Möödunud aastal liitus Türi kogudusega kaks noort inimest – Tiina ja Erich-Axl. Koos Pille-Riini ja Mariiniga (kes mõlemad on koguduses kasvanud) jagasid nad oma mõtteid hingamispäevakooliga seonduva üle 12. veebruaril pärast jumalateenistust Türi väikses kirkumajas. Küsis Averonika Beekmann.
Kui kaua olete hingamispäevakoolis osalenud?
Mariin Tasang: 29 aastat, terve elu.
Pille-Riin Kaaver: Mul on ka terve elu.
Erich-Axl Ubaleht: Kolm-neli aastat, lastetundides olen ka hästi natuke käinud Mere puiesteel.
Tiina Rätsepso: Kaks aastat. Lapsepõlves ma ei käinud adventkoguduses, aga olen käinud mõnes laste piiblitunnis kirikus.
Kaks teist käib veel koolis, aga ka teistel ei ole koolimälestus kaugete mägede taga. Mis emotsioone teis tekitab sõna hingamispäevaKOOL? Kas olete teadlikult sellele mõelnud?
Mariin: Ma ei ole nii mõelnud.
Erich: See on minu jaoks pigem hingamispäevane piibliõpe, arutelu, niiväga kool ei ole.
Mariin: Kuigi samas: kooliosa on see, mida sa kodus teed. Ühine arutelu on õpitu üle. Kodus teed õppetükid valmis.
Õppetükk on vana eestikeelne sõna, ka koolis on vaja teha õppetükke.
Tiina: Minu jaoks see on positiivne kool. Koolis on nii, et jälle ma pean õppima, aga siin on nii, et ma tahan õppida, tahan uurida Piiblit, tahan kuulda ka teiste mõtteid, see on positiivne ja arendav, ka see, kui sa vaikid ja kuulad teiste mõtteid.
Mariin: Kui oled ise neid teemasid kodus lugenud, kas või natukene, saad kaasa mõelda, tekivad küsimused, mida võibolla julged küsida, ja saad ka vastuseid.
Pille-Riin: Selles mõttes võiks julgustada n-ö koolitööd tegema – kui seda nii nimetada. Mina isiklikult ei taju seda koolina, aga koole on igasuguseid, elukool on ka olemas. Kindlasti see on asi, mis tasub ära, nii nagu koolis lapsed õpivad eesmärgiga, siis hingamispäevakool on samamoodi eesmärgiga.
Mariin: Kui seda siduda meie tänase õppetüki teemaga, siis hingamispäevakool aitab kasvada, usus edasi liikuda. See ei luba sul jääda ühe koha peale paigale. Kogu aeg on uue nädala õppetükk, uued asjad, mida ellu rakendada või enda jaoks lahti mõtestada.
Mõelge enda esimestele hingamispäevakooli tundidele, missugused mälupildid meelde tulevad?
Erich: Minul sai see alguse Kompassi koguduses, seal istuti ringis ja räägiti. Ma ei osanud väga palju kaasa rääkida, sellepärast et see oli minu jaoks võõras. Iga sõna, mis arutelul lausuti, oli minu jaoks uus. Iga teadmine oli uus teadmine. Ma arvan, et oli mõlemat tunnet: ma ei osanud kaasa rääkida, aga see oli ka põnev ja uus. Millegi algus on ikka selline, see on õppimiskurv.
Tiina: Esimesed õppetükitunnid olid tegelikult veebijumalateenistusel, siis ma ei saanud mitte midagi aru. Siis ma tulin kirikusse, selleks ajaks olin natuke Piiblit uurinud, ma teadsin, kus mingid asjad enam-vähem on. Kui ma kirikusse tulin, siis ma ei osanud väga midagi teha. Ma ei osanud isegi kaasa mõelda, ma ei teadnud millegi tähendust. See oli hea tunne tegelikult – koos olla ja teised teavad, millest nad räägivad, nad on nii kaua seda teinud; saab toetuda teistele, saab küsida neilt. Veebipiiblitunde vaatasin sellepärast, et see oli ainus võimalus, kuidas paremaks saada. Kui sa otsustad, et sa ei saa midagi aru ja paned kinni, siis ma annan alla. Sellepärast uuritakse Piiblit siiamaani, sest on nii palju asju, mida ei teata ja inimesed ei anna alla.
