Juss Maurer on põline Põltsamaa kandi mees: ta on siin sündinud, koolis käinud, kogudusega liitunud, siit endale abikaasa leidnud ja siia oma kodu rajanud. Põltsamaa adventkoguduses on ta viimased nelikümmend aastat täitnud ustavalt diakoni ja kogudusevanema ülesandeid. Lisaks Jussile on Põltsamaa adventkoguduses tegevad ka abikaasa Mare ja nende kaks last, samuti osalevad koguduse tegemistes minia ja teismelised lapselapsed.
Milline on sinu esimene mälupilt adventkogudusest?
Minu usutee sai alguse tänu minu vanaemale, kes oli usklik ja siinse koguduse liige. Minu vanemad ei olnud usklikud. Nad elasid nii, nagu vanasti maaelu käis – peeti sigu ja söödi sealiha. Mäletan selgelt, et kui olin 12-aastane ja pannil olid lihalõigud, tegin otsuse: seda liha ma rohkem ei söö.
Minu pere elas Kaaveres ja ma käisin Lustivere koolis kuni 8. klassini. Suure osa Lustivere kooliaastatest elasin vanaema juures, sest tema juurest oli umbes kilomeeter kooli minna.
Minu jaoks said südamelähedaseks vanaema ettevalmistused hingamispäevaks. Varakult oli kõik valmis: toad koristatud ja pestud, lilled laual. Ja hingamispäeva võttis ta vastu suure lauluga! Mina ei olnud suur laulumees, aga eks ma püüdsin ka natuke kaasa laulda. See oli pühalik ja väga ilus, see on siiani südamesse jäänud.
Vanaema elas üksinda, vanaisa oli ammu surnud. Vanaemal oli probleem koguduse juures käimisega. Kohe, kui võimalus oli, tegin endale juhiload. Nii ma 16-aastaselt hakkasin oma vanaema Jawaga – mina ees ja vanaema taga – kirikusse tooma. Alguses sõitsin tsikliga, pärast juba isa autoga. Tulime vanaemaga koos kirikusse ja sealt sai alguse ka minu tutvumine kogudusega.
Huvitav tähelepanek on see, et vene ajal olid suured isiksused nii tööl kui ka koguduses. Eesti ajaga on see kuidagi haihtunud. Siin Põltsamaal olid Nikolai Käsk, Paul Põldaru, Ivan Vitjuk, Georg Muutra, Ain Soosaar… Kui õppetükitunnis neid kuulasin, ei julgenud ise piiksugi teha – nende mõtted olid nii head ja asjalikud, ei osanud midagi juurde lisada.
Hiljem õppisin EPA-s. Õnneks enne minu õppima asumist muudeti õppenädal viiepäevaseks, hingamispäevad olid vabad ja sellega probleemi ei tekkinud. Mul oli veel üks kursus käia, kui otsustasin kogudusega liituda. Vend Endel Daniel ristis mind 9. mail 1975. aastal. Sellest ajast olen olnud koguduses.
Kas sa mäletad, millal oli sinu esimene adventkoguduse külastus?
See võis vabalt olla mingil aastapäeval käimine. Mäletan, et võtsin vanaema tsikli peale ja läksime Paidesse aastapäevale. Mare (Jussi abikaasa, toim) nägi mind seal ja imestas endamisi, et imelik mees – tuleb vanaemaga kirikusse.
Kas mäletad konkreetset hetke, kui otsustasid kogudusega liituda?
Mäletan, et mitmed pastorid käisid kodus minuga rääkimas ja selgitamas. Enda arust oli mul kõik selge. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi uskmatu olnud. Olen kogu aeg Jumalasse uskunud, aga otsus ei tulnud kergelt.
Kui vaatame inimesi, kes kasvõi korra on kirikus käinud, või oma tuttavaid, kellele oleme Jumala Sõna rääkinud, kipume mõtlema, et ta võiks tulla ju kirikusse või sellest asjast kohe aru saada. Aga kui mõtlen endale ja oma otsuse tegemisele, siis see ei käi nii lihtsalt.
Kellega peaks hingevaenlane veel rohkem tegelema kui adventkogudusega ja nende inimestega, kes tahaksid sellega liituda? Me peaksime rohkem vaeva nägema ja enda kogudusse tulekut meelde tuletama, et suhtuda nendesse inimestesse kannatlikult ja pika meelega ning jätkuvalt kutsuma.
Mida sa oma ristimispäevast mäletad?
Mäletan, et loeti Jeremija raamatu 43. peatükist ilus salm: „Kui sa lähed läbi vee, siis need ei uputa sind ja kui sa lähed läbi jõgede, siis need ei tee sulle kahju.“ Salm jätkus, et kui sa lähed läbi tule. Minu meelest loeti see tekstiosa Endli tütar Daisyle. Ma ei tea, kas tal on tulest läbikäimise kogemusi olnud.
