Keegi meist pole täiuslik. Alles hiljuti kuulsin lugu sellest, kuidas George Knight oli ühes oma raamatus kirjutanud loo naisest surivoodil, kel oli vaja tingimata pastoriga rääkida, et oma patt enne surma üles saaks tunnistatud. Pastori kohale jõudes tunnistas naine, et tal on olnud eluaeg üks pahe, millest tal ei ole õnnestunud vabaneda. Nimelt, igal neljapäeval kaotas ta enesekontrolli ja sõi kaks riisipirukat.
Minul on ka aeg-ajalt üks pahe. Sõidan lähedal olevasse alevikku ja ostan poest Ben and Jerry jäätist. Miks just sellest poest? Väga lihtne, seal on millegipärast see muidu hirmkallis jäätis pea poole odavam kui mujal. Sõitsin ka sel päeval poodi, krahmasin sületäie jäätist, maksin ja väljusin. Nii nagu naine surivoodil, ei suutnud ma ka oma saiaisusid taltsutada ja võtsin ka ühe või kaks :) ahjusooja saiakest. Kuna soojad saiad oleks rumal enne söömist külmaks lasta, hakkasin neid kohe autos sööma. Istusin ja vaatasin välja, kui poe ette kõndis üks isa oma umbes kolmeaastase pojaga. Laps tahtis kohe poe uksest sisse minna – ju tal olid ka ostusoovid juba ootamas, aga isa ütles: „Oota, issi teeb toss-toss!“
See lause ja stseen jäi mind kummitama – oota, issi teeb toss-toss. Oota, issi teeb toss-toss. Igaüks võib suitsetamise kahjulikusesse ja oma lapse passiivseks suitsetajaks muutmise üle ise juurelda, sellesse ma hetkel ei süüvi, aga paratamatult tekkis paralleel oma eluga. Mille pärast minu lapsed peavad ootama, mis on see minu toss-toss. Kui palju minu pahed mõjutavad minu lapsi? Või kas võib olla mõni näiliselt hea asi hoopis see toss-toss?
Mulle tundub, et laste suuremaks ja iseseisvamaks saades ei mõtle me enam nii palju, kuidas mõjutab neid see, kui ema ja isa liiga kaua tööl on, ja kohtuvad lastega ainult „head ööd“ soovimiseks ja hommikul voodist välja ajamiseks. Nad saavad ju hakkama. Ja saavadki. Nad on elus, leiavad ise söögi üles ja oskavad end riidesse panna. Aga ühel hetkel märkad, et selle kõige hea ja vajaliku tegevuse juures, mida ema ja isa teevad, jääb lapsele tegelikult see oota. Oota, kuni teen selle asja ära ja siis selle. Oota, ma praegu olen väsinud, oota, pean tegelema kellegi teise probleemiga. Ja siis nad enam ei oota, vaid on märkamatult saanud täiskasvanuks ja lähevad ära. Võtavad kaasa kõik ütlemata sõnad ja koosveetmata hetked, mille aeg on kudunud nende käitumismustritesse. Toss- toss!
Teine hea sõna on kohe. Selle vitsad hakkavad üpris varakult peksma. Ei lähe kaua, kui see sõna oma väärtuse kaotab ja kohe kohe kuidagi enam seda ei tähenda.
Kuidagi kurvaks kiskus… Tegelikult on südames suur soov, et uuel aastal märkaksid enda ümber neid, kes soovivad sinu nõu, osadust, sõprust ja armastust ja kelle nõu, osadust, sõprust ja armastust sina vajad. Et sa ei mattuks selle maailma murede koorma alla. Et oleksid valmis aitama ennast ja teisi, sest „hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse“. Õpetussõnad 11:25
Ja pea meeles, et meil on „eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige, ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest“. (1Jh 2:1-2) Olgu see meile lohutuseks ja meelespidamiseks, kui surivoodil muretseme söödud jäätiste ja saiakeste pärast. Aga eelkõige igapäevaseks meelespidamiseks, et tõusta ja elada igat päeva koos Jumalaga.
In English