Problemaatiline Jeesus
Enne kui me edasi läheme, pean ma rõhutama ilmselget tõde selle kohta, et Naatsareti Jeesus ei olnud oma väljaütlemistes kaugeltki poliitiliselt korrektne. Ta ainult ei väitnud, et on olemas tõde ja et Tal oli tõde, vaid Ta ütles, et Tema ise oligi tee ja tõde ja elu ja et ükski ei saa Isa juurde muidu kui Tema kaudu (Jh 14:6).
Jeesus seisis tõe eest ning uskus, et see, mis jääb tõest väljapoole, on puhas vale.
Tema kartmatud ja isegi agressiivsed seisukohavõtud olid midagi, mis ei sobiks meie 21. sajandi konteksti (samuti mitte paljudesse meie kirikutesse). Inimeste, eriti austatud usuliste ja intellektuaalsete juhtide nimetamine silmakirjatsejateks ja lubjatud haudadeks ei oleks tänapäeval lihtsalt vastuvõetav.
Kuid probleemsed väljaütlemised ei olnud Jeesuse ainsaks hädaks. Ta oli näiteks tõsiselt haaratud nähtusest, mida me võiksime kutsuda pühaks ülbuseks. Ta uskus iseendasse ja oma poliitiliselt ebakorrektsesse sõnumisse nii palju, et käskis 12 harimatul mehel oma sõnumit kogu maailmale kuulutada. See käsk ületas normaalsuse piirid. Kes Ta enda arvates oli? Ja kes jüngrid enda arvates olid? Ja ometi said nad selle ülesandega hakkama!
Sellised asjad ei saa juhtuda ilma kindla veendumuseta. Mitte keegi ei annaks ära oma elu ja maiseid hüvesid, kui ta ei oleks veendunud, et tal on tõde. Kui Jeesus oleks olnud poliitiliselt korrektne ja kui Tal ei oleks olnud seda “püha ülbust”, oleks kristlus eksisteerinud mõned aastad kui judaismi vähetähtis sekt ning seejärel oleks see taas unustuse hõlma vajunud.
Mida ma siinjuures rõhutada tahan, on see, et ka varajane adventism kannatas samasuguste “kultuuriliste hädade” käes nagu Jeesus. Adventistid uskusid, et neil oli tõde oma kaasaja jaoks. Ja nad uskusid, et neil on oma väiksusest hoolimata sõnum, mida pidi kuulutatama kogu maailmale.
Kahekümnenda sajandi alguses otsustasid suured protestantlikud denominatsioonid, nagu anglikaanid, metodistid ja presbüterlased, et misjonipõld on liiga suur ja seepärast on otstarbekas maailm omavahel misjonipiirkondadeks jagada. Kuid adventistid keeldusid selle ideega kaasa minemast. Nad lükkasid ettepaneku tagasi ja teatasid, et kogu maailm peab olema nende mõjuala. Inimesi oli vähe, kuid ideed olid suured. Miks? Sest neid tiivustas apokalüptiline nägemus otse Ilmutusraamatu südamest, mida, nad uskusid, et kogu maailm peab kuulma. Adventistid andsid teistele kirikutele teada, et kuigi töö võiks osadeks jagada, on nemad otsustanud näha igas rahvuses oma misjonipõldu.
Milline “püha ülbus”! Ja ometi said ka adventistid oma ülesandega hakkama. Tänu pühendunud eludele ja ohvrimeelsusele sai adventismist kõige suurema ja ühtlasema jaotuvusega protestantlik grupp kristluse ajaloos. Selle suure edu taga oli poliitiliselt ebakorrektne usk tõesse ning teisalt “püha ülbus”, mis näitas teistele kristlikele liikumistele nende puudujääke ning rõhutas Jumala sõnumit lõpuajal.
Vahel mõtlen ma ohvritele, mida tõi minu abikaasa perekond. Bondi perekonna vennad andsid oma elu adventismi rajamise eest Hispaaniasse. Üks vendadest suri seal mürgitamise tagajärjel, mu naise vanaisa loobiti kividega ja veeti ühest külast teise. Ka tema suri üsna noore mehena. Miks? Miks nad läksid? Miks nad andsid kõik, mis neil oli?
