Poistelaagris sai motikaga sõita ja parvetada

Tänavune poistelaager tähistas juuli lõppu ja augusti algust – laager algas 31. juulil ning lõppes 4. augustil. Nagu ka varasematel aastatel, saadi kokku Võrumaal Aedla talus. Seekord oli laagris askeldamist mototehnika ja sepikojaga.

Laagri korraldaja Allan Randlepp sõnas, et sel aastal oli laagrilisi parasjagu, veidi üle 30 inimese. „Oli tunda esimeste aastate vaibi – laager oli väiksem ja siis lähevad asjad ka sujuvamalt.“ Seekord oli poistelaager paljuski motolaager. „Neli isa tõid oma tehnika kohale, olid mootorrattad ja ATV-d.“ Juba neljapäeva hommikul uuriti põllu peale tehtud krossirada, aga kuna see oli vihmade tõttu liiga märg ja aja jooksul ka võssa kasvanud, oli see algajatele motopoistele keeruline ja nii, ütles Allan, tehti õue peale ise väike rada, kus poisid said motikasõitu proovida. „Hiljem saime ka heinamaale pikema raja sisse, siis läks päris seikluseks – terve reede käis seal sõitmine. Esimest korda poistelaagri ajaloos oli selline olukord, kus tegevusega ei saa pidama. Enne, kui me käisime kuskil, olid rahalised ja ajalised piirangud, aga seekord sõideti õhtul ikka pimedani,“ rääkis Allan.

Reedel tuli motokrossile konkurssi pakkuma Rein Kaasen mobiilse sepikojaga, mille ta ise valmistas. „Eelmisel õhtul pimedas tegi ta veel viimased keevitused, et reedel laagrisse tulla,“ sõnas Allan ja lisas, et sepikoda toimis kenasti. „Reinu unistus on, et iga poiss võiks endale ise noa sepistada. See on mitmeaastane plaan – seekord oli sepistamine, järgmisel korral võiks puust käepideme teha siis nahast tupe,“ selgitas Allan. „Noa tegemine ei olegi niisama lihtne ja need, kes seekord ei jõudnud, andsid juba järgmiseks aastaks tellimuse sisse. Mulle jäi mulje, et järgmiseks aastaks on laagri kava juba olemas.“

Laagri vaimuliku osa sõnumid olid isade vahel ära jagatud. Laupäeva hommikul rääkis Priit Keel kuidas iisraeli rahvas taastas Jeruusalemma müüre ja pidi samal ajal end vaenulike kohalike eest kaitsma. Igal õhtul oli lõke ja Guido Daniel oli valinud kuulamiseks kristliku järjejutu.

Laupäeva päeval sõideti laagripaigast kaugemale, et sõita raftiparvega mööda Võhandu jõge. Laupäeva pärastlõunal käidi ka Piusa külastuskeskuses. „Seal räägiti nahkhiirtest ja liiva kaevandamisest. Oli väga tore ja kohe oli aru saada, et giid oskab lastega rääkida. Lastele väga meeldis ja tundus, et talle meie lapsed ka meeldisid, giid kiitis neid,“ ütles Allan ja lisas, et kõige lõbusam oli ikka karjääris hüppamine – poisid hüppasid ja isad hüppasid.

Nagu eelmistel aastatel, nii valmistasid ka tänavu laagritoidu isad ja pojad ise. „Põltsamaa kogudusest keegi hea inimene andis kasutada väligaasipliidi, kus on suur meetrise läbimõõduga pann. See oli super, tegi söögitegemise väga palju lihtsamaks ja kiiremaks. Seal ümber oli ka tore olla ja aega veeta. Poistele meeldis seal muna praadida ja see tõmbas söögitegemise ringi laiemaks, rohkemad said kätt proovida.“

Allan võttis laagri kokku sõnadega „Oli super ja teistmoodi“. See oli juba 17. poistelaager. Poistelaagri vanusegrupp jäi 8 ja 13 aasta vahele. „Neli aastat tagasi läks keskmine vanus järsult madalamaks, sel aastal oli kõige vanem 19-aastane, üks 17-aastane, üks 14-aastane ja ülejäänud olid kõik nooremad; kõige noorem laagriline oli seekord 5-aastane.“

Laagri traditsiooni jätkumise kohta mõtiskles Allan: „Igal aastal mõtlen, kas jaksan ja kas laager ikka tuleb, aga tundub, et see on poistele ja isadele oluline.“ Laagris osales isasid ja poegi ka väljastpoolt kogudust. „Üks poiss oli ilma isata, ülejäänud kõik olid isa või vanaisaga. Viimastel aastatel on trend positiivses suunas: isad on laagris rohkem kaasatud. Seekord oli eriti nii, et isadel silm säras. Kõik leidsid endale kogu aeg tegevust. Tore oli, kõik toimis.“