Kas Euroopas kõlab veel prohvetlik hääl? Ellen White'i sümpoosion

19.–21. aprillini oli Newboldi kolledžis Ellen G. White’i sümpoosion „Ellen G. White'i ja tema prohvetliku anni mõistmine tänapäeval“, sümpoosion langes kokku Euroopa esimese Ellen G. White’i uurimiskeskuse 50. aastapäevaga. „See keskus on väga eriline, sest see oli esimene väljaspool Põhja-Ameerikat, mis sai eeskujuks teistele 19 uurimiskeskusele, mis meil nüüd üle maailma on,“ selgitas Audrey Andersson (pildil keskel rohelises kleidis), peakonverentsi asepresident ja Ellen G. White’i pärandvara juhataja.

Need keskused, mis loodi enne Interneti tulekut, võimaldasid juurdepääsu olulistele dokumentidele, esemetele ja raamatutele. „Nüüd on nende tähtsus muutunud, sest keskused soodustavad meie ajaloo uurimist,“ märkis Andersson. Rory Mendez, Newboldi ülikoolilinnakus asuva White’i uurimiskeskuse direktor, kordas Anderssoni mõtteid, kirjeldades keskust kui platvormi teaduslikuks kaasamiseks, põlvkondadevaheliseks osalemiseks ja adventkoguduse teekonna paremaks mõistmiseks.

Sümpoosionil kõneles 14 inimest kogu maailmast, esimene kõneleja oli dr Merlin Burt (Ellen G. White'i pärandvara direktor) ettekandega „Noor Ellen ja Jumala armastus“. Tema lähtekoht oli, et Ellen White oli kolmeastmelise pöördumise tulemusena tundma õppinud rahu, mida Jumala armastus Kristuses pakub. „Kuigi ta oli selgelt mõistnud usu kaudu õigeksmõistmise tähtsust, ei olnud Ellen veel mõistnud tegelikkust, et andestus ja Jeesuse heakskiitmine ei pruugi hoida inimest patustamisest.“ Alles pärast vaimset võitlust mõistis ta Jumala armastavat olemust kui õrna ja kaastundlikku Isa.

Oma ettekande lõpetuseks viitas Burt Ellen White’ile 1914. aastal tema elu lõpus antud intervjuule: „Mu põskedel voolavad pisarad, kui mõtlen sellele, milline Issand oma lastele on, ja kui ma mõtlen tema headusele, tema halastusele [ja] tema õrnale kaastundele.“ Tema üleskutse oli: „Teadke seda, uskuge seda, kogege seda.“

Kuidas tänapäeval Ellen White’i mitte lugeda

Käsitledes ühte konkreetset väljakutset Ellen White’i mõistmisel tänapäeval, selgitas dr Jan Barna, et kuna Ellen White kirjutas teistsugusest kultuurist, ajast, keelest ja maailmavaatest, meil on vaja kirjutatu tõlgendamist, et me ei mõistaks valesti seda, mida autor tahab öelda.

Kuigi „ajalooline ja kultuuriline vahe on umbes 100 kuni 170 aastat,“ selgitas Barna, „arvestades, kuidas inimkond on muutunud üksnes viimase 50 aasta jooksul minu eluajal, on erinevus suur. Ja see on ainult ajaloolise-kultuurilise horisondi tasandil.“ Tema palve on, et me „tegutseksime ettevaatlikult“, kui püüame tõlgendada seda, mida Ellen White’il on öelda.

Kuigi mõned võivad suhtuda tõlgendamisvajadusse valesti – kui kahtlasesse motiivi, pakkus Barna välja täpselt vastupidise. „See on hermeneutiline tunnustus, et teksti taga olevat inimest tuleks tunnustada ülima austusega, olles siiralt valmis uurima, meie puhul Ellen White’i elukogemust, elukonteksti, uskumussüsteemi, maailmavaadet ja tema keelt, sealhulgas võttes tõsiselt neid aluspõhimõtteid, mille alusel ta väidab oma kirjutisi kirjutanud olevat.“

Barna üleskutse: „Oodake prohvetlikku häält autorilt ja tema tekstilt ning tehke seda Ellen White’i enda, mitte lugeja tingimustel."