Ja laiemalt vaadates – miks peaks üldse keegi meist usu pärast oma eluga riskima? Miks peaksime selle nimel elama? Miks ohverdasid varajased adventistid kõik oma vahendid ja isegi oma lapsed misjoni nimel? See kõik toimus vaid sügava veendumuse pärast Ilmutusraamatu sõnumisse ja usu pärast sellesse, et seda sõnumit peavad kõik enne Jeesuse tagasitulekut kuulma.
Ülevaade kohitsemisest
“Hea uudis” on see, et 21. sajandi alguse adventism, eriti maailma arenenumates piirkondades, on sellised “primitiivsed” ja “rumalad” ideed hüljanud. Me oleme seljatanud sellised “probleemid” nagu oma eriliste põhimõtete liiga jõuline kaitsmine. Me oleme muutunud poliitiliselt niivõrd korrektseks, et oleme ammu kaotanud selle “püha ülbuse”, mis pani meid kunagi uskuma, et meil on sõnum kogu maailmale.
Ja millised on tulemused? Meie arv väheneb nii Põhja-Ameerika divisjonis kui ka teistes n-ö esimese maailma piirkondades kõigis rassigruppides – valgete, mustade, latiinode ja asiaatide juures. Kiriku liikmete arv kasvab, kuid seda vaid tänu immigratsioonile. Näiteks moodustavad suurema osa New Yorgi koguduseliikmetest Kariibi juurtega inimesed. Meil on järjest raskem jõuda selle suure linna põliste valgete ja mustanahaliste asukateni. Kiriku liikmeskond Suurbritannias ja mujal Euroopas järgib suuresti sama mustrit.
Selle üheks põhjuseks on kindlasti see, et adventism on suuresti kaotanud oma baasilise apokalüptilise sõnumi. Mõned aastad tagasi osalesin ma ühel sümpoosionil, kus meie kiriku õpetlased arutlesid selle üle, miks nad on seitsmenda päeva adventistid. Peeti terve hulk siiraid ettekandeid, mis katsid suurema osa teoloogilisest spektrist. Kuid kõik need tunnistused lasid minu meelest märgist mööda. Suurem osa põhjendustest keskendus kultuuri ja suhete aspektile ning lugudele sellest, kuidas need inimesed olid kasvanud koguduse liikmeiks.
See kõik on koguduses olijaile väga kena, mõtlesin ma, aga kui ma ei oleks usklik, ei suudaks miski kuuldust mind veenda adventkogudusega ühinema. Sest kõiki neid häid asju oleksin ma leidnud ka mujalt – ja tihti paremal kujul ja odavamalt. Sest olgem ausad, kümnendik minu sissetulekust ja seitsmendik minu ajast – seda on andmiseks ikka päris palju.
Ma ei näinud neis ettekannetes midagi, mis oleks mind suunanud adventismi juurde, kui ma ei oleks juba varem adventist olnud, ja päris kindlasti ei olnud seal midagi, mille pärast oleksin ma olnud valmis surema või mille teenistusse oma elu andma. Aga kuna ma olin poliitiliselt korrektne, hoidsin ma oma suu kinni ning lasin kõigil nautida seda veidi ebamäärast juttu adventkiriku olulisusest.
Samal ajal mõtisklesin ka ise küsimuse üle, miks peaksin mina adventist olema. Minu mõtted rändasid umbes sellist rada – kui see, millest siin räägitakse, ongi kõik, siis ei olegi tegelikult ühtegi head põhjust adventistiks olemiseks, välja arvatud muidugi juhul, kui sa oled sündinud adventperekonda või kui sa oled kirikuga sotsiaalselt ja kultuuriliselt niivõrd kokku kasvanud, et sinu jaoks ei ole olemas tõsiseltvõetavaid alternatiive.
Ehk teisisõnu, kui kirik muutub kõigis küsimustes poliitiliselt korrektseks ja kui ta kaotab olulise osa oma “pühast ülbusest” oma sõnumi ja missiooni osas, siis muutub kirik viljatuks, isegi kui ta jätkab samal ajal oma potentsiaali üle kiitlemist.
Kas te mõistate viljatuks muutmise, kastreerimise ideed?
