Kuidas näeme Jumalat töötamas, kui näib, et Teda ei ole

2025. aasta noortelaagri teema oli „Apostlite jälgedes“, laagri kõneleja
oli Soome uniooni noortejuht Mikael Takamaa.

Mulle meeldib väga Piibli fraas aga Jumal. Enne seda fraasi kirjeldatakse tumedat reaalsust, aga kui on sõnad aga Jumal, siis sellele järgnevad head uudised. Jumal armastas meid, kui me olime alles patused. Kui Jumal ütleb sinu elus aga, siis midagi muutub. Uue Testamendi lood on täis erinevaid katsumusi, aga Jumal saab need tunnistusteks muuta. Kui me vaatame Pauluse elu viimast osa, siis ta oli ahelates. Pärast kolme misjonireisi, mis ta tegi Türki ja Euroopasse, ei läinud ta enam sinna, kuhu tahtis, vaid teda viidi ahelates kohtadesse, kuhu Jumal lubas. Huvitav on see, et Paulus oli oma vaimus vaba. Kuigi ta oli füüsiliselt ahelates, oli ta Jumalas vaba. On võimalik elada vangistuses, aga Jumal... Aga Jumal saab meid ka neis piiratud olukordades vabastada.

Kolmanda misjonireisi järel alustab Paulus teekonda Jeruusalemma, seal võetakse ta kinni. Ta kõnetab juute ja räägib neile oma kogemustest ning rahvas vastab mässuga. Paulus võetakse vahi alla ja viiakse siis Suurkohtu juhtide ette, seal annab ta jälle tunnistust oma usu kohta ja see viib vandenõuni tema vastu. Paulust tahetakse tappa, aga see pole Pauluse jaoks uudis, sest teda oli palju kordi tappa tahetud. Ta viiakse vangina teise linna ja seal ootab ta teiste juhtide, Feelixi, Festuse ja Agrippa all. Tal on imelisi kokkusaamisi kõigi nende juhtidega. Tal on mitu hetke, mida nimetaksin mic drop-hetkeks. (Seda väljendit kasutatakse inglise keeles, rõhutamaks, et arutelu on lõppenud, kui on esitatud lõplik või eriti muljetavaldiv argument, toim). Näiteks ütleb Paulus Agrippale, et ta loodab, et kõik inimesed oleksid nagu tema, kui välja arvata need ahelad, mis tal küljes on.

Hiljem viiakse Paulus Rooma, kus ta soovis keisri kohut. Nad lähevad üle Vahemere, tuleb suur torm ja pärast 14 päeva tormis ulpimist läheb laev põhja ning nad lõpetavad Maltal. Pärast talve veetmist saarel on Paulus lõpuks Roomas.

Paulus on muidugi alati misjonil, aga see ei olnud tema vabatahtlik reis. Ta tegi selle ühel põhjusel: ta uskus surnuist ülestõusmisse. Ta oli kogenud ülestõusmise väge ja ta teadis, et Jeesus tuleb ühel päeval tagasi ja et enne seda peab evangeeliumi viima igasse maailma nurka. Ta tunnistas sellest igas olukorras.

See oli ka üks tema mic drop-hetkedest, kui ta oli Suurkohtu ees. Ta ütles, et usub surnuist ülestõusmist, ja sellele järgnes teoloogiline kaos. Saduserid ei uskunud ülestõusmist, aga variserid uskusid.

Nüüd oli ta ahelates, aga Pauluse vaimu ei olnud võimalik aheldada. Sest Vaim, mis teda täitis, oli Püha Vaim ja Püha Vaimu ei saa ahelatesse panna. Paulus oli patu vangistusest vabastatud, ta oli vaba mees isegi siis, kui oli ahelates.

Täna on palju inimesi, kes on füüsiliselt vabad, aga vaimult vangis. Isegi kui sul on kõige kohutavamad olukorrad, saad sa Jumalaga vaba olla.

Kui Paulus oli Roomas vangis, kirjutas ta filiplastele ühe kõige keerulisema mõtte. Ta ütleb, et rõõmustage alati.

Nii kirjutas mees, kes oli ahelates. Nii kirjutas mees, kel ei olnud enam vabadust. Ta on kõrgemal oludest, kus ta oli. Pauluse elu esitab meile suure väljakutse: kuidas näeme Jumalat töötamas, kui näib, et Teda ei ole neis olukordades?

Mõnikord, kui oled aus, tundub, et Jumalat ei ole meie elus. Paulus oli 14 päeva merel, välispidiselt paistis, et Jumal on kuskil ära.

