Kas poleks suurepärane, kui suudaksime leida strateegia, mis kaitseks meie noori ja noori täiskasvanuid kõrge riskiga käitumise eest ning hoiaks neid samal ajal koguduses?
Kogudusena on meil selles vallas raskusi. Tundub, et need asjaolud, mis hoidsid eelmiste generatsioonide adventistidest noori koguduse juures tegevatena, pole enam tõhusad. Aina kasvav arv noori ja noori täiskasvanuid jääb silma selle poolest, et neid pole. Kuigi kogudusest lahkuvate noorte arv pole täpselt teada, on see siiski vastuvõetamatult suur. Lisaks sellele on oluline osa meie noortest seotud riskikäitumisega.1 On ääretult oluline, et tegeleksime nende kahe probleemiga ning lahendaksime need edukalt.
Kes aga oskaks seda teha? Kellel on kõige tõhusam strateegia, mis probleemid lahendaks? Paljude jaoks ehk üllataval kombel võib vastuse leida Piiblist, ühest Jeesuse kõige sagedamini tsiteeritud ja dramaatilisest ütlusest. Võib-olla on aeg Tema juhised uuesti vaadata ja veeta aega nende uurimisega.
Mida Ta siis ütles?
Esiteks, vaate üle, mida Jeesus meile õpetas. See polnud mingi õrn soovitus, vaid otsene kirjeldus selle kohta, mida Jumala rahvas peab tegema. See polnud mõni ehk-peaksid-seda-tegema-ettepanek, vaid pigem käsklus: „Hakka pihta ja tee seda – kohe!“
Ühes oma viimastest vestlustest jüngritega rääkis Jeesus, mida on oodata sel ajal, kui nad Tema tagasitulekut ootavad (Mt 24; 25). Ta lõpetas oma jutu tähendamissõnaga sellest, kuidas õiged ja õelad viimase kohtumõistmise ajal eraldatakse, just nagu karjane eraldab lambad sikkudest (Mt 25:31–46).
Täiesti selgesõnaliselt ütles Jeesus, et Tema rahvas, õiged, teenivad teisi ning hoolitsevad nende vajaduste eest: kannavad hoolt haigete eest, toidavad näljaseid, riietavad alastiolijaid ja külastavad vangistatuid. Nii hoolitsetakse küll haigete, vaeste ja vangistatute eest, kuid lisaks sellele teenime me oma kogukonna abivajajaid teenides ka Jeesust ennast.
See lugu kirjeldab meie kui kristlaste kohustusi ajal, kui me Jeesuse tagasitulekut ootame, ning varustab meid samas ka strateegiaga, mis kaitseb meie lapsi riskikäitumise eest. Ühtlasi julgustab see neid end pidevalt kogudusega siduma.
Teiste teenimine ei seisne ainult teisi aitavate projektide jaoks rahalise toetuse leidmises; teiste teenimine seisneb varrukate üleskäärimises ja koos noortega oma kogukonna sotsiaalse kliima muutmises.
Jumala käsk on toita, riietada ja kaitsta puudusesolijaid. Võime rahulikult seda käsku laiendada ning öelda, et peaksime toetama, külastama ja lohutama neid, kes mingil põhjusel puudust kannatavad. Mõni ehk küsib siinkohal: „No mis on teenimisel pistmist laste ja kõrge riskiga käitumise või siis koguduses hoidmisega?“
Teenimine ja kõrge riskiga käitumine
Meie uurimus ja teiste tehtud uurimused kinnitavad vaieldamatult, et kui noored on seotud teiste teenimisega, muudab see nende elu. Teiste teenimise tulemusena tegelevad noored palju tõenäolisemalt tervislike ja prosotsiaalsete tegevustega. Endine senaator John Glenn, National Commission of Service Learning esimees, avalikustas ajalehes Harvard Education Letter, et rohkem kui 80 protsendis koolidest, milles tegutsevad aktiivsed teenimis-õppe programmid (teenimine on õppekavva sisse kirjutatud), on täheldatud enamike programmides osalevate õpilaste keskmise hinde paranemist. Senaator Glenn lisas veel: „Ühes Massachusettsi keskkoolis läbi viidud uuring näitas, et pärast teenimis-õppe õppekavva viimist langes koolist väljakukkumise protsent järsult 12-lt 1-le. Kõrgkoolis õppimist jätkavate õpilaste arv kasvas 22 protsendi võrra ning nende õpilaste arv, kelle keskmine hinne oli 3,0 või üle selle, kerkis 12 protsendilt 40 protsendile. Kas pole huvitav, et järgides Matteuse evangeeliumi 25. peatükis Jeesuse antud juhist, lõikad nii akadeemilist kui ka sotsiaalset ja vaimulikku kasu?
Teenimisse kaasatus on samuti tugevalt seotud väiksema riskikäitumise määraga. Douglas Kirby, üks kõrgelttunnustatud teadlane, on abielueelse seksiga viivitamise programmide tõhususe ülevaatamise ning edukate ja edutute vahendite väljaselgitamise eesotsas. Kirby teatas, et teenimis-õppe programmid noorte hulgas vähendavad tõhusalt teismeliste rasedust ja laste saamist väga noores eas.
