Oli paasapühade aeg. Jeesus, kes teadis, et kirjatundjad ja variserid plaanisid Tema kinnivõtmist pidustustel, otsustas oma jüngritega mitte kohale tulla. Variseridel oli aga kindel kavatsus Jeesus lõksu meelitada. Nad uurisid välja, kus Jeesus ja Tema kaksteist jüngrit olid, ning tulid Jeesuse juurde süüdistusega sellest, et Tema jüngrid ei pese enne sööki käsi, rikkudes seega juutide traditsiooni. Selle asemel, et hakata ennast ja jüngreid kaitsma, osutas Jeesus pigem seaduse vaimulikule tähtsusele ning mitte niivõrd sellele lõputule käskude ja keeldude nimekirjale, mille tekkimist kirjatundjad ja variserid on soodustanud. See nimekiri oli nii pikk, et ühest elueast ei piisanud nende sadade tseremoniaalset puhtust puudutavate reeglite selgeksõppimiseks. Just selle vastu astus Jeesus välja, kui Ta tsiteeris teravat noomitust Jesaja raamatust: “See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi” (Mt 15:8-9).
Kuidas teenime meie Jumalat? Kas oleme nagu kirjatundjad ja variserid? Kas me ainult räägime nagu kristlased, samas kui meie süda on Jumalast kaugel? Mida tähendab “Jumala teenimine südamega”?
Lenny otsis tõde ja käis karismaatilistel jumalateenistusel, kus kogudust suunati laulmiste ja palvete ning keeltega kõnelemise kaudu, nii et tekkis tunnete virr-varr. Mõned osalejatest kukkusid – „saades täis“ Vaimu – transiseisundis põrandale. Oli kuulda nutmist ja oigamist pattude pärast. Õhkkond oli emotsionaalselt plahvatusohtlik. Kas see on näide Jumala teenimisest südamega?
Heebrea keeles kasutatakse sõna „süda“ samas tähenduses sõnaga „mõistus.“ Piibli sõnastik selgitab1: „Öeldakse, et inimese mõtlemisprotsesse juhib süda. Samasugust intellektuaalset tegevust seostatakse ka mõistusega. Seega võib süda mõelda (Ester 6:6), mõista (Iiob 38:36: „Kes on pannud tarkuse meie sisse või kes on andnud südamele mõistmise“ KJV tõlk), omada arvamust (Jr 9:13), meeles pidada (5Ms 4:9), olla tark (Õp 2:10) ja rääkida enda eest (5Ms 7:17). Samuti tehakse südames otsuseid. Lisaks sellele on süda seotud eesmärkide (Ap 11:23 „Kui ta pärale jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja julgustas kõiki jääma kogu südamega kindlaks Issandale” NIV, tõlk), kavatsuste (He 4:12) ja tahtega (Ef 6:6: „Kuuletuge mitte silmapetteks otsekui inimeste ees lipitsemiseks, vaid nagu Kristuse sulased, kes kogu südamest teevad Jumala tahtmist NIV, tõlk)
Seega, kui teenime Jumalat oma südamega, siis hõlmab see ratsionaalset mõtlemisprotsessi, eesmärgipärast valikut, sügavat mõistmist ja mitte mingit üliemotsionaalset reaktsiooni, mille käes inimesed kokku varisevad ning nutma puhkevad. See ei ole pelgalt tundepuhang, mis tuleb ja läheb, ilma et kaasneks muutust paremuse poole. Jumala ülistamisel on kindlasti olemas emotsionaalne külg, kuid seda kontrollib mõistus – mõistus, mis on püsivalt keskendunud Kristusele.
Jumala teenimise südamega saab võtta kokku kolme võtmesõnaga, mis moodustavad lihtsa, kuid samas sügava tähendusega kogumi: Jumala teenimine on sügav austus, Jumala teenimine on suhtumine ehk hoiak ja Jumala teenimine on tegevus.