Pean tunnistama, et olen südames kaebleja. Kas keegi on veel kaebleja? Ma olen objektiivselt võttes väga privilegeeritud. Aga mõnikord tekitavad väikesed jamad palju frustratsiooni. Minu naine ütleb mulle alati, kui oleme liikluses: kuidas sa saad nii teha, sa oled ju pastor?! See on aus noomitus. Ma kaeblen ebavajalike asjade üle. Jumal kutsub meid nägema, mis on hea ja kus Ta töötab, kui tundub, et Teda ei ole, aga Ta on.

Ma räägin teile loo, mis juhtus aasta tagasi. Me elasime üle laevahuku, aga mitte laeva, vaid minu autoga. Me reisisime autoga Soomest Kreekasse. Juba Poolas olles kuulsime rehvidest kahtlast heli. Alguses oli see vaikne heli, aga ajaks, kui olime Bosnias, oli see juba intensiivne. Otsustasime, et sõidame Jumala abiga Kreekasse välja ja püüame leida paranduskoha. See ei olnud meie ainuke probleem, auto hakkas ka üle kuumenema. Palvetasime palju, eriti siis, kui auto Bosnia mägedes üle kuumenes. Õnneks lubas Jumal meil sealt edasi saada, aga oli vähe puudu, et auto oleks põlema läinud.

Selleks ajaks, kui Kreekasse jõudsime, tegi auto juba helikopteri häält. Me läksime Kreekas adventlaagripaika (pidin seal laagris jutlustama) ja seal oli üks abivalmis inimene, kes viis meid mehaaniku juurde. Ta tegi kindlaks, et auto vasak laager on läbi ja vahetas selle ära. Sain auto tagasi ja kui sõitma hakkasin, tegi auto ikka halba häält. Viisin auto reedel sama mehe juurde, ta arvas, et ilmselt on ka parem laager läbi. Ta vahetas ka selle ära. Pärast seda oli ikka sama heli.

Hingamispäev oli algamas ja mina ütlesin: Issand, ma ei tea, kuidas Sa selle olukorra lahendad, mina keskendun nüüd jutlustamisele ja usaldan, et Sina lahendad selle. Hingamispäeval oli laagris üks paar ja tuli välja, et mees oli automehaanik. Mina arvasin, et Jumal lahendaski olukorra – see mees aitab. Pühapäeval käisime ümber auto, ta vaatas, et asi võib olla rehvides. Ma olin nii rõõmus, tundsin, et probleem on lahendatud. Ostsin uued rehvid, hakkasin sõitma – õudne heli. Olin selleks hetkeks juba sadu eurosid kulutanud. Mõtlesin: miks? Hakkasin juba kannatust kaotama.

Ütlesin Jumalale: ma püüan teha Sinu asja, Jumal, ja ma saan aru, et me ei pidanud tulema siia autoga, aga ikkagi, ma pean nüüd kodu poole sõitma hakkama. Ja lootma, et kuskil on mehaanik. Vaatasime naisega üksteisele murelikult otsa ja alustasime teekonda Kreeka poole. Beroia linna poole. See oli viietunnine sõit.

Hakkasin mõtlema, et äkki on sellel kõigel mõte.

Hakkasime naisega rääkima, kust see laagris olnud mehaanik pärit oli; see oli Põhja-Kreekas, väga lähedal Beroia linnale. Helistasin talle, et me tuleme. Käisime tee peal ka Beroias, kus on ka monument selle koha peal, kus usutakse, et Paulus jutlustas.

Hakkas pimedaks minema. Mehaaniku juurde oli veel kümme kilomeetrit. Pimedas keset teed auto lõpuks seiskus. Siin me nüüd olime – siia meie reis lõppes, pimedas keset tühermaad. Palvetasin: Issand, palun, et Sul oleks mingi plaan.

Mehaanik helistas mulle ja ütles, et tuleb võtab meid peale. Kui ta seda ütles, siis tuli mulle tunne, et me oleme siin tema pärast. Ta oli laagris see inimene, kel ei olnud Kristusega suhet. Ta võttis auto oma töökotta ja meie olime kaks ööd hotellis. Kui ta meid peale võttis, tundsin suurt rahu. Mõtlesin, et ta on nagu beroialane, tal on Vaimule vastuvõtlik vaim. Sõime koos pitsat, rääkisime vaimulikest asjadest, palvetasime. Me ei ristinud teda järgmisel päeval. See oli pigem liikumine neljalt kuuele. Tundus, et oli väga oluline, et me oleme seal.

