Kas me peaksime pidama lihavõttepühi? Missugune on lihavõtete ajalugu ja kus on selle tava algupära?
Nimetust „lihavõtted“ (ingl k Easter; eesti keeles ei kasutata sellest tüvest lähtunud sõna, meil on lihavõtted, ülestõusmispüha, palmipuude pühapäev, siinse artikli originaalis on igal pool kasutatud sõna Easter, tõlk) ei esine kreekakeelses Uues Testamendis kordagi. See pärineb anglo-saksi sõnast Eostre, kevadejumalanna nimest. 8. sajandiks oli see nimi saanud Kristuse ülestõusmise tähtpäeva tähiseks. Selleks ajaks oli seotus jumalannaga kadunud, ainus selle sõna tähendus seostus Kristuse ülestõusmisega. Uurida vaid seda, kust ja mis ajast on mingi sõna pärit, on ainult osaliselt õige, sest suurem osa meie igapäevategevustest on seotud meie esiisadega antiikmaailmast, kes olid sageli uskmatud. Sajandite vältel tähendused muutuvad. Isegi 60minutiline tunniarvestus on pärit Antiik-Babüloonia paganatelt ja sellel arvestusel põhineb meie teenistuste aja arvamine, kui me mõõdame aja kulgu.
Lihavõtted tähistavad Jeesuse ülestõusmist. Ülestõusmine oli apostelliku koguduse jaoks kaheldamatult äärmiselt oluline, kuna sellest sai alguse evangeeliumi kuulutamine, nagu kirjeldatud Apostlite tegude raamatus. Seal ei ole räägitud kuupäevast, millal see sündis, on vaid fakti tõdetud, et ülestõusmine toimus nädala esimesel päeval. Ei ole ühtegi viidet sellele, et ülestõusmine oleks selle päeva pühaks muutnud. Piiblis on vaid ühte päeva pühaks nimetatud, hingamispäeva, mis on Jumala loomistöö lõpp-punkt, ja seda pole kunagi asendatud. Just sel põhjusel pühitseme hingamispäeva püha päevana.
On märkimisväärne, et apostellik kogudus ei omistanud mingit tähendust ei Kristuse sünni- ega ülestõusmise kuupäevale, viimase puhul on vaid mainitud, et see toimus pühapäeval. Kumbagi neist päevadest ei pidanud algristikogudus pühitsemise vääriliseks ja kui me tahame eeskujuks võtta apostelliku koguduse, siis juhatab meid selles Uus Testament. Siiski, kolmandal ja neljandal sajandil kerkis kristlaste seas väga suur vaidlusküsimus selle suhtes, millal ülestõusmispüha tähistada. Roomakatoliku harus seati see paika Nikaia kirikukogul (AD 325), mida järgitakse tänase päevani ja mis ei saa siiski olla tegeliku ülestõusmise mälestamine. Praeguse kalendri järgi langeb ülestõusmispüha alati pühapäevale ja see on liikuv püha, mis võib langeda nelja nädala sees 22. märtsist kuni 25. aprillini ühele pühapäevale.
Kristlaskonna idapoolne haru valis teise süsteemi, nii et ortodoksi traditsiooni kohaselt langevad nii jõulud kui lihavõtted teistele kuupäevadele kui läänekirikus ja protestantlikus traditsioonis. Peamine mõte on see, et varakogudus ei pööranud mingit tähelepanu Kristuse ülestõusmise päeva mälestamisele. Kui nad oleksid tahtnud seda teha, oleksid nad vaadanud juutide kuu niisani 17. päeva, mis algab noorkuuga ja mis järgneb kevadisele pööripäevale. Juutide paasapüha algab niisanikuu 14. päevaga. Oleks olnud võimatu mälestada tegelikku kuupäeva, nii et see langeks alati pühapäevale, seega tehtigi valik, et paasapüha tähistatakse pühapäeval.
Võttes arvesse selle info ja teades, et kuigi Jeesuse ülestõusmine on ääretult suure olulisusega ajalooline sündmus, ei ole meil aluseks võtta piibellikku pretsedenti selle päeva tähistamisest. See komme tekkis kristluse ajaloo hilisematel sajanditel. Sel põhjusel ei ole ka seitsmenda päeva adventistid pööranud ülestõusmispühadele nii suurt tähelepanu kui teised kirikud. Meie eesmärk on jõuda tagasi varakristliku koguduse tegude ja usuni.
Sellegipoolest, me elame ühiskonnas, mis on üle külvatud ülestõusmispühade tähistamisega. Laias laastus on see juhitud võimalusest müüa sellele päevale omast kaupa, nagu jõuludegi puhul. Püüdes teistele edasi anda sõnumit, et adventistid on kristlased, kes usuvad ülestõusmist, tähistavad mõned meie seast ülestõusmispühi. Nad kardavad, et vastasel juhul mõistetakse meid valesti ja nende jaoks on oluline, et teised tajuksid meid ortodokssetena ja et ühiskond võtaks meid omaks. Nad muganduvad ümbritsevate kommetega, ajuti mõtlematult. See teguviis külvab üht teist laadi arusaamatust – mõtet, et me anname pühapäevale erilise tähenduse, kuna see oli ülestõusmise päev. On ka kogudusi meie seast, kes on ülestõusmise pühapäeva hommikul korraldanud teenistuse, mis tekitab paljude adventistide seas probleeme. Me teadvustame, et pühapäev ei ole meie jaoks püha aeg, kuid avalikkus ei pruugi siin seda vahet eristada.
On oluline, et julgustaksime oma kogudusejuhte kõiki asjaolusid kaaluma, kui nad otsustavad ülestõusmispühade ajal midagi korraldada. Enne otsuste langetamist peaks kaaluma mitmeid asjaolusid. Sageli tehakse sellistel puhkudel valikuid, mõtlemata enne kõike läbi. Me peaksime alati Piibli enda teejuhiks võtma ja mõtlema hoolikalt, mis suunas meie teod koguduse juhivad.
Kuigi meil ei ole piibellikku alust lihavõtete tähistamiseks religioosse pidupäevana, on teatud maailma paikades lihavõtete aeg eriline aeg aastas, mil inimesed on piibliõppele eriliselt avatud. See on võimalus jõuda inimesteni terviklikuma sõnumiga Kristusest ja sageli saab see sõnum hea vastukaja osaliseks. Sellistes oludes muutub lihavõtete aeg heaks võimaluseks kuulutada evangeeliumi, siiski omistamata religioosset tähendust päevale iseeneses. Kus iganes meil avaneb võimalus kuulutada Kristust, kompromiteerimata piibellikke tõdesid, on kohane Kristuse nõuanne: „Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!“
George W. Reid on praegu pensionil, ta on endine Piibliuuringute Instituudi direktor
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
In English