Lapsevanematena on meil kohustus ja samuti eesõigus olla laste kasvu ja arengu juures – eesõigus saada osa nende rõõmudest ja muredest, kasvuraskustest ja õnnest, eesõigus olla neile Jumala armastuse peegliks.
Viimased kuud olen võtnud nõuks saada Jumalale lähemale, Tema külge klammerduda iga hetkega järjest tugevamini. Ärkame grupi noorte emadega kell 5 või 5.30 ja Jumal on tõeliselt imeliselt õnnistanud seda aega, ei ole väsimust, mis oleks kindlasti tavalisel oma lõbuks ärkamisel juba ammu tekkinud. Me ärkame selleks, et otsida Jumalat ja Tema tahet. Siiski tunnen ja märkan, kuidas saatan teeb samuti jõupingutusi, et mind ikka enda poole võita, samuti meie kalleid kingitusi – meie kasvuks ja arenguks laenatud lapsukesi.
Lapsed jäljendavad meid ja omandavad just niisugused toimetulekutehnikad ja -oskused, nagu meie, vanemad, neile õpetame. Ja kui ei õpeta, siis õpetab saatan oma meetodeid, need hakkavad justkui iseenesest külge.
Meie teod on oluliselt kõnekam eeskuju kui sõnad, ega muidu öelda: tee minu sõnade, mitte tegude järgi. Sõnu on ikka lihtsam õpetussõnadeks ritta seada. Kui on aga vaja õpitu praktikasse rakendada, tuleb ette sada takistust. Raamatus „Lapsevanem Jumala juhtimisel“ toob autor näite autojuhtimise kohta. Nimelt on ta hädas oma pojaga, kes lisab värske autojuhina kollase tule ajal gaasi, selle asemel et rahulikult foori taga seisma jääda. Mõni hetk hiljem mõistab ta, et on ise oma juhtimisstiiliga üsna kehv eeskuju olnud.
Teoorias me teame, kuidas asjad käima peaksid, kuid liha on nõder: ei suuda, ei oska ja alati ei tahagi õigesti käituda. See ongi põhjus, miks vajame igal sammul Jumala külge klammerdumist ja Tema juhtimise ning tarkuse palumist. Kõigepealt peame endid Jumala kätte andma, et me suudaks oma kingitused Tema kätte anda.
Ilma Tema juhtimise ja tarkuseta võin olla täiesti kindel, et jään suures võitluses kaotajaks. Seepärast vajan ma iga päev tarkust ja visadust püsida õigel rajal, kõikumata paremale või vasakule. Palun iga päev, et Jumal pehmendaks minu, mu abikaasa ja mu laste südant.
Kui mina käratan ja kärgin, siis see imendub kohe mu väikeste kingituste ajju ja nad hakkavad selle käitumislaadi järgi kujundama enda reaktsioone ja käitumisviise. Kui mina olen rahulik, kuulan lapsi ning Jumala häält ja hüüan kõigepealt Jumalat appi, koos lastega palvetades, siis õpivad ka nemad seda mustrit kordama ning on palju suurem lootus, et neil on oma lastele juba kergem Jumala tahte järgimist õpetada. Soovin, et mul tuleks lausa loomulikuna pöörduda esimese asjana oma kalli Looja ja Taevase Isa poole. Vaid Tema saab mind muuta ja päästa igast olukorrast.
Luuka 18:15–17 on kirjas: „Aga Jeesuse juurde toodi ka lapsi, et ta neid puudutaks, aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid. Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.“
Olen asjast nüüdseks nii aru saanud, et laste Jumala juurde laskmine ongi nende igakülgne juhendamine ja koos töötamine selle nimel, et nad õpiksid iga päevaga üha rohkem Jumalat tundma ning usaldama. Kui me lapsi Jumala juurde ei lase, siis ei tähenda see seda, et me hoiame neid kuskil kinni ega lase füüsiliselt Jeesuse sülle joosta, vaid et me takistame oma käitumisega nende iseloomu arengut Jeesuse sarnaseks saamast. Meil on vaja alandlikkust, et võiksime Jumala oma Päästjana vastu võtta sama siiralt nagu lapsed. Alandlikkust saab vaid Jumal meis esile kutsuda. Siis saame meiegi Jumala abiga kujundada neid Jumalale ääretult armsaid lapsukesi.
Ärgem siis lubagem endil oma kingitusi nende Loojast ja Isast eemal hoida ning palugem selleks Jumala abi ja juhatust.
Olgem väga õnnistatud, hoitud ja juhitud.
In English