Mariin: Mina mäletan selgelt, et kui tuli aeg minna lastetunnist üle õppetükitundi, siis esiteks: need teemad on keerulised, see ei ole üldse seesama mis lastetunnis. Ja teiseks: kõik räägivad kaasa ja mina ei julge ühtegi sõna öelda. Teised on kõik ilusad, targad, osavad, nad on aastakümneid kõike seda õppinud – mida on minul üldse öelda! Minu jaoks lahenes see probleem siis, kui me tegime noorte hingamispäevakoolitunni. Enne seda ma olin suurte õppetükitunnis vait, noortetunnis olid kõik noored, keegi õpetas ja keegi peab ju midagi rääkima. Sealt tekkis julgustunne pärast ka suures saalis midagi öelda. Kui meid liideti suurtega kokku, siis ei olnud nii hirmus enam kas või ühte sõnagi välja öelda. Päris esimesed kogemused olid seotud hirmuga, et ma ei julge midagi öelda. Ja teemad olid ka keerulised, teemad on siiamaani vahel keerulised.
Pille-Riin: Ma mäletan konkreetselt seda – see oli enne, kui hakkasin õppetükis käima –, et ema kinkis mulle õppetüki, see oli Johannese kirjadest ja ma mäletan, et see oli esimene õppetükk, mida ma hakkasin ise õppima ja ma tõesti võtsin selle rõõmuga ette. See oli väga äge. Mäletan siiani enda tunnet, et see oli maailma parim õppetükk. Võibolla sealt pinnalt oli hiljem juba teistega koos arutlemiseks alus või hoiak juba loodud. Selle õppetüki sisu puudutas mind. Isiklik piibliuurimine omandas positiivse tähenduse. Kindlasti oli seal inspiratsiooni ja kindlasti Jumal puudutas mind selle kaudu. See on siiani ilus mälestus.
Mariin: Teine hüppeplatvorm oli see, et vahepeal tõlgiti noorteõppetükke, need olid heas mõttes veidi lihtsamad, neist oli kergem aru saada. Kui on lihtsam aru saada, siis on kergem iga päev seda avada, leida aega ja oled mõttega asja juures. Need andsid hea tõuke, et tekiks harjumus regulaarselt õppetükki vaadata.
Te olete maininud, et on olukordi, kui ei saa teemast aru. Kas olete mõelnud, et hakkaks oma küsimusi kõva häälega välja ütlema? Või on teil pigem selline mõte, et küll ma üks päev hakkan aru saama?
Tiina: See on pigem julguse teema. Nüüd ma saan juba paremini aru, asjad on loogilised. Aga ma ei julge enda mõtteid välja öelda – mis on veider. Vahel on nii, et ma tahan öelda, aga siis: kas ma ikka saan aru, kas see on ikka väärt välja ütlemist. Siis ma otsustan, et vahet ei ole, kuulan ikka teisi.
Mariin: Mul on väga tihti sama.
Pille-Riin: Mariinil on lugu, kuidas sa võtsid endale väljakutse.
Mariin: Mingil ajal võtsin endale eesmärgiks, et kui ma Türil (Mariin elab ja töötab Tallinnas) olen, siis ütlen vähemalt ühe sõna õppetükitunnis. See on vahepeal juba unustusehõlma vajunud, aga see aitas julgust kasvatada, et ütlen midagigi. Mulle tundub, et mul enam ei ole vaja sellest kramplikult kinni hoida, suudan ilma seda väljakutset meenutamata midagi öelda. Pluss see, et kui ma juhatan ise õppetükki, siis ma tean, kui oluline see on, et rahvas räägiks kaasa. Ja kuidas ma teistelt seda väga-väga soovin ja ootan ja eeldan ja siis ise…
Kas tunnete, et olete grupis nii olulised liikmed, et peatada arutelu oma küsimustega?
