Möödunud hingamispäeval, 23. märtsil jõudis kogudustesse 2024. aasta esimene Meie Aeg. Alates sellest aastast ilmub ajakiri paberil viis korda aastas, kuid aadressil meieaeg.advent.ee on ajakirja materjalid kogu aeg olemas. Samas on paberajakirjas mõned sellised rubriigid, mida veebis siiski ei ole.
Aasta esimese ajakirja fookuses oli Jumala kutse meile. Toomas Lukk vaatab Jumala kutset Peetruse elu näitel: „Vana elu ei pruugi olla otseselt midagi halba, nagu polnud ka Peetruse kaluriamet. Jumala kutse meile ei tee eriliseks meie isik, meie kvalifikatsioon ega teened.“ Jaanus-Janari Kogerman võtab võrdlusaluseks laste sünnipäevakutsed: „See on märk sellest, et sind peetakse sõbraks ja heaks kaaslaseks, kellega tahetakse koos olla isegi väljaspool kooli. Selline kutse on kinnitus, et sa kuulud kuhugi ja sinust peetakse lugu.“ Alates sellest aastaringist väljendavad oma mõtteid fookuse teemal rahvaküsitluse vormis veel teisedki inimesed.
Intervjuusari kogudusevanematega on jõudnud Jõgeva koguduse vanema Indrek Ploompuu kätte. Indrek arutleb oma erinevate ülesannete üle koguduses, öeldes: „Ma arvan, et kõige olulisem on esinduslik funktsioon. Väga suur osa liiduga suhtlemist käib minu kaudu, ja mõlemas suunas. Ka raamatute tellimine.“ Indrek räägib ka suhetest koguduses: „Mulle meeldib see, et meil tõesti ei ole midagi varjatud üksteise eest. Seal on tunne, nagu oleks kodus, me teame üksteise plusse ja miinuseid. Keegi ei tee kellelegi etteheiteid, vähemalt ma ise ei näe neid hõõrdumisi. Ei ole ka, et keegi ajaks taga, et peab olema kindlasti nii. See võtab stressi vähemaks neil, kes midagi teevad.“
Ajakirjas jätkub sari „Misjon 150“, kus on juttu adventkoguduse misjonitöö algusaegadest, seekord on luubi all koguduse esimese misjonäri väljasaatmine. Misjoni teemadel kirjutab ka Ulla-Marleen Käsk, kes räägib Haapsalu lastetööst: „Nii panime ühise arutluse käigus paika plaani, et püüame iga kolme nädala tagant korraldada lastele midagi meeldejäävat ja toredat. Loodame, et saame oma tegemistega olla julgustuseks ja õnnistuseks teistele, kes on samuti mõelnud midagi misjonitööga seonduvat ette võtta, kuid pole mingil põhjusel seda realiseerida saanud või jõudnud.“
Möödunud aastal kaitses Mervi Cederström oma doktoritööd ning sel aastal kirjutab ta oma töö peatükid Meie Aja lugejale ka lahti, alustades maailmavaadete rägastikust, milles me tänapäeval elame: „Kuhu on Euroopas kadunud ajad, mil kirikusaali tuli tuua lisatoole ja kus inimestel näis olevat lihtsam piibellikke tõdesid omaks võtta?“
Kuna ajakiri ilmub nüüd endise 12 korra asemel 5 korda aastas, on selles rohkem lehti, seekord koguni 96 lehekülge head vaimulikku sisu. Selline maht tähendab lisaks vanadele headele rubriikidele ka uusi rubriike: Eve Nõmm kirjutab sellest, kuidas Jumal on meid läkitanud; pöördumislugu, kus erinevad inimesed räägivad oma loo, kuidas nad Jumala juurde või Jumal nende juurde tuli; Krõõt kirjutab raamatutest, mida ta on lugenud ning Karin sellest, kuidas näeb Jumalat enda argipäevas toimetamas, lisaks sellele algas Galina Lõhmuse reisijuttude sari ja vaatame, millest kirjutati Meie Ajas ligi sada aastat tagasi. Epiloogi kirjutab tänavu Siim Vilumets. Lasterubriik „Silmatera“ on mahult 12 lehekülge ja tegemist jagub seal nii suurtele kui ka väikestele. Mälumänguritele on oma nurgake.
Ajakiri on esimest korda Meie Aja ajaloos täisvärviline. Ühe ajakirja hind on 5 eurot. Ajakirja saab osta koguduste kirjanduslauast. Järgmine Meie Aeg ilmub mais.
In English