Mäletan, kui olin Põhja-Inglismaa liidu laagrikogunemisel ja üks pastor kõneles Piibli uurimisest ja palveaja võtmisest. Ta rõhutas, kui tähtis on omada võimalikult palju isiklikku Jumalale pühendumisaega, jätkates, et Jumala Sõna ja Tema tarkus peavad usklikest üle voolama. Tema kogemuse järgi on Jumalaga aja veetmine ülimalt tähtis, kui usklik tahab oma usku teistega jagada ja usus tugevaks jääda, sest elamine tühja koti põhjas olevatest raasukestest ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik ega ka väga inspireeriv. Tol ajal mõistsin tema nõu ja tarkust teoreetiliselt, kuid olin uus pöördunu, kes ahmis Jumala Sõna ja selle uurimist ainult enda jaoks, nii kuidas mulle meeldis, siis kui mulle meeldis, jagades seda vaid paari hingega. Ma ei kujutanud ette, et Jumala sõnad ja tarkus võiksid minu teadvusest otsa saada. Siis sai minust piiblitööline ja nüüd soovin, et võiksin minna tagasi tollele laagrikoosolekule, kus saaksin hüüda kohalike kombel „preach, brother!“ ja „amen!“, sest see, mida ta ütles, oli palju sügavam ja tõesem, kui ma tol päeval teoreetiliselt ette kujutasin.
Sellel on ometigi põhjus, miks isegi Jeesus tundis vajadust täita end Püha Vaimu, Jumala tarkuse ja õpetusega, palvetades, esitades küsimusi ja uurides pühakirja (Lk 2:46), enne kui Ta läks ja valas seda kõikjale, kuhu Ta jalad viisid, muutes maailma. Isegi siis, olles täis Jumala väge, võttis ta aega, et minna ja sukelduda Jumala ligiolusse. Piibel ütleb, kuidas „vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal“ (Mk 1:35). Ta palvetas igal võimalusel: hommikuti, õhtuti, koos jüngritega ja pärast inimestega kohtumist. Miks see nii oluline oli? Eesti keeles on ütlus, et tühi kott ei seisa püsti – sama kehtib ka vaimulikus elus.
Olen lugematute ebaõnnestumiste ja ka mõningate õnnestumiste kaudu avastanud, et Jumala teenimise valdkonnas on edu võti ettevalmistus. On aegu, kui inimesed esitavad mulle küsimusi, millele ma ei tea vastuseid, ja kordi, kui pean kirjutama mitu jutlust järjest vaid mõnepäevase vahega. Sellistel hetkedel tundub mu mõttemaailm kui üks haigutav tühjus. Värskest vaimsest toidust on järel vaid riismed ja pean oma järelejäänud puru targalt jagama. Selliste väljakutsetega silmitsi seistes on lihtne muutuda kurnatuks ja kaotada julgus. See on natuke nagu ekstreemse dieedi pidamine, kus tunned pearinglust, kui pead palju pingutama. Neil hetkedel tunnen, kuidas soovin, et oleksin enne piiblitööliseks saamist võtnud 30 aastat, et Piiblit uurida ja Jumalaga rääkida. Nii ei oleks mul ainult kotitäis toitu, vaid lausa terve ladu täis üle ääre ajavaid anumaid.
Kui oled ise samamoodi tundnud, siis tea, et kõik pole veel kadunud! Kõiki tühje kohti on võimalik täita, eriti kui me räägime Jumalast, kes toitis 5000 inimest vaid viie leiva ja kahe kalaga. Ta võib võtta meie koti põhjas olevad purud ja täita nendega meie hädavajalikud laohooned. Samuti pole kunagi liiga hilja ise tekitada rohkem Jumalaga koos veedetud aegu. Alguses võib see olla keeruline, sest tundub, et iga minut meie elutundidest on ära kasutatud ja sageli tundub, et isegi aeg, mida meil pole, on eraldatud tulevasteks asjadeks. Aga kui me võtame aega Jumala jaoks… võtame tõesti aega Jumala jaoks, siis leiame varsti, kuidas asjad, mis me selle aja nimel ohverdasime, olid seda ohverdust väärt. Ka kõik muu muutub lihtsamaks, kui võtame aega Jumalaga koos olemiseks, mitte ainult koguduse töös, vaid igati elus, sest siis ei ela me enam nälginult päevast päeva, vaid hoopis jõulist elu, mis peegeldab igavikku.
Krõõt Lõbus on Kompassi koguduse piiblitööline
In English