Erich: Minul on siiamaani nii, et ma ei julge hästi küsida. Ma ei oska öelda, mida ma kardan. Võibolla on seal natukene seda, kas ma olen asjadest piisavalt õigesti aru saanud, et küsida isegi õigeid küsimusi. Siin on meie inimlik loomus: me arvame, mida teised minust arvavad, kui ma eksin või küsin rumala küsimuse – mida nad siis minust arvavad. Seda on mingil määral sees.
Mariin: Kuidagi millegipärast tundus mulle täna õppetükki võttes, et ma ei ole seda kunagi varem teinud. Ma ei mäletanud, mida ma tegema pean, kuidas see välja näeb. Hommikusöögilaual oli meil tomat. Ütlesin hommikul kodus, et tunnen ennast nii ebakindlalt, et äkki neil on tomatid kaasas. Ema ütles, et ma arvan, et ei ole, sa oled hommikusöögiks juba tomateid söönud, sellest piisab.
Tiina: Mul on sama mis Erichil, mingi asi minu sees: mida nad minust arvavad, see on nii rumal küsimus, ma ei peaks seda küsima. Isegi väiksed asjad, nagu kõige teatavam asi, et kes on see ja mida ta tegi. Tegelikult ma tean seda, aga ei julge öelda, et äkki ma jään kokutama sellega, ebakindlus.
Mariin: Kui Jüri mainib piiblitunnis mingit kirjakohta, siis mul on selline tunne: ma loodan, et sa nüüd jätkad, sest ma ei tea, mis seal kirjas on.
Pille-Riin: Ma arvan, et õppetüki eesmärk ei ole iseeneses see, et kindlasti kõik räägivad. Võib nautida seda, et saad kuulata teiste mõtteid ja siis mõnikord midagi öelda. Eesmärk ei ole midagi öelda, vaid see, et me koos uurime. Ühise uurimise tulemus on, et me ühiselt jagame. Kohati on vait olemine väga okei. Oluline on, et kõik tunneksid, et kui ma tahan midagi öelda, siis see on teretulnud. Kui ma mõnes õppetükis ütlen vähe midagi, siis see ei tähenda, et ma ei mõtle kaasa. Mõne teema kohta põleb sees ja tahad öelda, on midagi öelda, mida tahaks jagada, teisega nii ei ole. See oleneb hästi olukorrast. Üks asi on see, et me tuleme ühiselt seda tundi looma, ja teine kiht, mis ehitub sellele, mis on samm kaks minu meelest: ma olen ise selle teemaga tegelenud ja siis ütlen midagi, mis minu südamel on. See kasvab välja sellest, et ma ise olen selle materjaliga tegutsenud.
Mariin: Ideaalmaailmas peaks õppetükitund olema selline, et isegi kui sa ei ole kodus selle teemaga tegelenud, siis tunnis osaledes saad sa ikkagi aru, millest räägitakse ja kui sul tekib mõtteid, siis saad neid välja öelda. Mitte ainult siis, kui sa oled kodus vaeva näinud. Ilmselt neid inimesi on, kes ei ole kodus seda materjali lugenud.
Iseloomustage kohalikku piiblitundi või teisi, kus te olete käinud. Kas teie kogemused on olnud sellised, et saate turvaliselt oma mõtteid väljendada?
Erich: Jah, ma arvan küll.
Mariin: Jaa, on küll. Reaalsus on see, et keegi ei tulnud täna kirikusse tomatitega, ei ole ka varem tulnud. Meid on Türil vähe, see loob turvalisema õhustiku, me tunneme ja teame üksteist, me moodustame mõnusa terviku, meil on erinevad mõtted ja suunad esindatud, võrdsuse tasakaal on ka olemas – mehed ja naised.
Kuidas teie nädala sees õppetükki õpite?
Erich: Kui ma jõuan, siis ma loen hommikuti, tavaliselt võtab ühe päeva osa 20 minutit või pool tundi. On ka päevi, kus see tuleb alles õhtul meelde, siis loen õhtul enne magamaminekut. Loen selle päeva osa läbi, mõtlen selle läbi ja proovin neile küsimustele vastata. Mingid osad joonin alla, mis tunduvad tähtsamad.
