Seekordse Meie Aja fookuses on arutelu selle üle, et piiblilugu moodustab ühtse terviku. Mervi Cederström annab lugejale neli abivahendit, millele toetudes Piiblit lugeda ning tõdeb: „Piibel ei ole kirjanduslike kildude või teoloogiliste doktriinide kogum, vaid ennekõike just sisemise loogikaga terviklik jutustus ehk teisisõnu lugu sellest, kust me tuleme, kuhu suundume, miks on meie kõigi elus nii palju häda ja kiusatusi, miks on maailm meie ümber nii kohutavas seisukorras, kust leida kõigi raskuste keskel usku, lootust ja tulevikku, armastusest rääkimata.“
Liina Lukk kirjeldab Piiblit kui värskendavat veeoja: „Alustada Piibli lugemist ka puhtast uudishimust on siiski alati parem kui üldse mitte alustada. Olles tänaseks Jumala poolt lapsendatu juba mõnikümmend aastat, võin öelda, et põnevamat raamatut selle lõputuses pole võimalik leida. Sellest leiab igaüks midagi: ajalugu, üleloomulikud juhtumised, arhitektuur, elulood, lingvistika ja luule võiksid olla vaid mõned kirjeldavad pealkirjad Piiblis leiduvale ja teadmiste omandamine põimunult Jumala tundma õppimisega on kogu elu kasvav protsess. Lisaks Jumala loomuse tundmaõppimisele on võimaliku omandatava info hulk lõputu.“
Türi koguduse noor Tiina Rätsepso osales eelmise aasta lõpus Soomes jüngerlusprogrammis Arise ning räägib nüüd intervjuus oma kolmekuulisest õpikogemusest: „Ma arvan, et ükski inimene ei tule sealt tagasi niimoodi, et ta on üleöö muutunud ja ta on nagu öö ja päev, vaid et mingid asjad jäävad sulle külge ja mingites asjades võibolla muutud märgatavamalt, teistes võtab arenemine natuke kauem aega, mis on täiesti normaalne. Oluline on usaldada Jumalat, et sa oled paremaks saanud ja milles on veel arenguruumi, siis ka see usalda Jumala kätte ja mitte alla anda.“
Koguduse misjonitöö 150. aastapäeva tähistava artiklisarjaga oleme jõudnud ümberkorraldusteni 1901. aastal. David Trim ja Sam Neves räägivad saja aasta tagustest kogudusejuhtidest ning nende ees seisnud suurtest sõlmpunktidest, mille lahendamisest sõltus, kas kogudus ja misjonitöö selles jääb paigale tammuma või läheb edasi.
Pöördumisloo rubriigis räägib oma loo Kevin Pajula, kelle jaoks oli oluline usu alustala tema vanavanaema: „Vanavanaema õpetas mulle selgeks Meie Isa Palve ja söögipalve ja ta palvetas minu eest, aga tol hetkel see mulle sügavat mõju ei avaldanud.“ Kevin räägib ka raamatust „Suur võitlus“, mis tõi ta ühendusse adventkogudusega: „Ma olin selline kooner, ei raatsinud seda postisummat tasuda ja mõtlesin, et ma lähen kohapeale. Ma mõtlesin, et see on reaalne pood seal kuskil Tallinnas Mere puiesteel. Aga kui ma läksin siis sinna kohale, avastasin, et seal on lihtsalt üks suur kirikumaja, et seal polegi mingit poodi. Mul ei olnud mingit suurt hirmu ja ma ikkagi helistasin sinna poe telefoninumbrile ja siis keegi võttis vastu. Siis ma ütlesin, et ma tahaks ühte raamatut.“
Ajakirjas on sel aastal kolm uut rubriiki: Daniel Meder kirjutab sarja vaimulikust küpsusest, tema abikaasa Svitlana Samoylenko analüüsib suhteid ja seda, kuidas me igaüks ise saame oma suhteid teistega paremaks teha – alustades iseendast, ning Kärt Lazic kirjutab sõnade mõjust meie vaatepunktidele ja mõttemaailmale.
„Siis kohtasin Jeesust. Ma võtsin vastu Tema kutse, lasin end ristida, liitusin kogudusega ja sain imelisi uusi sõpru. Loomulikult kadusid kõik mu probleemid – eks? Mitte päris.“ Nii alustab Daniel vaimuliku küpsuse erinevate tasandite analüüsimist. Svitlana võtab oma mõtiskluse aluseks Taaveti ja tema viis lingukivi: „Võib-olla pole probleem selles, et su hiiglane on liiga suur. Võib-olla on probleem selles, et sa pole oma kive üles korjanud.“
Kärt vaatleb keelt ja kirjutab: „Oleme inimkonnana rõõmuga kaardistanud ja arendanud rütme, süsteeme ja lahendusi, mis võimaldavad meil nii mõndagi lihtsalt eeldada. Keel on üks neist lahendustest, mille ladusal kasutamisel tööriist ise läbipaistvaks muutub – vahetame mõtteid, jagame ideid, arutame teemasid.“
Pererubriiki kirjutab tänavu Annely Kaasik, kes alustab intrigeeriva küsimusega: millest algab ja lõpeb armastus: „Üsna meie suhte alguses kinkis Toivo mulle oma pildi, mille taha ta kirjutas pühenduse. Seal oli kirjas tema soov, ootus mulle: „Armasta Jumalat üle kõige ja mind nagu iseennast!“
Epiloogi kirjutab sel aastal Mariin Tasang, kes alustab rahakotist: „See, kuidas me oma finantse haldame, on otseselt seotud sellega, kas ja kui palju me Jumalat oma rahaasjades usaldame. Tõsi, usaldus ei teki tühja koha pealt – kümnise toomisest rääkides julgustab Jumal meid Teda proovile panema. Lihtsalt too oma kümnis ja annetus ning vaata, mis saab…“
Ajakirjas on 92 lehekülge ning lugemist igale maitsele – lastele, nagu ikka on Silmatera lehed. Ajakirja saab osta kogudustest üle Eesti või koguduse e-poest. Eelmiste numbrite artikleid saab lugeda ajakirja veebilehel meieaeg.advent.ee.
In English