„Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: „Anna ka minule oma poja lemmemarju!“ Aga ta vastas temale: „Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!“ Siis ütles Raahel: „Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!“ Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: „Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!“ Ja tema magas sel ööl ta juures. Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea jäi lapseootele ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale. „Ja Lea ütles: „Jumal tasus mulle, et ma andsin oma teenija oma mehele.“ Ja ta pani temale nimeks Issaskar.“
1Ms 30:14–18
Loetud loos vaatab meile vastu abielukolmnurk Jaakob-Raahel-Lea, mees ja tema kaks naist. Naised võistlevad Jaakobi kiindumuse ja tähelepanu pärast ning lisaks sellele püüavad saavutada ühiskondlikku tunnustust vastavalt sellele, mida enam lapsi (loe: poegi) keegi suudab sünnitada. Taustaks veel niipalju, et nimetatud abielukolmnurk on mõlemast haarast sümmeetriliselt välja venitatud, sest võistluses poegade saamise nimel on mõlemad naised andnud Jaakobile naiseks ka oma ümmardajad, kes on kumbki toonud ilmale kaks poega. Üksteise vastu konkureerides on Jaakobi ametlikud abikaasad loovutanud oma positsioone ümmardajatele, aga tulemus on ikka viik 2:2.
Lugu paljastab naiste uskumusi ja suhtumisi, mille kohaselt leiavad nad seletused oma läbielamistele ja kogemustele. Nad rakendavad oma inimlikke arusaamu ka Jumala tegevuse tõlgendamiseks.
Lea ja Raahel olid lapsepõlvest saanud kaasa juurteadmise, et armastus on kauplemise objekt. Selles polnudki niivõrd süüdi tollal üldlevinud pruudiluna komme kui selle loominguline rakendamine nende perekonnas. Pruudiluna tasumine enne pulmi pidi näitama, kas tulevane väimees on võimeline peret ülal pidama, kuid pärast pulmi anti tavapäraselt makstud summa, olgu see siis rahas või natuuras, noorpaarile elu alustamiseks tagasi. Nõnda ei juhtunud Laabani kodus. Raahel ja Lea tunnistasid oma isa kohta: „Eks ta pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi.“ (1Ms 31:15)
Laabani ärikavalus ilmnes veel enamas kui pruudiluna endale pidamises. Kokkuleppe kohaselt teenis Jaakob Laabanit Raaheli pärast seitse aastat, kuid pärast pulmaööd sai avalikuks petukaup. Laaban oli looritatult saatnud Jaakobi juurde hoopis Lea, oma vanema tütre, kelle ilu polnud meheleminekuks piisavalt konkurentsivõimeline. Selle käiguga tabas Laaban kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks sai lahendatud Lea mehelesaamise probleem, ja teiseks, kuna Jaakob armastas ikkagi Raahelit ja tahtis endiselt just teda endale naiseks, sai Laaban kasutada Jaakobi tugevat tööjõudu tasuta veel teist seitse aastat kui pruudiluna oma teise tütre eest.
Sellel taustal saab Jaakobist oma naiste kauplemise objekt, keda saab osta ja müüa kas või lemmemarjade eest. Huvitav, et Jaakob laseb endaga kõigel sellel sündida. Kui öeldakse, et täna tuleb magada Leaga, siis Jaakob magab. Kui öeldakse, et täna tuleb magada orjatar Billaga, siis Jaakob teeb seda. Ja kui öeldakse, et nüüd tuleb magada teenija Silpaga, siis kuuletub Jaakob taas. Tundub, et Jaakobi eneseteadvus on Laabani peres aastate jooksul maha tambitud ja temast on järele jäänud vaid käsku täitev tööriist, mitte vabalt otsuseid tegev inimene.
