Mida ma jõule tähistades tegelikult tähistan?

„Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist. Tema on loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks, innukaks headele tegudele.” Tiituse 2:11–14 

Kui ajad on keerulised, näiteks nagu viimase kahe aasta jooksul on olnud, tahaks headust, vabadust probleemidest ja rahu. Kuid nüüd mõjub jõulurahust rääkimine võibolla isegi natuke küüniliselt. Mis rahu, kui majanduskriis ja muud probleemid trügivad igalt poolt sisse? 

Selline olukord on mulle ja meie põlvkonnale uus, aga igasuguseid epideemiaid, rahutust, tähendab sõdasid ja muud ebameeldivat on siin maailmas olnud ajast aega. Sada aastat tagasi, esimese maailmasõja lõpus levis Euroopas jõudsalt hispaania gripp ja sellesse suri väga palju inimesi, eriti just noori. Millegipärast olid nemad gripi suhtes tundlikumad. Veelgi varem on olnud katku ja muude taoliste haiguste epideemiad. Pärast põhjasõda ja sellega samal ajal olnud katkuepideemiat olevat Eesti aladele alles jäänud umbes 150 tuhat elanikku, tähendab ligikaudu sama palju või pigem vähe kui pärast Eestimaa allutamist raudrüütlite poolt 500 aastat varem.

Ka Jeesuse sündimise aegne maailm oli rahutu, kuigi valitsejate meelest oli rahu, pax Romana, eesti keeles Rooma rahu. Kuid selle oli kehtestanud Rooma keisrivõim, ütleksin, et üleolevalt. Maarja ja Joosep pidid minema Petlemma, et lasta ennast kirja panna riigi maksusüsteemi jaoks, impeeriumi masinavärgi töös hoidmiseks. Tegelikult see niinimetatud rahu oli vihkamise ja samas ka hirmu tähe all. Vallutatud rahvad polnud rahul, aga vastuhakkamiseks puudus jõud. Samuti on Jumala lapsed olnud läbi ajaloo tihti selle maailma võimu all ja pidanud leppima eesriidega, millega on kirikut eraldatud ülejäänud riigist. Meie, kristlased, oleme küll selles maailmas, kuid me pole maailmast, mis jätkuvalt võitleb Jumala headuse vastu. Sellele kõigele mõeldes tuleb tõdeda, et täna Eestis on meil, kristlastel, elu selle koha pealt vägagi mugav.

Aga selle suhteliselt hea elu taga on tegelikult ju Jumala arm, mis sai avalikuks jõuluööl. Paulus kirjutas selle kohta oma usukaaslasele ja kaastöölisele Tiitusele: „Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.“

Kreeka keeles on sõnade järjekord lause arusaadavuse mõttes natuke vähem tähtis kui eesti keeles. On küll tava, millises järjekorras sõnad lauses on, kuid sõnade järjekorraga mängides saab määrata rõhuasetust. See, millele tahetakse antud lauses omistada suurim tähelepanu, pannakse lauses esimeseks. Epistlis Tiitusele, 2. peatüki 11. salmi esimeses lauses on niiviisi asetatud rõhk ilmumisele. Tähtis on, et Jumala arm on juba ilmunud.

Selle armu ilmumine kestab jätkuvalt. See on endiselt nähtav ja käega katsutav. Alati, kui sünnib laps, on see Jumala armu väljendus. Ja kui Jumala Poeg sündis siia ilma, oli see seni suurim armu väljendus, mille ületab ükskord vaid Kristuse taastulek.

Jõuludele eelneb advendiaeg, ootuse aeg. Kes on minuvanused või vanemad, mäletavad seda ootust, et millal me saame ükskord võõra võimu alt vabaks. Vabadus tuli ja sellega koos juba järgmised ootused: saaks viisavabaduse Euroopa ja ka ülejäänud vaba maailma riikidega, saaks parema elujärje ja mida kõike veel oodati või endiselt oodatakse.

Julgen öelda, et mainitud asjad oleme Eestis vist enam-vähem kõik kätte saanud. Alati on muidugi sihte, mida veel tahaks, millele oma ootuse rajaks. Aga kõige maise kõrval võib küsida, mida sa nii-öelda lõplikult ootad.