Kastreerimisel ja ka enesekastreerimisel on Piibli maailmas (ja isegi adventismis) pikk ajalugu. Näiteks Taaniel oli arvatavasti selle operatsiooni läbi teinud. Pootifar, vaarao õukondlane, võis samuti sellesse klassi kuuluda, mis omakorda võib aidata selgitada tema naise tegusid.
Jeesus ütles, et “on kohitsetuid, kes emaihust nõnda on sündinud, ja on kohitsetuid, kes inimeste poolt on kohitsetud, ja on kohitsetuid, kes ise on ennast kohitsenud taevariigi pärast” (Mt 19:12). Origenes, kolmanda sajandi kuulus teoloog, otsis pärast selle teksti lugemist noa välja. Keskajal oli tavaks kooripoiste kastreerimine. Isegi adventistide hulgas on olnud inimesi, kes on end kastreerinud. Iga kord, kui ma sellistest asjadest kuulen, on mul hea meel, et ma elan 21. sajandil. Ma ei ole küll eriti hästi kursis kõigega kastreerimisse puutuvaga, aga igatahes tundub see olevat väga efektiivne viis järglasi mitte saada.
Usulise kohitsemise parimaks näiteks on minu meelest protestantlik liberalism, mis on end alates 1920. aastatest ära lõiganud sellistest “primitiivsetest” ideedest nagu neitsist sündimine, Kristuse ülestõusmine, lunastus, imed, Kristuse tagasitulek, kreatsionism ning loomulikult inspireeritud Piibel.
Kõrgeima teadmiste allikana hakati tunnustama teadust ja loogilist arutluskäiku, doktriinid muutusid tähtsusetuks, kui mitte kahjulikuks, ning Jeesus taandus Päästjast, kes meie asemel suri, heaks ja järgimist väärivaks inimeseks. Laiemas plaanis nihkus kristluse kese usult eetikale.
Selle läbi kaotas protestantlik liberalism selgelt kristliku sõnumi. Või otse öeldes – ta kastreeris end.
Selle tagajärjeks oli Ameerika suuremate denominatsioonide kokkukuivamine. Vahemikus 1965–1990 kukkus näiteks presbüterliku kiriku liikmeskond 4,2 miljonilt 2,8 miljonini, episkopaalse kiriku liikmete arv vähenes 3,6 miljonilt 2,4 miljonini ning Kristuse Jüngrite kiriku liikmete arv 2 miljonilt 1 miljonini (mis teeb vastavalt 21%, 34% ja 50% liikmete arvust).
Peale liikmete arvu vähenemise tõusis järsult liikmete keskmine vanus ning moraal langes. Ajaleht Newsweek raporteeris tundetult: “Suuremad kirikud surevad arvatavasti seepärast, et nad on kaotanud oma teoloogilise terviklikkuse.” Stanley Hauerwas Duke Divinity koolist ütles sama veidi värvikamal moel: “Jumal tapab Ameerikas peavoolu protestantismi ja meie oleme selle ära teeninud.”
Sellest katastroofist mõjutatuna kirjutati mitmeid teemakohaseid raamatuid. Thomas C. Reeves ütleb oma raamatus “Tühi kirik: liberaalse kristluse enesetapp”, et ainus lootus on taastada ortodoksne teoloogia, sealhulgas usk kõikväelisesse Jumalasse, kes oli ja on suuteline korda saatma imesid.
Wade Clark Roofi ja William McKinney’ raamatus “Ameerika peavoolu religioon” on ennustus selle kohta, et isegi kui liberaalne kristlus suudab leida mingit teoloogilist mõttekust, jätkub kirikute kokkukuivamine. Roger Finke ja Rodney Starks ütlevad oma raamatus “Ameerika kirikud 1776–1990: usulise ökonoomia võitjad ja kaotajad” välja erakordse tõe selle kohta, et “usuliste organisatsioonide tugevus on võrdelises suhtes koguduseliikmete valmisolekuga midagi ohverdada. Inimesed näikse usku hindavat selle järgi, kui palju sellesse kirikusse kuulumine neilt nõuab – mida suuremad on ohvrid, seda väärtuslikum usk inimestele on.”