Lea ja Raaheli kasvukeskkond andis neile kaasa ka teadmised, mida meie nimetame ebausuks. Lemmemarjad pidid kaasa aitama viljakusele. Piiblist ei tule välja, kas lemmemarju pidi sellel eesmärgil kasutama seespidiselt või pidi neid amuletina kaasas kandma. Kui tegemist on mandragooramarjadega, siis söömisel põhjustasid need hallutsinatsioone ning neid kasutati omamoodi valuvaigistitena, kuid viljakust ja õnne pidid need marjad tooma siiski amuleti kujul. Igal juhul uskusid mõlemad naised lemmemarjade toimesse. Kuna Raahelil oli Jaakob ja Leal lemmemarjad, lepiti kokku vahetuses: Raahel sai lemmemarjad ja Lea üheks ööks Jaakobi. Ilmselgelt töötas viimane variant paremini.
Raahelit ei aidanud ka tema perekonna viljakusttoovad ebajumalakujukesed teeravid (vt 1Ms 31:34), kuigi väga suure tõenäosusega arvas ta ise teisiti. Endiselt pidas ta vajalikuks kodunt lahkudes need ebajumalakujud kaasa võtta, kuigi tal oli selleks ajaks juba sündinud poeg Joosep. Kuigi Raahel ütles Joosepi sündides: „Jumal võttis ära mu teotuse!“ ja „Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!“, sisaldasid tema usupraktikad lisaks Jumala poole palvetamisele ikka veel ka lootmist ebajumalate peale.
See, kuidas inimene oma kogemusi tõlgendab, sõltub sellest, mida ta usub ja mis tal kõige enam hinge peal on. Eriti kummaline tundub Lea tõlgendus Issaskari sündimisele: „Jumal tasus mulle, et ma andsin oma teenija oma mehele.“ Lea ei too esile, et Issaskar sündis tänu sellele, et ta lakkas lootmast lemmemarjade peale ja palus Taeva Jumalat. Lea võrrandis on Jumal küll sees, kuid hoopis teises rollis. Tuleb välja, et Lea näeb Jumalas kedagi, kes ootab valusaid ohvreid ja loobumisi. Leale on olnud ülimalt raske olla üle oma „isekusest“ ja anda oma teenija oma mehele naiseks. Nüüd tunneb Lea, et Jumal on teda just selle „isetu“ teo eest premeerinud.
Raahel ja Lea nägid üksteisega võitlemist Jumala võitlusena. „Ja Billa, Raaheli teenija, jäi taas lapseootele ning tõi Jaakobile teise poja ilmale. Siis ütles Raahel: „Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud.“ Ja ta pani temale nimeks Naftali.“ (1Ms 30:7-8). Lausa uskumatu, milleni viisid kaks lihast õde „Jumala võitlused“: mitmekordse abielurikkumiseni, üksteise pidamiseni suurimaks vaenlaseks, lepitamatu konkureerimiseni.
Millisena näeme meie oma elus Jumala kätt? Milline on meie silmis üldse Jumal? Millistele uskumustele me toetume, et oma kogemusi seletada? Ka meil võivad olla elu ja Jumala kohta emapiimaga kaasa tulnud arvamused, mis ei pruugi tõele vastata.
Mis on meie jaoks Jumala võitlused? Kelle või mille vastu on need suunatud? Võib-olla tasub mõelda hoopis positiivse programmi peale: mida või keda peaksime Jumala väes üles ehitama?
Millest peaksime olema valmis loobuma? Millest me ei tohiks loobuda? Milline on tõeline isetus, mida Jumal meilt ootab? On oht, et võideldes isekusega kaotame ka inimväärikuse, eriti kui meid on selleks manipuleeritud.
Lugu Issaskari sündimisest tõstatab tänapäevalgi mitmeid küsimusi, millele tasub mõelda. Nende vastuste kallal töötamine ja oma elu läbikatsumine ei pruugi olla lihtne, aga ometi äärmiselt vajalik. Õnnistagu Jumal seda kirjakohta meie jaoks!
Hele Kulp on Tartu ja Türi adventkoguduse pastor
In English