„Sõna kuulutamise kohustus“
Israel Ramos
Olin Maine'is keskkooliõpilasest kirjandusevangelist. Tavaliselt olid meil reedeti vabad päevad isiklikuks tarbeks, kuid meie sõsarprogramm koosnes vanematest õpilastest, kes müüsid kallimaid raamatuid ning seal olid mõned inimesed, kes töötasid reedeti lisaraha teenimiseks. Nautides võimalust populaarsema seltskonnaga aega veeta, otsustasin nendega kaasa minna. Ma tegelesin ühe uksega, püüdes tõestada, et olen seltskonda väärt, samal ajal kui mu partner püüdis müüa igal teisel uksel. Pärast mõnda edukat tundi tööpõllul asusime tagasi koduteele. Seal juhtusingi kuulama legendaarset jutlust, mis muutis kogu mu ülejäänud elu.
Raadios kõneles lahkunud C.D. Brooks samal ajal kui autokõlarite surroundheli oli põhja pandud. Jutluse teemaks oli kahe vaimuliku ordineerimine evangeeliumitööle. Sõnum on inspireeritud 2. Timoteose 4:1–4 - vana Pauluse sõnad noorele Timoteosele: „Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna."
Olin just lõpetanud keskkooli teise aasta ja tundsin juba Jumala kutset saada jutlustajaks. Ikka veel avastamas, kes ma tegelikult olin, kõikus mu isiksus piinlikult pelglikkuse ja tooruse, ebakindluse ja liigse enesekindluse vahel. Kuni selle ajani ma ei olnud selline inimene, kes kuulaks raadiost jutlusi. Tegelikult olin ma alles hiljuti tõeliselt kristlaseks saanud jättes seljataha elu täis valikuid, mis olid nüristanud mu meele ja rikkunud mu vaimuliku kogemuse.
Kui jutlustaja kumisev hääl hakkas seda teksti lahti seletama, tundus minu mõistus, nagu ka autoaknad, plahvavat, „Jutlustage sõna!" kõlas nõudmine, millele järgnesid tugevad hoiatused pastorite vastu, kes teevad midagi muud kui seda.
Sellest päevast alates juhtus kaks asja. Esiteks tekkis minus kirg Jumala Sõna vastu nagu ei kunagi varem. Teiseks võtsin endale kohustuse sedasama ka kuulutada.
Kui see suvi lõppes, naasin akadeemiasse oma rebaseaastaks. Kohustuslikus kõnetunnis otsustasin kasutada seda jutlust oma inspiratsioonina. Ma ei muretsenud tol ajal plagiaadi pärast ja püüdsin meenutada nii palju sellest jutlusest, mida olin kuulnud paar kuud varem.
Ainus asi, mida ma mäletasin, oli Pauluse unustamatu pidulik nõue Timoteosele: „Kuuluta sõna!“
Ausalt öeldes ei olnud see esitlus loogiline. See ei võtnud arvesse tõsiasja, et keegi kuulajaskonnast ei olnud pastoriks saamise teel. Me olime, lõppude lõpuks kamp keskkooliõpilasi, kes püüdsid nõutud ülesannet sooritada, et edukalt kohustuslik kursus läbida – kursus, mis polnud hirmuäratava avalikult esinemise nõude tõttu kuigi populaarne. Peale selle, et ma ei mõistnud oma publiku vajadusi, ei arvestanud ma ka oma esinejavõimetega. Brooksi stiilist inspireerituna kirjutasin ma jutluse, mis oli täis hüüdlauseid, kujutades ette, et räägin oma kolleegidega täiel häälel, nagu minagi püüaks neid nende ordineerimisel inspireerida. Minu teostus ei vastanud mu kavatsusele.
Ma ei mäleta, mis hinde oma kõne eest sain. Ma mäletan lihtsalt paari koolidirektori nõuandekildu mitte oma Piiblit unarusse jätta, millele järgnesid need julgustavad sõnad: „Jumal kasutab sind kunagi selleks, et teha midagi erilist Tema jaoks.“
Need sõnad nõudsid usku. Olin raskustes õpilane igas aines ja minu südame sügav soov anda oma elu Jumala teenimiseks, ei olnud veel pühenduselu näol esile kerkinud. Nii palju kui ma ka ei proovinud, ei saanud ma Piiblist ise aru. Terve aasta oli ainus lõik Piiblis, mida ma hommikuti pühendusajal uurisin, 2. Timoteose4:1-4.
Peaaegu viisteist aastat hiljem loeti sama lõik mulle ette ka minu ordineerimisteenistusel. Sellest päevast, kui ma endale jutlust pidasin, on möödunud kakskümmend viis aastat ja need tungivad Pauluse sõnad on minu jaoks endiselt julgustuseks ja hoiatuseks, mis juhivad mu teenimistööd.
Israel Ramos on ülikoolilinnaku avaliku misjonitöö koodinaator ja juht Michigan Conference and Lake Unioonis.
Tema naine Judy on koolitaja. Neil on kolm poega, kellega koosolemisest nad tunnevad rõõmu.
Südame väljakutse
Olenemata sellest, kas olete pastor või mitte, on iga usklik kutsutud jagama elumuutvat Piibli sõnumit. Ükskõik millisel kujul me oma usku teistega jagame, kuulutades,õpetades, kirjutades, lauldes, teenimises või muul loomingulisel viisil, on ülioluline, et see mida me jagame, oleks täidetud Jumala Sõnaga ning oleks sellele truu; kooskõlas Sõna suundadega ning Jumala armastava iseloomuga.
Jumala Sõna on võimas. Selle kuulutamine mõjutab elusid igavikuks. Kas vastate
Pauluse üleskutsele ja „kuulutage Sõna“ oma sõnade ja tegudega?
Palvesoovid
● Palvetage julguse eest täna sõnade ja tegudega kuulutada Sõna. Paluge, et rohkem noori inimesi tunneks kutset kuulutada Sõna.
● Palvetage mis iganes küsimuste pärast, mis teil Piibli kohta on. Palu, et Jumal aitaks sul vastuseid leida ja annaks selgust nende küsimuste osas.
● Palvetage oma kohalike pastorite eest. Palvetage, et Jumal neid toetaks, kaitseks ja mis kõige tähtsam, täidaks need veelgi rikkalikuma Püha Vaimu väljavalamisega.
● Palvetage, et meie noored oleks kaitstud üha suurenevate tehnoloogia- ja ekraanisõltuvuste eest.
● Palvetage oma nimekirjas olevate 7 inimese eest nimepidi. Jätkake Jumala tõotuste taganõudmist.
In English