Poistelaager 2025 lõi osalejate rekordi

Lõputu vihm, pori ja näljased sääsed. Selline oli eelinfo kohapealt Rõugest vahetult enne 18. poistelaagrit. Reaalsuses oli ilm päikseline, veekogudes ja kaevudes veetase kõrge ja putukaid mõõdukalt. Osalejaid jätkus laagrisse arvukalt. Juba registreerimise sulgedes oli eelmiste aastate osalejate arvud ületatud, kuid huvilisi tuli muudkui juurde ja kui viimased osalejad liitusid, oli laager tegelikult juba alanud.

Omavahel kvaliteetaja veetmisest huvitatud isasid ja poegi oli lausa sedavõrd palju, et sündis ka omamoodi rekord. Esimest korda küündis osalejate arv 50-ni. Laagri korraldajana tekitas see kahetisi tundeid. Ühest küljest oli muidugi suur rõõm igast osalejast, teisalt pole laagriplats ja pudrupada kummist. Tekkis hästi väike mure, kuidas me ära mahume ja millise pajaga söögid tehtud saame.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem või midagi sellist. Laagri uus peakokk tõi kohale suure gaasi jõul töötava wokipanni ja kõik said söönuks. Ja sööma ei pidanud ka päris püsti seistes. Liidu laagrikeskusest saime lisaks laudu-toole ja pop-up-telke, nii et muretsemiseks polnud põhjust ja saame ehk ka järgmisel aastal vähemalt sama palju huvilisi laagrisse mahutada.

Esimese õhtu naelaks oli traditsiooniliselt öömäng. Vähemalt üks poiss tunnistas, et just öömäng oli see põhjus, miks ta otsustas üksinda, päev enne isa saabumist laagrisse tulla. Mäng ise kulges sportlikult sõbralikus meeleolus ja lõppes 3:3 viigiga. Ja viik ei olnud üldse põhjus, miks laupäeva öösel vastu pühapäeva uuesti mängida taheti. Poistele ilmselt lihtsalt meeldib pimedas ringi joosta ja üksteist taga ajada. Nooremad laagrilised seiklesid juba unenägude maailmas, kui viimased öömängulised telkidesse jõudsid ja magamiskotti pugesid.

Üsna traditsiooniliselt on laagri programmis olnud veematk Võhandul, mis seekord oli eriti kiire ja kärestikuline, kuna veetase oli tavapärasest kõrgem. Päris paljud nimetasid seda üheks laagri meeldejäävaimaks elamuseks. Aga otsustades hommikust õhtuni kõlanud mootorimürina järgi oli üks populaarsemaid tegevusi siiski krossikate ja quad’idega rallimine.

Laagri motoosakonna juht Indrek Lindpärg tõdes laagri lõpus, et kohalik, suuresti isetekkeline rada on poiste jaoks ennast ammendanud ja järgmisel aastal tuleks otsida suuremaid hüppeid ja keerulisemaid radu. No vaatame, mis saab. Ühest küljest on tore, kui nutiseadmetele on tõsine konkurent tekkinud, samas ei tahaks laagrit päris motokrossilaagriks ka muuta.

Igatahes, lisaks veematkale ja motokrossile jäi aega ka robotite meisterdamiseks, pallimängudeks, kastironimiseks, lõkke tegemiseks, puupulkade voolimiseks ja loomulikult ujumiseks. Vesi oli rekordiliselt soe ja veetase kõrge ja vähe oli neid hetki, kui kedagi vees polnud. Igal vabal hetkel oli keegi vees ja keegi krossika seljas. Ja igal õhtul ja hommikul oli ka kristlikule laagrile kohaselt vaimulik aruteluring ja järejutu kuulamine.

Kui stereotüüpselt arvatakse, et mehed on mingi abitu kamp, kes sureb külmkapi kõrval nälga, siis me tõestasime vastupidist. Vähemalt mõningase juhendamise saatel suutsid kõik süüa teha. Eriti tore oli vaadata, kuidas mitmed isad kogunesid vabatahtlikult laagri välikööki kartuleid koorima, salatit hakkima ja vokkpanniga toimetama. Kuigi iga toidukorra jaoks oli määratud kindel toimkond, ikka selleks, et liigseks rebimiseks ei läheks, liitus sellegipoolest toimkonnaga tihti ka mitu vabatahtlikku, kes ei suutnud kuidagi käsi toidutegemisest eemal hoida.

Kindlasti huvitab kõiki ka see, kes siis sellise toreda laagri aitasid korraldada. Minu õlgadele jäi üldine koordineerimine, finantsid, menüü koostamine ja toiduainetega varustamine. Priit Keel ja Guido Daniel hoolitsesid vaimuliku osa ja lõkkeõhtute eest. Ülistustiimis olid Indrek Ploompuu, Ruslan Karlov ja Sander Kalmus. Turvalise ja põneva veematka eest hoolitses OÜ Matkajuht. Öömängu aitas teha Kalvi Sommer ja kastironimist juhendas Mairo Marmor. Menüü koostamise ja köögis töö korraldamisega tuli appi Raimo Kuus, kes tänu ennastsalgavale tööle ja maitsvale toidule edutati jooksvalt laagri peakokaks.

Motokrossi osakonnale puhusid elu sisse Indrek Lindpärg, Stanislav Karlov, Guido Daniel, Veiko Sommer, Raimo Kuus ja Allan Jallai, kelle laagrisse toodud kahe-, nelja- ja kuuerattalised aparaadid said korralikult vatti. Ja kogu selle laagerdamise, krossitamise, ujumise ja saunatamise tegi võimalikuks Jaanus Aedla külalislahkus. Ta on juba aastaid oma hoovi poistelaagrile avanud, muru niitnud, sauna teinud ja nüüd ka laskunud oma murukamara motikatega üles künda.

Mulle isiklikult tundus, ma ei pruugi selles küsimuses muidugi kõige objektiivsem inimene olla, et oli veel parem ja toredam laager kui eelmisel aastal. Pea igal aastal on tunne, et enam paremaks minna ei saa, ja siis tuleb järjekordse laagri lõpus oma sõnu süüa.

Suur tänu kõigile osalejatele, tiimile, toetajatele ja Taevaisale. Järgmise korrani!