Hetkest, mil soostusin artikli kirjutamisega, ei suutnud ma oma mõtteid koondada. Peas hakkasid keerlema igasugused mälestused ja kogemused seoses kiriku kui sellisega. Erinevad mälestused, erinevad kogemused hakkasid minu sees vaikselt elama. Meenus palju head, kuid meenusid ka sündmused, mis olid kõike muud kui meeldivad. Oli aeg, kui mul oli raske kirikusse minna. Aga ma läksin siiski... Sest see oli minu teine kodu.
Kogu selle aja, kogu elu, on Jumal olnud ustavalt minu kõrval mind julgustades, juhendades, õpetades, armastades, andestades, lohutades. Ta on mind läbi toonud väga paljust.
Lapsepõlves ma ei mõelnud jumalateenistuse peale, et see peaks olema vot selline või selline. Ma kasvasin üles kirikus. See oli minu teine kodu. See oli minu teine perekond, keda ma nägin igal nädalal. Selle teise perekonnaga veetsin koos rohkem aega kui ühegi oma päris sugulasega. Ma õppisin seda teist kodu ja perekonda väga armastama. Minu jaoks oli kogu hingamispäev nagu üks teenistus. Juba see päev oli teistsugune. See oli eriline. Igal reedel valmistusime hingamispäevaks. Enne magama minemist laulsime koos kogu perega „Õhtupäike loojub metsa taha“, isa meid klaveril saatmas. Ma läksin hingamispäeva hommikuti alati kirikusse hea meelega. Kohtasin seal naeratavaid nägusid. Vähemalt sedasi jään oma lapsepõlvekirikut alati mäletama ja meenutama.
Kuid suureks kasvades muutub palju. Hakkad märkama inimesi kõigis nende varjundites. Kogudus aga koosneb inimestest. Seda ei tohi unustada. Ja me kõik vajame Jumala armu ja andestust.
Minu küsimus aga on, kuidas inimene üldse jõuab jumalateenistuse kuulamise või kogemiseni. Ka sellel teel võib ette tulla takistusi. Mis need takistused täpsemalt on, seda teab iga inimene ise oma südames, kui ta sinna siiralt vaatab. Esimene samm, et kirikus midagigi kogeda, on otsus kiriku uksest sisse astuda. Selles võib meid takistada ainult oma mina. Mind püüdis kirikust eemale hoida sügav kurbus ja lein. Tundsin, et olin justkui kaotanud midagi kallist. Olles väga kurb, tundsin, selle asemel et kogeda selle teise perekonna armastust ja lohutust, mil südamel oli niigi raske, lisas kirik minu valule valu juurde. Sellest valust aitas mind läbi minu perekond (eriti ema, isa, vend Andres ja Veiko, kes on olnud minu kõrval kõiges) ja Jumal. See kõik tegi mind tugevamaks. Ka minu suhe Jumalaga muutus tugevamaks, sest ma tean nüüd väga kindlalt, et Tema armastab mind. Tema andestab.
Omast kogemusest võin öelda, et takistuseks võib olla vaid iga inimene ise. Mina ise otsustan – kas üksi või koos Jumalaga. Ja me vajame ka üksteist. Me kõik kanname enda sees aeg-ajalt valu, solvumist, pettumust, hirmu... Mitte miski aga ei tohiks eales saada takistuseks inimese ja Jumala vahel, ka mitte kirik. Kirik peaks olema koht, kus me tunneme ennast turvaliselt. See on võimalik, kui ka sinu enda meelsus ja mõtted on seatud kindlale alusele. Roomlastele 8:35; 38–39 kinnitab: „Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? ... Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!“
See on sinu valik. Ära lase seda valikut teha mitte kellelgi teisel enda eest. Kui sul on raskusi kirikusse tulemisega, siis on aeg kuulata vaikuses, mida Tema soovib sulle öelda. Ta koputab sinu südameuksele, kindlasti. Iseasi on, kas sa kuulad seda õrna häält või kas sa tahad kuulda? Me kõik oleme inimesed, kes vajavad Tema armu. Me kõik eksime ja komistame, eranditult kõik. Me kõik vajame Arsti.
Ma armastan endiselt hingamispäevi. Armastan käia kirikus, saada osa jumalateenistustest. Oma kirikusse sisenedes leian alati eest kellegi naeratava näo, kellegi, kes tervitab mind siiralt, väljendades rõõmu, et ma tulin. See teeb südame soojaks. Tunnen suurt tänulikkust, et Jumal on mulle kinkinud selle armsa teise perekonna.
Minu jaoks algab tõeline jumalateenistus minu südames. Kui astun kirikuuksest sisse, siis väga palju sellest, mille osaks ma sel teenistusel saan, oleneb minu meelsusest, minu südame hoiakust ja avatusest. Lähen ma sinna saama? Osa saama? Andma? Või kõike kriitikaga jälgima? Kritiseerima? Julgustama neid, kes on oma kallist aega panustanud teiste teenimisele? Tundma tänulikkust? See on otsus. See on minu otsus.
Olen kogenud, et kõige ilusamad teenistused on alati need, kuhu ma ise lähen avatud südamega. Teenistuse südameks on inimesed, kes panustavad oma aega teiste teenimisele. Tunnen suurt tänulikkust igaühe eest, kes oma aega ja andeid Jumalale pühendavad. Eriti, kui näen, et seda on tehtud suure hoole ja armastusega.