Liberalismi aeglase surma uurimise vanaisa Dean Kelley rõhutab raamatus “Miks konservatiivsed kogudused kasvavad?” seda, et konservatiivsete kirikute liikmeskond suureneb sellepärast, et need kirikud tõesti seisavad millegi eest. Kui inimesed üldse mingi kogudusega liituvad, ütleb ta, siis seepärast, et kogudus esindab mingit erilist tõde. Mis omakorda tähendab seda, et inimesed otsivad kirikut, mis seisaks kultuurist kõrgemal, kirikut, mis on piisavalt “ülbe”, et uskuda lõpliku tõe olemasolu ja seda, et tal on see tõde.
Sest kui ei ole olemas mingit erilist tõde, siis milleks üldse kogudusega ühineda? Või nagu Kelley ütles kesktee protestantismi esindavate koguduste kohta Ameerikas – miks siis mitte lahkuda? Ning leidmata piisavalt põhjust koguduses edasi olla, paljud inimesed lahkusidki peavoolu kirikutest. Tänapäeval juhtub paljude adventistidega samamoodi.
1960. aastail oli liberaalse protestantismi võtmesõnaks asjakohasus. Nad püüdsid olla asjakohased oma kultuuris. Ja kõik, mida nad sellega tõestasid, oli see, et püüd iga hinna eest relevantne olla on lühim tee tähtsusetuseni. Lõppeks, kellel on vaja veel rohkem seda, mida võib niikuinii ümbritsevast kultuurist leida?
Loomulikult ei ole midagi valesti relevantsusega piibellikust perspektiivist, kuid asjakohasus asjakohasuse pärast viib lihtsalt laiema kultuuri sisse sulandumiseni. Tõeline kristlus peab seisma kultuuri mõjutuste vastu ning kinni hoidma väärtustest, mida ümbritsev maailm mõttetuks peab. Võib-olla on ajaloo kõige tuntumaks kultuurivastaseks seisukohavõtuks Mäejutlus. Mäejutluse väärtuste süsteem oli tollase aja ja usu väärtustest radikaalselt erinev.
Pärast kõike öeldut pean ma lisama, et asjakohatus, tähtsusetus ei ole kindlasti lahendus. Me peaksime kristlastena seisma mitte ainult asjade eest, milles peitub tõde, vaid mis on ka olulised meie aja jaoks. Ja just selles küsimuses saavad adventistid anda oma panuse. Adventismi jõud tema algusaegadel seisnes prohvetliku sõnumi tugevas rõhutamises. Ja seesama sõnum, pakituna 21. sajandi ümbrisesse, peab adventismile andma uue jõu praegu ja ka tulevikus.
Ning samas, kui me tõesti leiame, et adventismil ei ole inimestele pakkuda midagi unikaalset ja väärtuslikku, olgem siis enda vastu ausad, pangem oma “pood” kinni ja püüdkem leida midagi kasulikku, mida oma eluga edasi teha. Sest adventism ei saa kunagi põgeneda dilemma eest, kas olla kohitsetud või tähendusrikas. Kaht korraga ei saa.
Kohitsetud adventism
Need mõtted on mind juhtinud kohitsetud adventismi teema juurde. Adventism, kas see meeldib meile või mitte, on algselt välja kasvanud Taanieli ja Ilmutusraamatu apokalüptilise nägemuse tunnustamisest. Kui ma neid raamatuid lähemalt vaatan, leian ma neist vähemalt kolm viisi, mis räägivad sellest, kuidas üks liikumine võib ise ennast kohitseda. Ja – uskuge või mitte – meie, adventistid, oleme kõik need üles leidnud.
Esimene neist on n-ö metsalistest jutlustamine. Me oleme apokalüpsisest rääkides sellesse teemasse ülemäära takerdunud. Kui ma meenutan enda usutee algust, siis ma mõistan, et tol ajal teadsin ma metsalistest kaugelt rohkem kui metsaliste üle valitsevast Jumalast. Metsalistel ja aega puudutavatel prohvetikuulutustel on oma kindel koht, aga ka liiga palju head rikub sellesama hea asja ära. Meil, adventistidel, on liiga lihtne keskenduda vaid kitsale osale apokalüpsisest ja unustada need osad, mis annavad kogu loole tõelise tähenduse.