Enda puhul olen mõelnud, et kui mul tuleks tõsine veeavarii, siis mul poleks vist midagi karta – Jumal on tõotanud mind sellest läbi aidata.
Mis kohustusi sul on koguduses aegade jooksul olnud?
Ilmselt olin ma varem diakon. Mäletan, et Ain Soosaar oli kogudusevanem, kui mina kogudusse tulin. Ja siis mingil momendil kutsuti Ain pastoritööle. Ma ei ole väga aldis kuskile tormama ja minema, minu jaoks oli päris suur väljakutse see amet vastu võtta.
Kogudusevanemaks määrati mind 1980. aastate alguses, kui olin 5–6 aastat koguduses olnud. Olin siis kolmekümnendate alguses, suhteliselt noor võrreldes teistega, kes siin enne olid.
Mida kogudusevanema amet on sulle õpetanud?
Kogudus on üks perekond. Kui sa oled vanem või ülevaataja, jälgid koguduse üldist olukorda. Vahel võib esineda mingeid suundumusi, kuhugi poole kaldumisi. Kogudusevanema ülesanne on hoida tasakaalu ja säilitada mõistlik meel, et koguduses oleks kord ja head suhted.
Eks kogudus koosnebki inimestest ja suhted on need, mis kogudust koos hoiavad. Kui siin on Jumala kartus ja armastus juures, siis ongi koguduses hea olla.
Millist tuge saad oma perelt kogudusetöö edendamisel?
Olen väga tänulik Taevasele Isale selle eest, et mu pere on ühel meelel usuteed käimas. Ühiste ürituste korraldamisel võin alati kindel olla Mare, Maarja ja Märdi abile – olgu need siis muusikalised, majanduslikud tegevused kogudusehoone juures või ühised söömaajad.
Kogu meie Põltsamaa kogudus on väga armas ja tubli, paljude usklike ühendus, kelle igatsus ja eesmärk on hea päästesõnumi kuulutamine.
Mis sulle Põltsamaa koguduses kõige rohkem rõõmu valmistab?
Kui praegust kogudust vaadata, kasvõi tänagi, mil pärast jumalateenistust intervjuud teeme, siis rõõmu valmistab see laste hulk, mis meil praegu on. Sellist pilti mina varasemast ei mäleta. Võib-olla enne mind oli, kui olid suured kogudusse tulemise ajad.
Praegu on meie koguduses noored pered, kus kolm last on kuldne reegel. Kui 12–13 last on poodiumil ja laulavad, siis see on rõõm.
Annaks Jumal emadele tarkust, kes neid lapsi kasvatavad. Kui Piiblit loeme, siis ema kasvatas Moosese selleks, kes ta oli. Samamoodi Saamueli ja Jeesuse puhul oli emal tähtis roll, isadest on näpuotsaga kirjutatud. Kõik suured mehed on emade kasvatatud. Seetõttu oleks tore, kui Taevaisa õnnistaks ka meie koguduse emasid, et nendest väikestest lastest tuleksid toredad inimesed ja meie koguduse liikmed.
Milline on koguduse suund näiteks kümne aasta pärast?
Kui 10–20 aastat tagasi vaadata, siis meie koguduseliikmete arv on kõikunud 40 liikme ümber. Õnneks ei ole palju vähenenud, aga pole ka palju suurenenud.
Lõpuajal on lubatud suurt ärkamist. Aga see ärkamine ei tule iseenesest, meil endil tuleb kõigepealt ärgata ja sellele kaasa aidata. Hea elu ei kutsu Jumalat otsima.
Oleme kuulnud, kuidas praegu Ukrainas on palju suurem igatsus Jumala järele ja Teda otsitakse. Võib-olla selle tõsiasja mõistmine äratab ka Eesti inimesed.
Ma usun, et mida kitsamaks ajad lähevad, seda rohkem toob Jumal kogudusse inimesi, keda Ta tahab ära päästa.
Milline on sinu soovitus teistele kogudusevanematele Eestis?
Kui koguduses on probleeme, teisiti mõistmisi, alternatiivseid suundi, siis säilitage kannatlikkus ja alandlik meel kõigi nendega tegelemisel, kes ei ole teiega päris sama meelt. Et meil oleks jõudu ja tahtmist palvetada nende inimeste eest ja armastada neid! See on see, mis liidab. Siis saab Jumal koos meiega töötada.
Millise küsimuse esitad kogudusevanemale, kelle intervjuu ilmub järgmises Meie Ajas?
Mul on hea meel, et minu abikaasa ja lapsed on koos minuga koguduses tegevad. Seega minu küsimus on: kas sul on lapsi ja kas nad on kogudusetöös tegevad?
In English