Jumala teenimine on sügav austus
Jumala teenimine toob meid Jumala lähedusse. Tundub, nagu seisaksime laval, mille kõik tuled on suunatud meile. Me oleme pimestatud nagu apostel Pauluski Damaskuse teel. Aegamööda hakkavad meie silmad harjuma Issanda aupaistega, kuid ometi ei julge me tõsta oma pilku ja me hüüatame: „Häda mulle! Ma olen kadunud! Sest ma olen patune, ma olen roojane.“
Loodu seisab Looja ees. Me oleme oma patuse inimliku olemuse tõttu süüdi mõistetud. Me tunneme, et vajame abi. Me näeme, kui väärtusetud me oleme. Me asetame kõik sellesse valgusse ja mõistes kui pimedad ja sünged on meie südamed, langeme Jumala jalge ette. Aga Jumal ei kutsu meid teenima kogu südamega ega jäta meid siis lamama sinna põrandale määrdunud riiete kuhja sisse. Ta ulatab oma käe ja tõstab meid üles. Ellen White kirjeldab seda kaunilt oma raamatus „Taevastes õuedes” (In Heavenly Places): „Kui läheneme Jumalale läbi Kristuse teenete puhtuse, riietatakse meid Tema preestrirüüga. Ta seab meid enese kõrvale, ümbritsedes meid oma inimlike kätega, samas kui Tema jumalikud käed hoiavad kinni Lõpmatuse troonist. Ta asetab oma teened kui magusalõhnalise viiruki viirukipannil meie kätesse, et julgustada meid esitama oma palvekirja. Ta lubab kuulda meid ja rahuldada meie vajadused. Jah, Kristus on saanud palve vahendajaks Jumala ja inimese vahel. Ta on ühendanud endas jumalikkuse ja inimlikkuse.“
Seistes Jumala pühas läheduses, ei saa olla mingisugust eneseülistust ega hooplevat nõudmiste esitamist. On ainult kristalselt selge pilt sellest, kes ma tõeliselt olen – loodu oma Looja ees. Missugune alandlikkusele suunav kogemus! Jumala teenimises avastame oma tõelise olemuse. J.N.Andrews ütles, et „jumaliku teenimise aluseks – ja seda mitte ainult seitsmendal päeval, vaid KOGU teenimise aluseks – on erinevus Looja ja Tema loodute vahel.”
Kuidas aga peegeldame kogudusena seda uskumust, teenides Jumalat südamega? Kuidas me suhtume isiklikku pühendumisse, Jumala teenimisele perekonnas ja ühiselt? Peakonverentsi läbi viidud uuring Isikliku ja koguduse elu kvaliteet (Quality of Personal and Church Life) tõi välja murettekitava statistika, et ainult 45%-l meie koguduse liikmetest on isiklikke või perekondlikke jumalateenistuse või palvuse hetki. Vaadates seda tulemust, hakkavad mu kõrvus kajama sõnad Mt 15:8-9: “See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi.”
Kas ei tundu siinkohal, et Saatan on olnud edukas meie tähelepanu kõrvale juhtimises? Ta teab, et kui unustame palve ja Jumala teenimise, siis jääme ilma õnnistustest, mida Jumal on meile valmis pannud; ta teab, et kui unustame Jumala teenimise, siis nurjame Jumala plaani meie elus; ta teab, et kui unustame Jumala teenimise, siis tegelikult oleme saatuse andnud tema kätesse. Samal ajal kui Saatan on meid suutnud edukalt hoida nii hõivatutena ja kõige muuga tegelevatena, et me lihtsalt ei leia aega isiklikeks pühendushetkedeks ega perekondlikuks Jumala teenimiseks, siis on ta väga oskuslikult arendanud salakavalat rünnakut meie teismeliste ja noorte vastu. „Ei, ei,“ ütleb Saatan. „Ärge unustage Jumala teenimist. Jah, käige kirikus igal nädalal. Osalege selles liikumises, sest seda on teil tarvis, et pääseda taevasse. Sundige ka oma lapsi seal käima. Jah, istuge kirikus kui kena perekond, näol naeratus. Tehke nii vähe kui suudate, kuid püsige koguduse liikmete nimekirjas. Ole advnetist – kuid seda vaid seitsmendal päeval; ülejäänud osal nädalast võid selle ära unustada.“ Oi kui hästi Saatan teab, et kui ta suudab meid panna kirikus käima vaid rutiinist, ilma et selle juures oleks meie süda, siis on ta suutnud hävitada meid ja meie lapsi. Jah, ma usun, et see kurb statistika, mis ütleb, et vaid 45% meie koguduse inimestest peavad isiklikke või perekondlikke Jumala teenimise hetki, on tegelikult seotud teise, veel kurvema statistikaga, et 50% meie teismelistest ja noortest lahkuvad kogudusest!
Väärtuste kujunemise aruanne (The Valuegenesis Report) (1990, 2000) on pöördeliseks uuringuks, mille adventkirik viis läbi, et selgitada välja, miks meie teismelised lahkuvad kogudusest, kuigi nad on kasvanud adventistlikes kodudes ja käinud adventkoolides ning koguduses nii kaua, kui nad ise mäletavad. Uuring tõi välja, et üheks põhjuseks võib olla see, et me keskendume oma koguduse ja hingamispäevakooli õpetustes piiblialastele teadmistele, selle asemel et vormida meie lastes tõelist Jumala kummardamist ehk teisisõnu Jumala teenimist südamega. Paljud meie teismelised teavad piiblijutte ja fakte Piiblist, kuid neil puudub side Piibli Jumalaga.