Hiljem kuulsin, et selle mehe endise tüdruksõbra ema oli palvetanud, et Jumal saadaks sinna inimesi, kes teda vaimulikult julgustaksid. Nad ütlesid: me usume, et sina oled palve vastus. See oli küll väga tore: minu jaoks rahaliselt väga kulukas, aga sel hetkel see enam ei lugenud.

Mida see kogemus meile andis? Meil oli võimalus kedagi tema teekonnal edasi aidata. See oli suur tunnistus: see mees sai teada, et Jumal kuuleb palveid. Ma ei tea, mis tema elust edasi sai. Ma ei ole nii eepiline kui Paulus ja tema kogemus, aga selle mehe jaoks oli see paar sammu tema teekonnal edasi.

Oli nii vabastav lasta kontrollist lahti ja võtta vastu see mõte, et nüüd oleme ei tea kus ja me ei tea, mis järgmiseks saab. Siis tuleb sinu üle kõikehaarav rahu.

Ma olen ka pärast seda väga palju virisenud, väiksemate asjade pärast, aga see tuletab mulle meelde, et me ei ela ainult oludes, sind ei piira ainult sinu olud, sa ei ole laevahuku vangis, me oleme vabastatud Kristuses Jeesuses. Ja kui sa lähed selle vooluga, kuhu Tema sind saadab, siis koged rahu, mis ületab kõik mõistmise. Sa võid frustreerivas olukorras kogeda rõõmu.

Mul oli enne see uskumus, et kõik kannatused juhtuvad tõelise põhjusega, saatana algatusel. Pärast seda reisi ei ole ma enam väga kindel. Kui Jumala perspektiivist on vajalik minu auto laagrid puruks teha, et viia sõnum kellelegi, kes seda vajab, siis on see seda väärt. Ja Jumal annab mulle ka majanduslikud vahendid, kuigi olen sellest mõnda aega häiritud.

Vaev on alati meiega, me oleme alati lahingus, me oleme raskustes. Me saame ristitud, ütleme Jeesusele jah, ja siis kohtame raskusi. Varakoguduses oli palju ristituid, kogudus kasvas kiiresti, aga nad kaklesid, olid laevahukkudes, neid kiusati taga, neil olid majanduslikud raskused, suhted purunesid, nad kaotasid oma armastatuid surmale, neil olid kultuurilised kokkupõrked, usulised erimeelsused, isiksuste vahel erimeelsused. Raskused!

Kogudus kasvab ka praegu samamoodi. Eestis ja Soomes me võitleme, oleme julgusetud, oleme haiged ja väsinud, üksteises pettunud, teoloogiliselt lõhestunud, meil on raskused, aga kogudus ja misjon lähevad selle kõige keskel ja sellele vaatamata edasi.

Tavaliste inimeste abil. Me viime misjonit edasi kõigil rinnetel: tööl, hobide juures, koguduses, perekonnas. See ei ole nullist kümneni, sa ei risti kohe oma ülemust, aga sa võid ta tuua kellegi seitsmelt 8,5 peale. Või nullist 0,5-ni. Igasugune evangeeliumi edasiliikumine on Jumala tahtega kooskõlas ja isegi kui tulemused ei ole radikaalsed, näeme, et Jumal töötab raskustes, nii et inimesed on Tema sõnumile vastuvõtlikumad.

Kõigis olukordades, ka neis, kus näib, et Jumalat ei ole, on Ta kohal ja kui hiljem oma elule tagasi vaatad, näed seda. Aga see ei võta ära valu, mida olukorrad mõnikord tekitavad.

Jumal saab pöörata raskused tunnistuseks, sest

Ja sina saad hiljem tunnistada, et olukord oli selline, aga Jumal... Jumal pööras minu raskused kogemuseks. Minu laevahuku tunnistamise kogemuseks. Minu haiguse õpikogemuseks. Minu raskused võimeks kellegi teisega suhestuda. Aga Jumal… Aga Jumal…

Sa võid Kristuses olla kindel isegi siis, kui on raske. See raskus ei pruugi tähendada füüsilist vangistust, aga sa võid olla selles olukorras piiratud või aheldatud. Jumal saab pöörata meie laevahukukogemuse tunnistuseks. Jumal töötab meie heaks kõigis olukordades. Jumala leping ja tõotused püsivad ja jäävad igavesti. Hiljem sa tunnistad: ma olin raskustes ja võitlesin, aga Jumal…