Ühes adventkolledžis läbi viidud uurimus on märkinud, et need, kes on kaasa haaratud töösse kogukonnas, on oluliselt väiksema tõenäosusega seotud erinevate narkootiliste ainete tarbimisega ning muu riskikäitumisega. Näiteks, noored, kes tegelesid ühiskondliku tööga nelja tunni jooksul kuus, kasutasid viimase aasta jooksul 40 protsenti väiksema tõenäosusega alkoholi.
Teenimine ja kaasatus kogudusse
Lisaks positiivse käitumise edendamisele ning noorte riskikäitumisest hoidmisele võib teenimist tihedalt seostada ka noorte huviga koguduse suhtes, aktiivsusega koguduses ning kogudusse jäämisega.
Roger Dudley esialgsest Väärtusloome (Valuegenesis) uuringu analüüsist ilmnes, et „teiste teenimise väärtus oli selles uurimuses üks olulisematest küpse usu näitajatest“. Eeltöö, mis Väärtusloome projektile aluse rajas, tõi Põhja-Ameerika divisjoni „Risk ja Tõotus“ („Risk and Promise“) aruandes välja, et „kui tahetakse, et usk kasvaks, tuleb edendada suuremat seotust teenimisega ning kogudusest väljapoole suunatud tegevustega“.
Sellisel silmnähtaval seosel on kolm selget põhjust:
Esiteks, noored kipuvad olema huvitatud organisatsioonidest, mis esitavad oma liikmeskonnale selgeid ja positiivseid nõudmisi. Sotsioloog Tony Campolo sõnastab selle järgnevalt: „Noori inimesi ei ahvatle kogudus, mis üritab neile meelelahutust pakkuda, vaid hoopis kogudus, mis kutsub neid teisi teenima.“ Me ei saa loota, et seome oma noored kogudusega, kui kogudus neile ahvatlev ei tundu.
Teenimistegevused loovad kogudusest aktiivse, võiduka pildi, mis on paljude noorte jaoks midagi uut. Wayne French, Austraalias asuva Avondale’i kolledži kaplan, räägib „mälusündmustest“, elu-muutvatest tegevustest, mis „domineerivad teismelise horisondil nii, et ta on ürituse poolt täiesti kaasa haaratud ega unusta seda ega selle sõnumit kunagi“. French rõhutab, et „mälusündmused on kõige mõjusamad siis, kui need on seotud teenimisega“. Just sellised sündmused, väidab French, ühendavad noori kogudusega. Kuni 80 protsenti Frenchi uuritud noortest tunnistasid, et sellised sündmused muutsid nende arusaama kogudusest ning tekitasid kuulumistunde.
Teiseks, teenimistegevused pakuvad vahetut võimalust olla seotud koguduse tööga. Nii arendatakse teenimisoskusi ja juhivõimeid ning luuakse keskkond, milles noortel on luba oma ande avastada ja uurida– seda isegi õigusega ebaõnnestuda.8 Pole paremat viisi, kuidas seda sidet tugevdada. „Saime kogeda Jumalalt saadud andide avastamise rõõmu – andide, mis on meile antud selleks, et me teenimise läbi võiksime üles ehitada Kristuse ihu.“
Viimaks, teenimine on tihedas seoses kestva pühendumisega kogudusele, kuna teenimine on üks neist aluspõhimõtetest, mille juurde saame alati tagasi tulla, kui ebakindlus maad tahab võtta. Pulitzeri auhinna võitnud kirjanik Robert Coles tuletab meile meelde, et „teatud elu hetkel rakendatud idealism“ võib olla aluseks meie truudusele hilisematel kriisihetkedel. Just neil hetkil, väidab Coles, „kinnitatakse julgus, elatakse kogu maksimaalselt moraalset elu, jäetakse kõrvale kompromissid ning hoitakse pidevalt ülal kaljukindlaid põhimõtteid“.
Teenimine ja suhete arendamine
Üks teenimisest tulenev eriline tulu on suhete arenemine. Abivalmidus teiste suhtes võimaldab noorel täiskasvanul arendada suhteid nendega, keda nad teenivad. Meie uurimus näitab, et suurepärased suhted viivad tõhusa suhtlemise ja positiivse käitumiseni. Heade suhete loomine võimendab räägitava usutavust ja mõju.
Kariibi mere äärsete noorte hulgas läbi viidud uurimus, mis mõõtis seksuaalkäitumist ja narkootiliste ainete kasutamist, kinnitas suhete, tõhusa suhtlemise ja riski-vähendamise vahelist suhet.11 Kui vanemad räägivad oma lastega seksist ja narkootikumidest, on nende noorte puhul, kes peavad oma suhteid vanematega „suurepäraseks“, riskikäitumise tõenäosus väiksem kui noorte puhul, kes ei pea oma suhet vanematega sama suurepäraseks.
