Viimasel ajal on olnud päris raske ja juba natuke päris tore ka. Nimelt laste kasvatamise lainel. Ilmselgelt seetõttu, et olen jälle üksiküritajaks hakanud, see tähendab, et olen Jumala suuruse ja vägevuse millegipärast mängust välja jätnud, ära unustanud, kõrvale lükanud. Ja Ta on pannud mulle südamele uuesti kätte võtta raamat „Lapsevanem Jumala juhtimisel“. Pealkiri ise on juba ülimalt kõnekas – võtsin end lõpuks kätte ja hakkasin lugema.
On olnud kosutav ja julgustav, et ma pole neis raskustes üksi – mitte ainult inimesena, vaid Jumal on minuga! Huvitav, et paljusid kohti, mida nüüd hoolsalt alla kriipsutan ja korduvalt loen ning seejuures palvetan, polnud ma vist esimesel lugemisel märganudki. Vähemalt meelde polnud jäänud, kuid eelmisest lugemisest on möödunud juba päris mitu aastat. Soovitan seda raamatut kõigil lugeda, ka vanavanematel – minu arvates juhib see raamat nii hästi igal kasvamise sammul Jumala käest kinni võtma.
Meie pere viimase aja suurim väljakutse on meie väike viiene „kõndiv katastroof“. Ta on väike tuuseldis, kellega pea igal sammul juhtub midagi. Ja lisaks ei soovi ta eriti kuulata, mida vanemad talle räägivad – ta pakatab iseenda tarkusest. Aga meil on imeline Jumal ja Tema ei väsi, isegi kui meie vanematena nõrkeme ja lausa jalust löödud oleme!
Sellest hoolimata me püüame leida Jumala tarkust kõigi kolme kasvatamisel. Ja samal ajal pean tunnistama, et esimesena proovin ikka oma jõuga. Loodan ja usun, et järjest rohkem kasvame Jumala külge, üha rohkem oleme palves ka perena koos. Tunneme, kuidas üldse ei saa ilma palveta ja seda pean õnnistuseks, kuna olen palunud Jumalat, et mul ei oleks liiga lihtne elu, et ma ei läheks Jumalast kaugele, vaid sõltuks kõiges Temast. Ma võin olla ning olengi ääretult tänulik, et Ta on mind mitmesuguste katsumuste kaudu üha rohkem enda külge kasvatanud.
Ma käin pisikese seltskonnaga varahommikuti Jumalat otsimas. Õigemini Tema meid. See toimub internetikõne vahendusel ja ka sina, armas lugeja, oled oodatud ühinema, kui seda soovid. Loeme Piiblit, arutleme ning palvetame. Me oleme palvetanud oma laste pärast, et Jumal võiks neid endale lähemale tõmmata, ma olen isiklikult palvetanud, et Jumal võiks anda eriliselt tarkust olla meie perre usaldatud lastele heaks teejuhiks Tema juurde ning et Ta pehmendaks meie kõigi südant. Kui me oma laste pärast ja nendega koos palvetame ongi üks osa käsu „laske lapsed minu juurde tulla“ täitmisest. Selle tegevuse kaudu avame neile tee tõe Jumala juurde.
Ning siis, nagu välk selgest taevast, kasutab Jumal Eliiset (7a), et mulle oma piiritut ja igavest armastust, tarkust ja hoolivust näidata. Reedel valmistusime perelaagrisse minekuks, tegime igasuguseid toimetusi. Tol hetkel rohisime kahekesi. Palusin Eliisel kontrollida, kas pesumasin on lõpetanud ja kui on, siis rohelise kausiga pesu õue tuua. Mõtlesin paluda ka veepudelit, kuid ma ei teinud seda, kuna ei tahtnud talle liiga palju ülesandeid korraga kaela laduda. Jõudsin juba järgmise toimetuse ette võtta, kui näen Eliiset tulemas, minu veepudel näpus. Kui küsisin, miks ta veepudeli tõi, vastas ta, et ma ju palusin. Ma olin 100% üllatunud ja ülirõõmus! Ütlesin, et ei, kindlasti ma ei palunud, kõigest mõtlesin seda teha, kuid siiski ei teinud. Ma kinnitasin Eliisele, et ta oli just Jumala häält kuulanud, sest saatan mõtteid ei loe. Ütlesin, et ma olen ülimalt õnnelik, et ta kuulas Jumala häält ja et Jumal sai tema kaudu mulle oma armastust näidata. Nii pisike asi, aga võrratult suure tähtsusega minu jaoks – Jumal armastab mind nii isiklikult – hurraa! Ta kasutas minu pisikest Eliiset! Ja Ta päriselt ka just tõestas mulle, et ta loeb ka selliseid mõtteid, mitte ainult otseseid palveid! Nii üli-ülivinge Jumal on mul!
In English