Emmeminutid

Meie peres on kolm last (14, 12,10). Kõik on erinevad, kõigil on oma vajadused, harjumused, isud, käitumine, reaktsioonid. Kõik nad vajavad iga päev, kas teadlikult või mitte, üht asja – emme­minuteid. Ma ei teagi, kuidas see päris täpselt alguse sai, kas emmel oli vaja last või lapsel emmet. Igal juhul toimib see mõlemapoolselt. Kõige olulisem selle termini juures on aga see, et on korraks vaja aeg maha võtta ja emmega koos olla. Tavaliselt emme kaisus või kallistuses, sest kahel lapsel kolmest on armastuse keeleks puudutused ja see, kes pigem väldib füüsilist kontakti, teeb emmeminutite puhul erandi ja on ka hea meelega paar minutit emme kaisus. 

Nagu mõni termin hakkab tööle nagu iseenesest selle esimesest kasutuselevõtmise hetkest, nii ka siin. Polnud palju vaja selgitada. See sõna räägib enda eest. Korraks, mõneks minutiks on vaja aeg maha võtta ja pugeda turvapaika. Vahel on see päeva täiesti suvalisel hetkel, kui justkui midagi ei toimugi – tuleb lihtsalt isu emmeminutite järele. Vahest on laps kurb ja tuleb ise minu juurde, ning selle asemel, et hakata vastumeelselt selgitama, mille pärast ta kurb on või miks ta nagu niisama sõnatult emme sabas jõlgub, ütleb ta lihtsalt mul on vaja emmeminuteid. Ja emme teab, et see ei ole koht, kus öelda kohe (st poole tunni pärast) tulen, vaid nüüd on päriselt kohe vaja paar minutit oma lapse jaoks olemas olla. Vahel näen ma ise, et laps on ärritunud või kurb ja ütlen: „Mul on tunne, et sul on vaja emmeminuteid.“ Ja ei ole ka harvad need hetked, kui emmel on vaja emmeminuteid. 

Karen Holford rääkis aprilli alguses Simisalus toimunud seminaril kümnest suhte põhivajadusest, mis on armastavate suhete aluseks. Need on:

1. lohutus,
2. tunnustus,
3. kiindumus,
4. hindamine,
5. tähelepanu,
6. austus,
7. julgustus,
8. kindlus,
9. väärtustamine,
10. toetus.

Avastasin, et emmeminutid on lihtne võimalus täita neid suhtevajadusi. 

Emmeminutid ei ole kunagi pahandamise ega noomimise aeg, see on üdini positiivne. See on üksteise emotsionaalsete vajaduste laadimise aeg. Tihti, kui aeg on sobiv, võivad emmeminutid jätkuda lihtsalt jutuajamisega, murede ja rõõmude jagamisega, sest hea ja turvaline pind selleks on loodud. See ei tohi aga kunagi olla emmeminutite eesmärk. See peab olema täiesti igasugu tagamõtteta võetud aeg üksteise jaoks. Ja üks oluline asi veel: emmeminutid on üks ühele. Üks emme ja üks laps. 100% tähelepanu ühele lapsele. Ja kui teine laps tuleb ja tahab ka kaissu pugeda, siis ütlen: „Praegu on Miia emme minutid, tulen pärast sinu juurest läbi.“ Vahel on selle aja peale emmeminutid juba läbi saanud ja teised lapsed on ka kampa oodatud. See on tunnetuse küsimus. Ema tunneb ära, palju lapsel emmeminuteid vaja on. 

Et mitte isasid diskrimineerida, võib loomulikult issiminuteid ka teha ja vanaema-, vanaisaminuteid – oluline on, et see tuleks inimese seest, armastusest lapse vastu, mitte selle pärast et oh, tundub hea idee!

Ei saa ära unustada ka seda, et me kõik oleme lapsed – taevase Isa lapsed – ja vajame samuti igapäevaselt minuteid, mis meie armastuse põhivajaduste akusid laeksid. Ole julge võtma neid Issiminuteid, või Jahve­minuteid või kuidas iganes sa seda soovid kutsuda. Kui oled tänulik, võta minutid, et tänada, kui oled kurb või stressis või vihane, ütle Jumal, mul on vaja issiminuteid. 

Suur samm on astutud, kui teadvustad endale, mida vajad. Mida vajad, et keerata ära valelt teelt, millele oled eksinud, või kui lihtsalt juhe on kokku jooksnud. Suur samm on ka see, kui märkad head, mis on su ümber, ja võtad hetke, et mõttes kallistada ja tänada Isa selle eest.

Soovin teile, armsad Meie Aja lugejad, õnnistatud emme- ja issi­minuteid!