…et oleks tunne, et sa õpid midagi uut ja huvitavat

Seekord jagavad oma mõtteid hingamispäevakoolist rajaleidjate laagris osalenud noored. Vestlust juhtis noortejuht Krõõt Lõbus, kelle esimesele küsimusele (kui kaua te olete hingamispäevakooli tundides, kaasa arvatud laste piiblitundides käinud) vastas enamus, et terve elu.

Te olete kõik spetsialistid, mina olen hingamispäevakoolis käinud umbes kümme aastat. Mis on teie meelest hingamispäevakooli juures toredat?

Epp: Keegi on ette valmistanud mingi teema, mis ei ole jutlus. Kõik saavad arutada ja kõigil on oma arvamus ja kõik saavad üksteise kohta rohkem teada. 

Vanessa: Saab küsimusi küsida, kui on vaja. Saab teiste küsimuste üle arutada. 

M: Mulle meeldib vanemaid inimesi kuulata, neil on nii põnevad seisukohad ja nad näevad elu hoopis teistmoodi kui mina. 

Aleksandr: Tore on see, et ei ole valesid ja õigeid vastuseid ja saab väljendada oma mõtteid. 

Mida olete hingamispäevakoolis kõige enam õppinud? 

Vanessa: Inimestel on nii erinevad arvamused. 

Epp: Olen paremini aru saanud sellest, mis Piiblis ja ajaloos on toimunud ja kuidas see on meid päriselt mõjutanud. Saab paremini aru, kui grupis arutatakse, mitte lihtsalt et kuulad midagi. Sa õpid ajalugu ja saad sinna sisse panna mõtteid, mis sind igapäevaselt mõjutavad ja seovad selle teemaga.

Krõõt: Võimalus siduda minevikku ja olevikku. 

Gerda: Jeesuse ja Piibli kohta, Jeesuse kohta, mis Ta tegi.

Adeele: Hingamispäevakool võiks olla gruppides, sest on kahte sorti inimesi: neid, kes tahavad õppetükki läbi võtta, ja need, kes tahavad ka enda kogemustest rääkida, ja need ei lähe kokku omavahel.

Krõõt: Nii et inimesed õpivad erinevalt ja neil on vaja selle jaoks erinevaid keskkondi.

Mida te hingamispäevakooli juures muudaksite? 

Aleksandr: Võiks teha nii, et mitteusklikel oleks huvitavam. Mõnikord võib neil igav olla, nad võivad sellepärast isegi ära minna. 

Vanessa: Meil on palju inimesi, kes ei käi hingamispäevakooli tunnis, sest nad tunnevad, et nad ei saa piisavalt palju aru. 

Epp: Võiks leida asju, mis selle teemaga ja inimeste eluga rohkem seondub, muidu see teema jääb väga kaugeks. 

Krõõt: Et õpe oleks praktiline…

Epp: …ja rääkida teemadest, millest ei ole veel palju räägitud, et oleks tunne, et sa õpid midagi uut ja huvitavat, mida ei ole varem õppinud. 

Kas teie arvates on vaja noortele eraldi tundi?

Adeele: Jaa, sellepärast et on vanusevahe. Vanemad tahavad rääkida enda jaoks olulistest asjadest, aga noortele oleks vaja rohkem erinevaid teemasid elluastumiseks. Paremat läbivõtmist ka. 

Eenok: Oleneb sellest, kes läbi võtab. Kui võtab noor läbi, siis sobib. Oleneb sellest, kuidas seda tehakse.

Epp: Võiks olla niimoodi, et 40–50+ on eraldi, nad saavad rääkida teemadest, mis neid huvitavad. Ja siis alla selle on eraldi, sest vanematel on huvitavaid asju rääkida, aga sealt juba edasi ei suudeta suhestuda nende asjadega, mis on olulised noortele.

Aleksandr: Ma arvan, et ole vaja eraldi tunde, sest noored peavad ka teiste kogemusi kuulama, äkki saab neist midagi õppida. 

Gerda: Mul vahet ei ole, mulle sobib igat moodi.

Krõõt: Sa tunned, et saad igast tunnist midagi, kas on koos või mitte?

Gerda: Mhm.

Missugused teemad teid hingamispäevakooli tundides kõige rohkem huvitavad?

Epp: Jeesuse elu, kolmeinglikuulutus ja lõpuaeg. 

M: Igasugused lood. Kui on konkreetne lugu ja siis räägitakse sellest, see ei ole laialivalguv ja seda pole raske jälgida. 

Merilin: Sama mis Epp ütles: lõpuaeg, surma ja elu teema. 

Mida peaks õpetaja tegema, et tund oleks huvitav?

Vanessa: Ette valmistama. 

Adeele: Selline tund, kus terve teema on lahti seletatud ja niimoodi, et ei teki küsimusi selle kohta, midagi ei jää arusaamatuks. 

Epp: Mis mõtted temal juhendajana tekivad. Vahel on tunne, et inimene luges selle õppetüki läbi ja siis räägib sellest, tund jääb kuivaks.

Krõõt: Võiks ennast rohkem sisse panna?

Epp: Just. Mõnikord on põhimõte lihtsalt õppetükk läbi saada. 