Naisprohvet

Dr Kevin Burton pidas ettekande „Ellen G. White: Kirjanduslik allikas ja sugu“. Sümpoosioni üheks kõige mõtlemapanevamaks ettekandeks osutunud ettekandes uuris Burton Ellen White’i rolli naisprohvetina ja seda, kuidas soolised eelarvamused on mõjutanud nii kriitikute kui ka apologeetide vaateid tema loomingule. Burton märkis: „Mõlema leeri liikmete ühine joon on nende arusaam Ellen White’i naissoost kehast kui problemaatilisest.“ Ta arutles, kuidas apologeedid tõlgendasid sageli tema nõrkust valesti kui tõendit tema prohvetlikest võimetest, samas kui kriitikud kaldusid tema nägemusi omistama erinevatele haigustele, nagu hüsteeria ja histrioniline isiksusehäire (HPD), kasutades ebausaldusväärseid retrospektiivseid diagnoose. „Ellen White’i elu iga aspekti, sealhulgas tema nägemusi, vahendas tema naisekeha,“ ütles Burton, õhutades publikut mõtlema, mida tähendaks tema tööle lähenemine tema naisekeha austades.

Burton lõpetas oma ettekande, purustades müüdi, et Ellen White oli „Jumala viimane valik“ ja valitud ainult seetõttu, et kaks meest keeldusid kutsest. „Kogu see asi on täielik müüt,“ arutles Burton. „William Ellis Foy ei keeldunud oma nägemustest. Ta avaldas ja jagas neid, jätkates kogu oma elu jooksul vaimulikuna.“ Hazen Fossi kohta märkis Burton, et tema kohta on vähe teavet. Jutustus, mille kohaselt ta kutsest keeldus, pärineb Ellen White’i kirjutatud kirjast, milles ta arutab nende küsimuste üle. Kuid „ta ei kinnita kordagi, et Hazen Foss sai sama nägemuse nagu tema. Ta üksnes kirjutab tema sõnadest.“

Osutades ajaloolise tõendusmaterjali puudumisele selle teooria toetuseks, mõtiskles Burton: „On naeruväärne arvata, et ta oli Jumala viimane valik ja seostada seda tema soo ja naiselikkusega on kahetsusväärne... Kui üldse, siis kaldun pigem arvama, et Jumal valis ta just sellepärast, et ta oli naine... et teha meile tänapäeval selgeks soolise võrdõiguslikkuse küsimus."

Üks probleem, mida on lihtne lahendada

Kui Anderssonilt küsiti Ellen White’i kirjutiste tõlgendamise probleemide kohta, vastas ta: „Üks probleem on see, et inimesed lihtsalt ei loe Ellen White’i.“ Ta pakkus välja eksperimendi: „Võtke midagi lihtsat, nagu „Tee Kristuse juurde“, ja lugege iga päev üks peatükk. See toob teid Piiblile lähemale.“ Mendez rõhutas veel, et White’i teoseid lugedes avaneb selgem pilt Jumala armastusest. „„Ajastute konflikti“ sari algab ja lõpeb fraasiga „Jumal on armastus“. See võtab kokku tema kirjutiste üldise sõnumi.“

Kujundanud minevikku, juhatab olevikus, inspireerib tulevikus

Daniel Duda ütles sümpoosioni kohta järgmist: „Oleme tänulikud selle eest, kuidas Jumal kasutas Ellen White’i adventliikumise õnnistamiseks. Sellel sümpoosionil on meil olnud õnnistus uurida Ellen White’i kestvat pärandit, tema sügavat mõju vaimulikkusele, haridusele ja tervisele. Ta ei ole kujundanud mitte ainult meie koguduse minevikku, vaid juhatab ka tänapäeval ja inspireerib tulevikus. Kui meie elus ei ole edasiliikumist, siis on midagi tõsiselt valesti. Kui meie elus ei toimu edasiminekut, siis ei juhi meid Vaim. Sest kus on Jumala Vaim, seal on vabadus edasi liikuda; inimesed on vabad õppima ja õppimata jätma. Me muutume lootuse kandjateks, mida meie Euroopa ühiskond tänapäeval vajab.“

Reede õhtu

Hingamispäeva hommik I

Hingamispäeva hommik II

Hingamispäeva pärastlõuna I

Hingamispäeva pärastlõuna II

Pühapäeva hommik