta ning olles kuulnud Hedwig Bülli elust, tundus see sobiv ka meie raamatuklubisse.

Hedwig Büll oli naine, kelle tervet elulugu ma siinkohal kirja panna ei saa, sest see on rikkalik, raputav ja seda tasub tõesti ise lugeda. Tegemist oli Haapsalust pärit baltisaksa soost misjonäriga, kes alates 1911. aastast päästis Türgis tuhandeid armeenia orbe ning keda armeenlased tänini nimetavad emake Bülliks. Lisaks sellele, et Hedwigile on Haapsalus mälestusmärk, on tal Armeenias lausa oma mark. Nii väga hinnatud ja armastatud on see kristlik misjonär veel aastakümneid peale oma surma.

Nii et meie raamatuklubi sai Hedwgist ja tema elust, tema ennastsalgavast ligimesearmastusest ja kartmatust misjonitööst Piret Jaaksi kirjutatud romaani kaudu nii puudutatud kui ka loodetavasti inspireeritud.

See, et Eestist on sirgunud nii tähelepanuväärne kristlik misjonär, on paljudele, sealhulgas minule, üllatus. Veel suurem oli üllatus, kui leidsime, et Hedwigi kodumaja Haapsalus on endiselt alles ja veel enam – ka täiesti külastatav. Nimelt asub seal praegu Iloni imedemaa.

Seetõttu toimus märtsikuine naiste raamatuklubi just Haapsalus Iloni imedemaal, kus meid ääretult soojalt  ja lausa iseküpsetatud vahvlitega vastu võeti. Giid Rael näitas meile lahkelt maja ja seal paiknevat võrratut kunsti, mis paljudele Astrid Lindgreni raamatute austajatele armas on. Lauake maja pööningukorrusel kattis end lisaks vahvlitele muu hea ja paremaga ning Õnne, kes jõudis lisaks raamatule „Taeva tütred“ ka Hedwigi elulugu lugeda, rääkis meile lähemalt sellest, milline julge, jumalakartlik ja ennastsalgav misjonär Hedwig Büll päriselus oli. Arutelud, nagu juba tavaks on saanud, liikusid raamatu aineselt meie endi elude ja aja ja väljakutsete peale. Usun, et igaüks meist läks koju korrakski mõeldes, et mida mina teeksin, kui...

Minu sõbranna Maarja, kes seekordsesse raamatuklubisse kaasa tuli (oli ju tema kaudselt selle raamatuvaliku initsieerija), ütles, et küll me oleme õnnelikud inimesed, et meil on selline kogukond ümber. Oleme tõesti. Aitäh teile kõigile ja järgmiste lugemiselamusteni!

Naiste raamatuklubi järgmine raamat on Peter Scazzero raamat „Emotsionaalselt terve vaimsus“. Kristliku raamatupoe Logos koduelehel tutvustatakse raamatut nõnda: „On võimatu olla vaimulikult küps, jäädes samas emotsionaalselt ebaküpseks. Raamatu autor Peter Scazzero õppis oma vigadest, et ei saa olla vaimulikult küps, jäädes samas emotsionaalselt ebaküpseks. Ta vältis konflikte, eiras oma emotsioone, elas ilma piirideta. Oma menuraamatus annab Scazzero ülevaate oma usurännakust ja emotsionaalselt ebaterve vaimsuse märkidest. Seejärel esitab ta seitse tegelikkuses läbiproovitud viisi emotsionaalselt tervesse ellu.“