Kui Jeesus sündis, olid Messia ootused väga kõrgel. Sellest annab tunnistust suur hulk messiakandidaate, kes ujusid lagedale just umbes samal ajal, Jeesuse sündimise aegse paarisaja aasta jooksul. Mitmed neist on ka Piiblis või Apokriivades mainimist leidnud, näiteks Ap 5. ja 21. peatükis on nimetatud kokku kolme.

Tiituse 2:11 on nimetatud Jumala päästvat armu, mis on juba tulnud. See sai avalikuks, nagu ma juba nimetasin, Jeesuse sündimises. Nii et tegelikult võib öelda, et ma ei oota jõule. Mulle küll meeldivad jõulud ja ma tähistan neid, aga nende saabumine pole selles mõttes ootuse täitumine. Ühtki Messiat tänavusel ega ka olnud ja tulevatel jõuluöödel ei sünni. Ma tähistan Jeesuse sündimise püha sellepärast, et ma ootan Tema tagasitulemist.

Kui seda ootust poleks, poleks ju tegelikult Jeesuse esimesel tulemisel mingit tähtsust. Selle pärast Jeesus siia ilma sündiski, et Ta saaks kord jälle tulla. Ja mul on see lootus, et Jeesus tuleb taas.

Siinilmas on küllalt kõike seda, mida inimene hirmuga ootab, tähendab kardab, et see võib tulla: sõda, haigused, looduskatastroofid, majanduse kokkukukkumine ja mida kõike veel.

Kuid Jeesuse tagasituleku ootamine annab hoopis teistsuguse vaatenurga. Selle maailma probleemid ja katsumused on ajutised. Need ei kesta igavesti. Sõjad ja kuulujutud sõdadest lakkavad, kui Rahuvürst taas kord tuleb. See saastunud keskkond, mis mind praegu ümbritseb, luuakse täiesti uueks. Patt ja sellest lähtuv kurjus kaob. Ma siis ootan Jeesuse tagasitulemist, et saaksin tulevikku positiivselt vaadata. See annab mulle lootust.

Jeesuse esimene tulemine, Tema elu siin ilmas, Tema kannatused, surm, ülestõusmine ja taevaminemine on see Jumala arm, mis on ilmunud kõigile inimestele. See arm ilmus füüsiliselt Jeesuse isikus. Ja see arm saab täielikuks Jeesuse tagasi tulemises, kui igaüks näeb Jeesust samamoodi otse, nagu apostlid ja teised Jeesuse kaasaegsed nägid. Igaühe enda otsustada oli siis ja on ka sel tuleviku hetkel, kas see nägemine on rõõmus või hirmutav.

Esimest korda tulnud Jeesust oli inimesel võimalik kinni võtta ja risti lüüa. Piiblis on Teda võrreldud ohverdatava Tallega. Tema esimesel tulemisel jõudis Jeesuse au ja hiilgus haripunkti alles ülestõusmises ja taevaminemises. Ja isegi siis oli selle tunnistajaks suhteliselt väike hulk inimesi.

Kuid suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse taastulemisele on tunnistajaks iga inimene. Isegi surnud äratatakse üles Tema ees. Seda Jeesust ei saa enam kurja jõuga võita, kuigi Piibli viimases, Ilmutusraamatus ennustatakse, et seda kindlasti proovitakse. Aga Jeesus pole siis enam ohvritall, vaid ilmselgelt Jumal, kelle ees peab kummarduma iga inimene.

Nii et kas sa ootad jõule, mis igal aastal tulevad ja lähevad ilma inglite ilmumiseta karjastele, ilma reaalse Jeesuse sünnita, või ootad sa Jeesuse teist ilmumist? Mis on sinu eesmärk? Millele sa asetad lootuse?

Mul on teadmine, et Jeesus sündis siia ilma kaks tuhat aastat tagasi. See on suurepärane sõnum, et Jumal sai Kristuses inimeseks, et inimene võiks osa saada tema jumalikkusest. Sellele teadmisele toetudes ootan ma tema tagasi tulemist. Olgu see ka sinu ootus. Issand õnnistagu sind selles!