Vanessa: Osad piiblitunnid on sellised, kus loetakse, ei arutata. 

Epp: Nõus, rohkem arutelu võiks olla. 

M: Kui inimesed ise rääkida ei taha, mis siis saab?

Aleksandr: Hingamispäevakooli õpetaja võiks rohkem küsimusi küsida kui ise rääkida, sest niimoodi on huvitavam. Kui ta räägib palju, siis on raske keskenduda ja neid mõtteid meeles pidada. Õpetaja võiks tunnist teha ka kokkuvõtte. 

Epp: Kui küsimusi küsida, siis – küsimusi on alati küsitud –, aga kui tund on ette valmistamata, siis need küsimused tulevad nii äkitselt ja on keerulised ja sa oled nagu kala kuival ja ei tea, mida öelda. Küsimused võiksid lihtsamad olla ja sellised, mis on sinu enda eluga rohkem seotud. 

Mikk: Õpetajad võiksid kuulajaid rohkem kaasata. 

Mündil on nagu ikka kaks poolt, seega: mida peaksid sina tegema, et tund oleks huvitavam?

Aleksandr: Keskenduma teemale, mida räägitakse. Ise rääkida oma arvamusest, hea on kuulata, kuidas teised sellele reageerivad. 

Kaspar: Suhtlema ja arutelus osalema õpetaja ja teistega. 

Maiu: Küsida ja mõelda kaasa.

Epp: Ka ise sõna võtta ja mitte karta küsimusi esitada, sest hingamispäevakooli tund peaks olema selline koht, kus ei ole valesid küsimusi ja valesid vastuseid. 

Millal tuleb teie esimene tund õpetajana? Kas keegi on juba olnud juhendaja?

Adeele: Kunagi tegin väikestele lastetundi, normaalne oli, kõik tegid kaasa ja tore oli.

Aleksandr: Olen õpetanud Pärnu koguduse vene grupis. Alguses muretsesin, kuidas kõik läheb, lugesin materjalid läbi, kõik piiblisalmid. Mulle meeldib õpetada, aga mõnikord on selline tunne, et ei taha, aga pärast tundi on hea tunne, et ikka tahaks seda teha. Oma koguduses, Tallinna III koguduses ei ole ma seda veel teinud. 

Mis on piiblitunni juures kõige keerulisem?

Aleksandr: Ette valmistamine – kuidas seda teha? Ma ei kujutanud seda alguses ette.

Maiu: Olen teinud väikestel tundi. Kõige raskem on see, et peab huvitavalt rääkima, et kõigile meeldiks kuulata. Kui väga midagi huvitavat ei ole, siis väiksed teevad ise oma asju ja ei kuula ja neile ei jää midagi külge. 

Krõõt: Kuidas sa saad teada, mis oleks huvitav?

Maiu: Ma vaatan, mis oleks mulle huvitav. Ja noorematele. Midagi joonistada, teemaga seoses meisterdada, videoga rääkida lugu – et saaks midagi vaadata.

Eenok: Mul on läinud hästi, on kiidetud. Peab veel õppima, ei ole veel päris selged kõik need asjad. Ohje hoida on raske ja seda tuleb harjutada. Lastega tundi teha mulle meeldib.

M: Alustasin lastetundidega suhteliselt varakult, sest mu ema tegeles lastetundidega ja siis ta ütles, et proovi sina ka, vaata, kuidas läheb. Siis ma kuidagi jäin sinna. Lapsed kasvasid suureks, siis tegin neile noortetunde, aga täiskasvanute ette ma ei ole veel jõudnud. Paluti, et ma teeksin, aga ma ei ole sinna veel jõudnud.

Mis on õpetamise kõige suurem rõõm?

M: See paneb silma särama. See, kui saad suhelda ja ei ole suvaline jutt, vaid see viib kuhugi, see ehitab üles, arendab. Kõige suurem katsumus on üldse inimeste ette minna. Ettevalmistamise osas ma olen päris põhjalik, sest olen seisukohal, et hea ettevalmistus on pool võitu. Olen üritanud enne etteastumist mitte vedelaks lüüa. Mulle väga see ei meeldi, kui kõigi silmad on minul – see on ainuke asi, milles ma ennast ületama pean. Teised asjad on meelepärased, aga esinemine vajab harjutamist natuke.

Kas soovite veel midagi lisada?

Epp: Kui on mugav ja ühtne ja väike kogudus, kus on varieeruvust, aga siiski on väike kogudusepere, ei teki suurt probleemi teemadest, kõik üritavad midagi kaasa öelda. Kui üks hakkab rääkima, hakkab teine ka ja läheb hästi – kellelgi on rääkida kogemus eelmisest nädalast ja see läheb järgmise juurde ja siis see on väga kena.

M: Enne oli see teema, kas noortele on vaja eraldi gruppi. Mina ütleksin ei sellepärast, et mõnes koguduses ei olegi nii palju noori. Ei ole vaja teha meeleheitlikult kolmele noorele eraldi tundi, neil oleks palju põnevam olla täiskasvanutega koos, nad saaksid kuulata, mõelda, mida nemad arvavad ja seeläbi mõelda, kuidas nemad suhestuvad sellega, mida teised arvavad. Mul endal on täiskasvanute tunnis väga põnev.