Ellen White osutab loo keskmele, kui ta kirjutab: “Kristuse ohvrisurm pattude lunastamiseks on suur tõde, mille ümber koonduvad kõik teised tõed. Selleks et iga tõde 1. Moosese raamatust kuni Ilmutusraamatuni õigesti mõista ja kasutada, peab neid vaatlema vaid Kolgata risti valgusel. /.../ Jumala Poeg tõsteti ristil kõrgele. See tõde peab olema kogu meie töö aluseks.”
Ma pean tunnistama, et olen isegi metsalistest jutlustamist praktiseerinud. Kuid ma õppisin üsna pea, et kui minu jutt ei kasva välja sõnumist Jumala armastuse ja risti kohta, ei olegi mul tegelikult mingit kristlikku sõnumit. Ilma selleta jäi järele vaid jutt metsalistest, ei midagi enamat.
Samas peame meeles pidama, et nii Kristuse rist kui ka Jumala armastus ei kuulu kultuuri juurde, kus esiplaanil on sõnad “mina” ja “tahtma”. Ja ometi olen kuulnud adventkiriku juhtide hulgas hääli, mis toetavad evangelismi kui abivahendit inimeste kultuuriga kohandamiseks.
Minu vastus sellisele jutule oli ja on resoluutne “ei”. Tõeline evangelism ei aita inimestel kohaneda kultuuriga, mida rist hukka mõistab, see ei kohanda inimesi kultuuriga, kus lokkab vägivald ja seksmeelelahutus, see ei aita inimestel kohaneda kultuuriga, kus profijalgpalluritele makstakse kümneid miljoneid dollareid, samas kui algkooliõpetajad elavad toimetuleku piiril.
Nagu eelnevalt juba vihjasin, on kristluse põhiideed, nagu vaenlaste armastamine ja alandlikkus, kultuuriga tugevas vastuolus. Sellised asjad ei ole tavalised, normaalsed. Vaadakem tõele näkku – kristlus on üks ebanormaalne usk. Jumal tahab, et me selle maailma standardite järgi oleksime ebanormaalsed.
Kui me mõtleme oma usu keskpunktile – Kristuse elule, surmale ja ülestõusmisele –, siis me ei pea apokalüpsist vältima. Vastupidi, Kristus ise ongi Taanieli ja Ilmutusraamatu apokalüpsise keskpunkt. Võtame näiteks Ilmutusraamatu:
1. Ta on Alfa ja Oomega, kes on võitnud surma ja hoiab surma ning surmavalla võtmeid (Ilm 1:18).
2. Peatükkides 1–3 on Ta koguduse Issand, kes kõnnib küünlajalgade vahel.
3. Peatükkides 4 ja 5 on Ta Tall, kes valas oma vere inimeste päästmiseks, ja samas on Ta Juuda Lõvi.
4. Ilmutusraamatu 6. peatükis on Ta Tall, kes võtab lahti seitse pitserit.
5. Peatükis 12 on Ta laps, kes kasvas üles, et võita oma vere kaudu suur lohe.
6. Peatükk 14 maalib meile pildi Tema tagasitulekust taevapilvedel, et viia läbi viimne lõikus.
7. Ja 19. peatükis on Ta kuningate Kuningas ja isandate Issand, kes ratsutab valgel hobusel, et tuua päästet oma järgijatele.
Kokkuvõtteks tahaksin veel kord rõhutada, et lihtsaim viis adventismi ja apokalüpsist kohitseda on n-ö metsalistest jutlustamine, kus keskmes ei ole enam sõnum Kristusest ja Jumala armastusest. Kui me liigume metsaliste juurest tõelise apokalüpsise poole, peame alati meeles pidama tõde, et piibellikuks sõnumiks ei ole evangeelium versus apokalüpsis, vaid evangeelium ja apokalüpsis. Õigesti mõistetud apokalüpsis ongi evangeelium. Aga isegi evangeeliumi juures vajame tasakaalu. Sest ilma tasakaaluta jääb meile vaid jutt metsalistest.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Mervi Kalmus
In English