5.–9. augustil toimus taas üleeuroopaline adventkiriku noortekongress, seekord Münchenis ning pealkirjaga “It’s your turn!” (“Nüüd on sinu kord!”). Eestit esindas kongressil 14 noort erinevatest Eesti nurkadest Tallinnast Valgani.
Sellele reisile tagasi mõeldes tuleb selget vahet teha kahe asja vahel. Esiteks sõit ise. Selle võiks pealkirjastada lausega “Kui enam hullemaks minna ei saa” (siinjuures räägin ma vaid nende eest, kes bussiga edasi-tagasi sõitsid). Mul ei ole tahtmist ajakirja ruumi hädaldamise peale raisata, seepärast ütlen vaid väga lühidalt – kui bussis olev seltskond koosneb inimestest, kellest suurem osa ei mõista inglise keelt, kui bussijuhtidel on erakordselt kummaline sõitmise ja magamise režiim, kui lubatud kirikus ööbimise asemel tuleb mitu ööd bussis loksuda ja kui sõit on nii pikk, nii pikk (oh, kui ainult seda Poolat seal vahel ei oleks...), siis tahes-tahtmata tuleb tunnistada, et elus on olnud ka toredamaid reise. Siiski oli ka sel sõidul huvitavaid hetki. Varssavis veedetud päeva konkurentsituks pärliks olid linna vanad tsitadellid, mida Ivo meid vaatama viis. Põhjused, miks sõna tsitadell mainimine ülejäänud reisil eestlaste huilgamise ja kõkutamise esile kutsus, jäägu asjaosaliste enda teada. ;-) Teiseks huvitavaks kogemuseks oli õhtune-öine Praha (millega oli meil aega tutvust teha umbes üheksa tundi, õhtul kella viiest kuni öösel kella kaheni, sest bussijuhid pidid sel ajal magama...). Kui soe õhtupäike Praha punaseid katuseid kuldab ja turistidele mõeldud tänavakohvikud mõnusalt sumisevad, ei oska Prahast ilusamat kohta ettegi kujutada. Kui aga öises kesklinnas mahuvad poolteise tunni sisse tulistamine linna keskväljakul, samurai mõõgaga ringi jooksev mees, joodikud, sutenöörid ja purupurjus jalgpallihuligaanid, siis hakkab veidi kõhe. Ühesõnaga, ka Prahal on mitu palet. Nii et kindlasti on sellelt reisilt midagi, mida meenutada, kuigi suurema osa sõidust tahaks kiiresti-kiiresti unustada. Aga see selleks.
Ma usun, et kõik eestlased nõustuvad minuga, kui ma võtan endale õiguse pealkirjastada kongress lausega “Kui enam paremaks minna ei saa”. Usun siiralt, et üritus jättis kustumatu mulje kõigile osavõtjaile, eriti aga neile, kellele see oli esimeseks noortekongressiks. Kongressi algus oli ausalt öeldes veidi ebalev. Kui sa avastad pärast pikka ja loksutavat sõitu, et sa pead järgmise nädala elama koos viieteistkümne inimesega klassiruumi põrandal, käima täiesti külma duši all ja sööma pehmelt öeldes kummalist toitu, siis ei oska sa sellisest üritusest esialgu eriti midagi arvata. Kui aga kolm tuhat noort on kogunenud avatseremooniaks saalidesse (üritus toimus paralleelselt kahes, hingamispäeval isegi kolmes suures saalis, sest üks ei oleks meid ära mahutanud), kui saalid rõkkavad ülistuslauludest, kui kohaletulnuid tervitavad ülemaailmse adventkiriku noortejuht ja Müncheni linnavõimude esindaja, kui kõikide riikide lipud kantakse üle lava ja kui õhtul kooli sõites on metroo täis vaid kollastes särkides kongreslasi, hakkavad lootused tasapisi tärkama. Ehk tuleb sama võimas üritus kui viis aastat tagasi! Ehk saame seekord sama suurte õnnistuste osaliseks! Ehk läheme ka seekord koju vaimulikult uuenenuna, täis teotahet ja julgust tunnistada! Ja niimoodi läkski. Tasapisi hakkas massiüritus, kus esialgu olid tähtsad vaid rahvuslikud tunded ja lippude lehvitamine, võtma sügavalt vaimuliku ürituse nägu. Õhtused ja hommikused jumalateenistused, eripalgelised inspireeritud kõnelejad alates Newboldis õppivast neiust kuni adventkiriku noortejuhi Baraka Mugandani (teadmiseks viis aastat tagasi kongressil käinuile – Baraka polnud karvavõrdki kehvemaks jäänud, reedeõhtusel koosolekul “karjus” ta meie peale just täpselt samamoodi nagu toona: “MA ÜTLEN TEILE, EUROOPA NOORED, RÄÄKIGE INIMESTELE OMA LUGU, ANDKE OMA TUN-NIS-TUS!!!!!”), südame põhjast tõusvad ülistuslaulud ja palved, workshop’id kõige erinevamate kõnelejate ja teemadega (teemad varieerusid adventismi identiteedist, koguduste asutamisest ja arheoloogiast kuni Interneti evangelismi, ADRA töö, Ellen White’i käsitlemise ja professionaalse ekstreemsportlase tunnistuseni – ühesõnaga, midagi igale maitsele). Lisaks neile nö tavapärastele üritustele toimus heategevuslik jooks nimega Fun run, millega koguti annetusi Müncheni laste- ja noortekeskuste heaks, ja kokkutulek, kus iga rahvus võis end mingi etteastega tutvustada ja soovi korral ka rahvuslikke maiustusi pakkuda. Ülle ja Hellevi hoidsid oma lauluga Eesti lippu kõrgel, uskuge mind. Rahva kindlateks lemmikuteks osutusid sel üritusel aga Balkani riikidest pärit vokaalansambel ning inglise noormees, kes mängis saepilli. Pärast nende esinemist oli lärm saalis täiesti kõrvulukustav. Üheks huvitavaks ja veidi intrigeerivaks kongressi osaks oli ka esmakordselt korraldatud debatt noorte ja kiriku juhtkonna vahel. Kuigi rahvast ei olnud seal just ülemäära palju, oli see minu jaoks isiklikult üks põnevamaid kongressi osasid üldse. Euroopa adventkiriku juhid alates divisjonide presidentidest ja noortejuhtidest pandi vastamisi aktiivsete noortega erinevatest maadest. Ja siis hakkasid noored tulistama... Mulle tundus, et mitte keegi neist juhtide poolel istujaist ei oodanud niivõrd sisulisi ja raskeid küsimusi, millega neid pommitama asuti. Küsimused meie kiriku tuleviku, missiooni, noorte kaasahaaramise, diskrimineerimise, juhtimisstiili ja finantsasjade korraldamise kohta võtsid nii mõnegi liidri päris tummaks. Aga see diskussioon oli äärmiselt hea ja vajalik ning seda lubati tulevikus mingil kujul jätkata. Loodan südamest, et nii ka läheb. Kongressi vaieldamatuks kulminatsiooniks oli aga hingamispäev. Hingamispäev algas reedeõhtuse võimsa koosoleku ja ristimistalitusega, kus otsust oma elu Jeesusele anda kinnitas 18 noort inimest. Usun, et seal avanenud vaatepilt puudutas nii neid, kel ristimine juba seljataga, aga eriliselt ehk neid, kes seda suurt otsust veel vastu ei ole võtnud. Seal nähtu kinnitas meile veel kord – ei saa olla midagi paremat kui elu koos oma Päästjaga. Reede õhtu oli ilusaks sissejuhatuseks sellele, mis toimus laupäeval. Kogu laupäevase tegevuse võtmesõnaks oli minu meelest pühendumine. Hingamispäeva lõunal toimunud pühendusteenistusel oli kõigil võimalik mõtelda pastor Eddie Hypolite’i sõnadele meie oskuste ja annete kohta, mida me saame Jumala heaks kasutada, samuti oli kõigil võimalik osa võtta väikesest palverännakust, mille jooksul paluti kõigil erinevate teemade pärast palvetada ja nende üle mõtiskleda. Pühendusteenistuse lõpul oli võimalik noortel, kes olid eriliselt Jumala häält ja Tema kutset kuulnud, iseennast sümboolselt ristile naelutada (tegelikult oli see siiski vaid väike peeglitükk, mis risti külge pandi), et edaspidi vaid Jumalale ja Jumalaga elada. Sel hetkel tundsin mina küll erakordset Jumala lähedust ja kuulsin taas Tema tõotust iga päev minu kõrval olla. See oli just see, mida mul sel hetkel oli vaja kuulda... Jälle oli Jumal saanud kasutada seda imelist üritust, et mulle öelda asju, mille järele mu hing nii väga oli igatsenud. See oli lihtsalt võimas! Pärast pühendusteenistust oli veel aega suhelda oluliste inimestega, mõtiskleda palvetoas ja... oligi käes lõputseremoonia. Kahju oli. Motolaul “It’s your turn now to live for Jesus” (“Nüüd on sinu kord Jeesusele elada”) kõlas viimast korda 4400 suust võimsamalt kui kunagi varem, veel oli aega kuulata Sõna, veel sai koos ülistada ja oma palved taeva poole saata, veel oli võimalik risti jalamile asetada kaardid kallite inimeste nimedega, kelle pärast ja eest jätkuvalt palvetada... ja läbi see kõik oligi. Õhtul puupüsti täis metroos viimast korda ööbimiskohta sõites ja lahkujaile kongressi motot “It’s your turn!” järele hõigates mõtlesin – enam paremaks minna ei saa. Ja mul vist oli õigus...
Järgmine üle-euroopaline noortekongress toimub nelja aasta pärast, aastal 2013. Kallid noored, hakake juba varakult selle peale mõtlema ja selle jaoks raha kõrvale panema. Ma tean, et ma ei pea seda ütlema neile, kes on juba kongressil käinud, sest nemad teavad seda oma kogemusest, aga need, kes veel ei ole käinud ja kes mõtlevad selle peale – kui teil vähegi võimalik, minge kindlasti. See, mida te seal näete, kuulete ja kogete, võib muuta teie elu. Uskuge mind, ma tean, millest ma räägin. :-)
In English