Kas kuulekus on midagi vajalikku? Või on see tänapäeval iganenud mõistete loetelus?
Milleks üleüldse kuulekus? Mida see meile annab? Kas üldse annab? Kas ja miks me tahame, et lapsed meile kuuletuksid? Kas ja miks meie peaksime kuuletuma? Ja kui, siis kellele? Kas tööandja ootab töötajalt kuulekust? Kas õpilased kuuletuvad õpetajale?
Lapsevanematena ootame oma lastelt sõnakuulelikkust. Lapsed on vanemate vastutuse all ning vanemad peavad hea seisma selle eest, et neile usaldatud võsukesi parimal viisil kasvatada ja juhatada. Lapsed esindavad oma vanemaid, öeldakse ju ka, et laps on kodu peegel. Kui tööandja otsib alluvaid, siis ta püüab valida need inimesed, kes oskavad ja suudavad täita oma tööülesandeid ehk olla sõnakuulelikud ning – nemad esindavad oma tööandjat. Õpetaja ootab oma õpilastelt kuulekust, sest muul juhul ei ole võimalik õpetatut omandada.
Aga mis siis ikkagi on sõnakuulelikkus? Seda teemat uurides leidsin, et kuulekusega on seotud ka sellised märksõnad nagu alandlikkus, allumine, ustavus, truudus, äraostmatus, lojaalsus jpm. Kui me kellelegi kuuletume, siis järelikult allume talle. Kui allume oma tööandjale, siis ootab meid tasu, mis on töölepingus kokku lepitud. Kui allume õpetajale, siis ootab meid korralik teadmistepagas. Kui allume oma vanematele, ootab meid tasu, mis on kirjas Jumala leping-elujuhises – Piiblis.
Maine tööandja on sarnane Jumalaga, ka tema ootab ustavust ja kuulekust ning selle eest ootab töötajat vastav tasu. Jumal on justkui kristlase tööandja. Töölepingus on kirjas ülesanded: juhatada meile usaldatud lapsed Jumala tundmiseni, jagada Jumala armastuse ja armu sõnumit võimalikult paljude inimestega, hoolitseda enda ja/või teiste tervise eest... – olla ustav selles, mille üle Jumal meid pannud on.
Kas Sinul on Jumalaga tööleping? Kas Sa oled oma tööandjale ustav? Kuulekas? Piibel ütleb, et Jumala laps on siis sõnakuulelik, kui ta toimib nii, nagu Jumala Sõnas on õpetatud. Kui ta järgib igapäevaelu tegemistes ning valikutes oma Looja eeskuju, neid seadusi, mille Jumal on inimesele andnud. Õpetussõnad 3:1–2: „Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud, sest need lisavad sulle pikka iga, eluaastaid ja rahu!“
Kui me lapsevanematena ootame kuulekust oma lastelt, siis parim viis selle saavutamiseks ja selles kasvamiseks on ise püüelda üha täielikuma sõnakuulelikkuse poole oma Looja ja Isa suhtes ehk näidates ise eeskuju. Tema ootab meilt, kui oma lastelt samuti kuulekust. Kui me Talle ei kuuletu, on Ta samuti kurb nagu meiegi, kui meie lapsed meile ei kuuletu. „Lapsed, olge kuulekad oma vanemaile Issandas, sest see on õige!“ Efeslastele 6:1
Jumala Sõna kutsub kuulekusele igaüht, sest see lihtsalt on hea ja õige. Piiblis on sõnakuulmisest nii palju juttu, et ei jää mitte mingisugust kahtlust, et see on hädavajalik omadus neile, kes soovivad olla Jumala lapsed. 1. Kuningate 3:9 palub kuningas Saalomon Jumalalt sõnakuulelikku südant, et osata teha seda, mis on Jumala silmis hea ja õige. Tasuks ta saabki targa südame ja peale selle veel kõiki muid õnnistusi. Piiblis öeldakse, et me ei tohi unustada seda, mida Jumal on õpetanud, vaid me peaksime oma südames talletama need käsud, kuna tasu on suur: pikk iga, eluaastad ning isegi rahu.
Sõnakuulelikkuse õppetunnid on meie peres väga olulisel kohal. Me püüame oma lapsi kasvatada sõnakuulelikeks eelkõige Jumala seadustele, millele ka meie vanematena iga päevaga järjest enam õpime alluma. Kuna inimese mõtlemine on kuri juba väikesest lapsest alates, siis on sõnakuulelikkuse õppimine ääretult oluline juba väikese lapsena. Aga kuna inimene ei saa selles maailmas elades patust täielikult vabaneda, siis on elukestev õpe vältimatu. Kui inimene õpib olema sõnakuulelik juba pisikesest peale, siis on tal elus hakkama saamine ning Jumalale kuulekas tööriist olla oluliselt lihtsam kui vastasel juhul.
Kuigi meil on olnud viimastel kuudel päris palju suuri ning ka väiksemaid sõnakuulelikkuse õppetunde nii meie kui lapsevanemate ja ka iga lapse osas, siis ometi, tänu Jumalale näeme ka mõningast mõistlikkuse kasvu. Me palvetame selle pärast väga palju, toome elulisi näiteid ja paralleele, selgitame, arutame, uurime. Eile käisime poes ja valisime lapsele sünnipäevaraha eest kingitust. Ta soovis valida üht vähem kvaliteetsest materjalist mänguasja. Ma rääkisin, mis valik oleks mõistlikum. Me arutasime tükk aega ja vaatasime-valisime, läks päris mitukümmend minutit, aga tänu Jumalale saime juba palju rahulikumalt ja mõistlikumalt hakkama kui varem. Lõpuks laps otsustas: „Olgu, ma valin selle, mida sina tahad.“ Ma tunnen, kuidas mina vanemana kasvan sõnakuulelikkuses. Ta sai viimaks aru, et see on mõistlikum, parem valik. Nii nagu Jumal aitab meil teha iga päev häid ja paremaid valikuid, nii on ka meie ülesanne aidata oma lastel teha paremaid valikuid, kui nemad oma lühinägelikkuses teha oskavad.
Kuulekuses me usaldame Teda, kellele kuuletume, ja me ootame selle eest tasu, sest Jumal on seda meile lubanud. Tihti me ei näe kaugemale, Jumal aga näeb. Samamoodi meie lapsed, kelle Jumal on meile usaldanud, on lühinägelikud ning ei oska näha oma käitumise ja valikute pikemaajalisi tagajärgi. Nad käituvad sageli impulsiivselt ning tahavad valida seda, mis hetkel tundub hea. Lapsevanemate/vanavanemate elukogemus on see, mille kaasabil saame teha sügavamalt kaalutletud valikuid. Vanavanemad on meie raudvara – eriti need, kes peavad oluliseks kristlikke eluväärtusi. Mõistlik on iga inimene, kes püüab rohkem arvestada Jumala soovide ning ettenägelikkuse ja Tema eelhoolitsusega ja mitte niivõrd oma tarkusega. Jumalal on meile palju head varuks, kuid see võib meile osaks saada vaid siis, kui oleme alandlikud ja kuulekad.
Kutsun sind üles, armas lugeja, võtma oma Piibel – elujuhis, mille Jumal on meile oma suures armus ja ettenägelikkuses kinkinud ning uurima neid lugusid, kus on meile kirja pandud sõnakuulelikkuse õppetunnid. Ja ka paluma Jumalalt Saalomoni eeskujul sõnakuulelikku südant.
In English