William Temple nimetab Jumala teenimist vaimulikuks teekonnaks: “Kogu meie kristliku kasvamise teekonna vältel on Jumala teenimine meie kohustus; meie kasvamise edenedes saab sellest rõõmustav nauding; tõeline Jumala teenimine on alati meie olemise tõelise saatuse (hetkeline) täitumine.”
“Otsekui hirv igatseb veeojade järele, nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!” ütleb poeet Ps 42:1. Meie aeg koos Jumalaga peab olema huvitav. Samas aga näevad paljud vaeva mõtlemaks, kuidas veeta oma aega – või nautida selle veetmist – koos Jumalaga? Me surume selle aja, mida me nimetame isiklikuks palvehetkeks, nii umbes 10 või 15 minuti sisse, ise pidevalt kella vaadates. Mõned suhtuvad sellesse sama entusiastlikult nagu hammaste pesemisse või vitamiinide võtmisse. Alguses see võibki nii olla, kuid kindlasti ei tohiks see nii jääda. Kui veedame koos Jumalaga aega Teda tõeliselt tundma õppides, siis muutub teenimine rõõmuks ning tund, kaks tundi, isegi kolm tundi võivad märkamatult mööduda.
Jumala teenimine on misjonitegevus
Kui teenime Jumalat südamega ja veedame Jumalaga kvaliteetaega, siis täidab Tema arm kogu meie olemuse, väikese osa haaval, päev päeva järel. See arm saab alguse Tema Sõna tundmisest, mis omab liikumapanevat ja muutvat väge. Tegutsemine on eelkõige südames toimuva Püha Vaimu intensiivse töö väljaspoolt nähtav tulem ja mitte pelgalt näitemäng, mida esitame teistele vaatamiseks.
Tõeline jumalateenistus kutsub üles muutusele, mis saab alguse minust, päris minu südamest. Kui ma teenin Teda, siis näitab Jumal mulle, mis on need vajadused, kus on Tema misjonipõld, milles ma peaksin muutuma ja saama enam selliseks, millisena Tema soovib mind näha. Viimaks me tunneme südamega ja tegutseme hingega, peegeldades sügavat kirge, mis levib nagu tuli, sest tõeline südamest tulev jumalateenistus väljendub tegudes. Jumalateenimine viib misjonitegevuseni.
Seda illustreerib Sana lugu. Sainbilig (lühendatult Sana) töötas arstina Mongoolias. Ta on üks neist naistest, kes koges karmi väärkohtlemist oma abikaasa poolt. Sana sai osalise halvatuse pärast seda, kui ta mees oli peksnud tema pead vastu seina. Aastaid hiljem, pärast pöördumist 2004. aastal, avanes tal võimalus taastusraviks Ulaanbaataris. Naasnud oma koduprovintsi, pani Jumal tema südamesse ülesande ulatada abikäsi samasugustele puuetega inimestele nagu ta ise. Ta kirjutas avalduse taastusravikeskuse rajamiseks. Aga järgmiseks kaheks aastaks jäi see siiski tema lauale lebama.
Täna on meil selline keskus olemas Hutul. Keskust koordineerib Mongoolia misjonipõllu naisteteenistuse osakond. Oma terviseprobleemi tõttu on Sana vahelduvalt pidanud viibima haiglaravil, kuid ta jätkab palvetamist ja Jumal innustab tema häid sõpru (ka mittekristlasi) tema poolt algatatud projekti jätkama. Projekti alustades oli ta ainus adventist oma piirkonnas, kuid tänaseks on keskuses 40 puudega inimese peret, kes kõik teenivad hingamispäeval Jumalat. 2008. aasta 16. augustil ristiti Hutul viis inimest. Jumal kutsus nõrgimaist nõrgima, puudega naisterahva Hutult, sest ta teenis Jumalat südamega. Jah, Jumala teenimine viib tegudeni, misjonitegudeni!
Ellen White kirjutab: “Jumal kutsub siirale, südamest tulevale jumalateenimisele.” Maa ajaloo viimastel päevadel palub Jumal meil taas teenida Teda kogu südamega. Vastakem esimese ingli kuulutusele Ilmutuse 14. peatükist. Kujutle teda lendamas üle Maa, hüüdes valjul häälel: “Tulge ja kummardage Teda, kes on teinud taeva ja maa ja mere ja vete allikad. Kummardage Teda, kummardage Teda, kummardage Teda. Aamen ja aamen!“
In English