Kui küsida, mida ma jumalateenistustelt ootan, siis mul ei ole listi, kuhu teha tärnikesi, mille järgi vaadata, kas kõik minu ootused on täidetud: kas muusika vastas 100% minu ootustele? Kas kõne oli hästi koostatud? Me oleme kõik erinevad. Me kõik toimetame vastavalt oma võimetele. Meil on erinev maitse paljudes asjades. Ma mõistan seda. Ja vahel võib juhtuda, et asjad ei lähe päris plaanikohaselt, kuid sellest pole midagi. Jumal suudab kõik heaks keerata, seda olen palju kogenud. Oluline pole mitte see, kui õigesti üks teenistus läheb, vaid see, kuidas mina nendesse pöördkäikudesse suhtun.
Minu kõige suurem ootus või siis lootus on see, et ma kogeksin siirust, lahkust ja armastust koguduseliikmete vahel. Et kõigil oleks üheskoos hea olla. Turvaline. Alates lastest kuni täiskasvanuteni. See nõuab aga lugupidamist teise suhtes, heasoovlikkust, isiklikku suhet Jumalaga. Samuti vahel ka kahtlemata kannatlikkust ja südame alandlikkust. Kõik ülejäänud hea ja ilus on juba boonus.
Ma ei saa salata, et mulle meeldib ilus muusika. Võib isegi öelda, et ma armastan ilusat muusikat. Olen pärinud selle oma vanematelt. Olen kasvanud üles muusika keskel. Naudin alati puhast kõla, kauneid laule, millel on südant liigutav sõnum. Ilus vaimulik muusika kõnetab mind alati. Vahel on see isegi parem kosutus hingele kui kõne. Ma natukene igatsen taga aega, mil oli rohkem koorimuusikat, kvartette, triosid. Ja südames loodan ja palvetan, et ehk see aeg veel tuleb (tagasi). Minu jaoks on muusika täisväärtuslik jumalateenistuse osa. Ma ei kujuta jumalateenistust ilma muusikata ettegi. Ilma selleta, ma kardan, jääks minu hing pooleldi tühjaks. Ja mingi osa minust jääks vist puudutamata.
Lühike ja läbimõeldud kõne puudutab alati. Kui sealt jääb kasvõi üks asi heas mõttes kummitama, on kõne teinud minu jaoks oma töö. Sõnum on oluline osa jumalateenistusest. See ei ole minu jaoks lihtsalt üks essee, mille keegi valmis kirjutab. See on suur vastutus – inimeste ees. Ja ka Jumala ees. Sellel, millest kõneletakse ja kuidas seda tehakse, on oma mõju igale kuulajale. Igal sõnal ja lausel lasub vastutus. Palvetan meie pastorite pärast, et nad teeksid oma tööd pühendumusega. Et nad ei väsiks.
Palvel on suur jõud. See on minu jaoks samuti väga oluline jumalateenistuse osa. Meie südamel lasub alati midagi, mis rahu ei anna. Olen kogenud palju palvevastuseid. Võib-olla olen lihtsalt hakanud rohkem märkama. Aga võib-olla olen õppinud nägema, püüdes praktiseerida rohkem tänulikkust. Jumal on hea ja armuline. Ta kuuleb meie palveid. Isegi kui me ei saa alati meile soovipärast vastust, ei tähenda see, et Ta pole kuulnud või vastanud. Oma koguduses me tihti palvetame koos. See võimaldab meil olla osaduses ka teineteisega. Samuti võimaldab see jagada kogemusi.
Soovin, et iga hingamispäev, mille veedan kirikus, jätaks minu sisse sooja tunde. Tunde, et olen ühe suure perekonna liige. Et olen ühe hooliva perekonna liige. Olen Jumala perekonna liige. Soovin tunda rahu selle maailma möllu keskel. Igal nädalal hetkeks aeg otsekui peatub.
Soovin näha rõõmu laste silmis. Soovin näha tänulikkust inimeste silmis. Soovin ise õppida olla rohkem tänulik, keskendudes nendele asjadele, mis on tegelikult olulised. Kannatlikkust. Armastust. Soojust. Sallivust. Koostööd. Andestavat meelt.
Soovin tunda rahu.
Kõigel, mida ütleme või teeme, on oma mõju ja tagajärg. Tean, et sõnadega võib lõhkuda, kuid nendega võib ka üles ehitada. Soovin, et Jumal õpetaks mulle iga päevaga, nädalaga, kuuga, aastaga, kuidas rohkem ehitada. Mulle meeldib see mõte, mida olen palju kordi kohanud oma elus: kui sul pole midagi lahket öelda, ära ütle midagi! Mida rohkem õpime tundma Jeesust, seda rohkem peame tõdema, et Tema kasutas sõnu ülesehitamiseks. See on hea eeskuju, mida järgida. Selles saan ka mina kirikus kaasa aidata. Saan julgustada, olla olemas, kaasa aidata (milles oskan ja suudan) ning väljendada tänulikkust.
Ma sooviksin väga, et meil kõigil oleks kirikus hea ja turvaline olla. Selleks tuleb meil kõigil teha oma osa, et saaksime nautida üksteise seltskonda, teenides koos Jumalat. Armastuses. Koos õpime, kuidas olla parem inimene nii iseenda kui ka teiste jaoks.
Galaatia 5:22 ütleb: „Aga vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus enesevalitsus.“ Ja Gl 6:9–10 ütleb: „Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!“
Tunnen, et mul on veel nii palju õppida ja nii palju, mille poole püüelda. See annab elule hea eesmärgi. Võib-olla peaksime rohkem küsima – kuidas ma saan aidata? Nii saame vähendada teineteise koormat, samas veetes koos rohkem aega, õppides teineteist paremini tundma. Selles on oma õnnistus, küll sa näed!
Ilusat hingamispäeva!
Helle Kõrgend on Kompassi koguduse liige
In English