Tegelikult oli Kristuse meetod täpselt samasugune. Esiteks lõi ta inimesega suhte, seejärel ütles: „Järgi mind.“ Isegi Ellen White kirjutas: „Vaid Kristuse meetod toob inimesteni jõudmisel tõelise edu. Päästja seltsis meestega (ning naiste ja lastega) kui keegi, kes soovis neile head. Ta väljendas oma kaastunnet nende vastu, hoolitses nende vajaduste eest ja võitis nende usalduse. Siis palus Ta neil Teda järgida.“ („Suure Arsti jälgedes“, lk 143)
Mutrid ja poldid
Pane tähele kolme olulist sammu noortetöö tegemisel.
Esiteks, koguduse juhid peavad noortega kokku saama ja nendega arutama erinevaid teenimisprogramme; hoolitsema selle eest, et noored oleksid kaasatud teenimisvõimaluste otsimisse ja programmi arendamisse. Katsu leida viise, kuidas haarata noori kogukonna teenimisse, mitte ainult koguduse teenimisse.
Teiseks, mine ja teeni koos nendega. Noorte ja noorte täiskasvanute üksi teenima saatmine ei ole hea strateegia. Kogege teenimist koos – see annab teile lisavõimaluse arendada lastega usaldavat suhet. Teame uurimustest, et kui lastel on võtmetäiskasvanutega usaldavad suhted, on nad väiksema tõenäosusega seotud riskikäitumisega.
Kolmandaks, leia aega, et teenimistegevuse peale mõelda. Rääkige saadud kogemusest, küsi avatud küsimusi: „Mis läks hästi?” „Mida saaks paremini teha?” „Mis tundeid see kogemus teis tekitas?”
Ideid teenimiseks
Esiteks, palvetage umbes nii: „Issand, palun anna meile visioon ja taju märgata Sinu puudustkannatavaid lapsi ning jaga oskus tunda ära teiste teenimise võimalused. Anna meile selgust, et näha kohti, kus saame teenida.”
Teenimistegevused peaksid olema regulaarsed, ehk leidma aset korra või kaks nädalas. Need peaksid olema suhteliselt lühikesed ja muutuma piisavalt sageli, et huvi äratada. Ära planeeri igaks pühapäevaks kuuetunnist prügikoristustööd kiirtee ääres. Kuigi prügikorjamine on hea mõte, kaotavad noored selle vastu kiiresti huvi.
Kus võimalik ja lubatud, katsu välja uurida, kes on parajasti haiglas, ning külastage neid, et neid rõõmustada. Lööge kaasa parkides ja oma kogukonna vaba aja veetmise eest vastutavates üksustes. Aidake kohalikul supiköögil („toidupangal”) abivajajatele süüa ja riideid jagada. Kui vaja, seiske toidupoe ukse ees, käes nimekirjad toiduainetest, mida „toidupank” vajab. Jagage neid nimekirju uksest sisenejatele ning võtke hiljem vastu need asjad, mida nad on selle nimekirja põhjal ostnud. Tehke aiatöid nende heaks, kes on haiged.
Sea endale eesmärk veeta vähemalt pool tundi korra või kaks nädalas, et koos noortega teenida. Noorte hingamispäevakooligrupid, rajaleidjad ja adventnoorte grupid on juba olemasolevad teenimisorganisatsioonid.
Mida me veel ootame?
Meil, adventistidel, on sageli olnud raskusi ideede leidmisega, kuidas hoida noori kaasatuna ja kirikule pühendununa. Jeesuse sõnad Matteuse 25. peatükis annavad parima programmi noorte koguduses hoidmiseks ning teaduslikud uurimused toetavad jõuliselt tegevusi, mis tuginevad nendele Jeesuse sõnadele. Noored ja noored täiskasvanud, kes on haaratud teenimisse, on märksa tõenäolisemalt seotud positiivse käitumisega, väldivad riskikäitumist ja arendavad küpset kristlikku usku, mis hoiab neid pühendununa kogudusele.
Ometi ei saa teenimine olla midagi, mida lihtsalt oma noori tegema saadame. Peame selgelt mõistma, mida teenimine tähendab ning mida see võib tähendada meie noortele. Seejärel, kui soovime noori julgustada nende lõputus võitluses riskikäitumisega; kui soovime, et nad avastaksid enda jaoks aktiivse rolli koguduses; kui soovime, et nad panustaksid ikka elujõuliselt meie usuperekonda, peame neid teenimiselu juurde juhtime oma eeskujuga.
Kui soovime sellele pühenduda ning teha tööd oma noortega, et arendada välja teenimisprogramme, võime oluliselt muuta nende elu, oma kogukonna elu ning seda Matteuse 25. peatüki järgi lausa igaveseks.
Gary L Hopkins on Peakonverentsi terviseteenistuse juht ja Andrewsi ülikooli teadur käitumisteaduste alal. Duane McBride on Andrewsi ülikooli käitumisteaduste professor. Stuart Tyner on pereteenistuse pastor La Sierra ülikooli adventkoguduses. Rene Drumm on sotsiaaltöö professor Southern-Adventist ülikoolis. Wendi Kannenberg on Andrewsi ülikooli Sõltuvusennetuse instituudi teadur.
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Kärt Vahtramäe
In English