Tiina: Osad nädalad on nii, et ma jõuan paar päeva vaadata ja mõnele küsimusele vastata. Aga kui ma olen korralik, siis loen ikka õhtuti. Võtan õppetüki ja Piibli, palvetan, vahel vaatan Hope Channeli ja 3ABN-i arutelusid. Vahepeal joonin alla. Vahel on ka nii, et päeva jooksul loen õppetükki telefonist, õhtul vaatan paberil üle. Ma olen juba päeval mõelnud selle teema peale.
Pille-Riin: Mul ei ole kindlat aega, mu päevad on üsna erinevad, aga püüan lugeda päeva jooksul. Olen pannud endale eesmärgiks, et see on lisaks hommikusele ja õhtusele ajale, millal see iganes on. Kui ma olen sõidus, siis rongis näiteks loen. Loen visuaalselt ja struktureeritult, mu konspektid on ka sellised, joonin alla ja kasutan küsimärke ja hüüumärke. Püüan iga päev selle aja võtta.
Mariin: Mulle täiega meeldivad need inimesed, kelle konspektid on värvilised ja joonitud, see kahjuks ei ole mina. Mul ei olegi paberkandjal õppetükki, mul on äpis. Alla joonida meeldib mulle korralikult, mul on erinevad värvikoodid, see on minu jaoks elementaarne, sõrm joonib iseenesest. Üritan iga päev õppetükki lugeda, peamiselt õhtuti. Ma vaatan uuesti üle need mõtted, mille olen alla jooninud. Palvetan selle üle, mida olen lugenud. Minu palve võib sisaldada ka seda, et ma ei saa midagi aru. Keskeltläbi võtab see pool tundi päevas. Loen piiblisalme, mis on selle teemaga seotud. Olenevalt teemast meeldib mulle vaadata ka Uue Maailma tõlget sõnastuse poolest.
Kas teil on aja jooksul kujunenud lemmikteemad õppetükis?
Mariin: Mulle meeldib kõik, mis on eluline. Mulle tundub, et inimesed ei taha õppetükitunnis väga oma elu jagada. Me ei ole väga altid jagama, kuidas Jumala arm on minu elu muutnud või kuidas on päriselt minu igapäevaelu muutnud see, et Jeesus on minu ülempreester. Räägime pigem teoloogiliselt, aga mitte sellest, mis nüüd on siis teisiti. Mulle meeldivad teemad, mis sunnivad jagama isiklikku elu. Sellepärast mulle meeldib Jaakobuse kiri, see on sügavalt igapäevaeluline.
Pille-Riin: Iga õppetükk võib tore olla. Minu jaoks teeb õppetüki toredaks see, kui ma seda lugedes saan aru, et ma lihtsalt ei lugenud seda ära, vaid see jõuab minu kogemusse.
Missugused mälupildid tulevad meelde, mõeldes tagasi esimesele korrale, kui pidite õppetüki arutelu juhtima? Mis mõtetega lähete tundi juhtima? Kas teil on olulised asjad, mida tahate tunnis saavutada?
Erich: Minul on tavaliselt niimoodi, et pühendun iga päev natuke rohkem õppetükile ja tavaliselt reedel läheb selle konspekti kokkupanemisele neli-viis tundi. Ma palun väga palju Jumala abi, et seda tundi läbi viia, sest närv tahab sisse tulla, aga siis tuleb meelde tuletada, et ma ei lähe sinna ennast näitama, vaid Jumala Sõna jagama. See on arutelu ja mina olen arutelu läbiviija. Mäletan esimest korda – siis oli Rein [Kalmus] ka Türil. Palusin teda enne õppetükki: sa ei pea ennast tagasi hoidma. Läks hästi, ta ei hoidnud ennast tagasi.
Kas saad oma materjali ära kasutada?
Erich: Siiamaani ma konspektiga lõpuni ei ole jõudnud. See ongi eesmärk, et saada saalitäis rahvast arutama teema üle. Ma ei lähe sinna ette jutlust pidama. Olen tundud, et rahvas tuleb kaasa, hätta mind jäetud ei ole.
Pille-Riin: Ma ei mäleta esimest korda ees. Eks see hirmus oli – olen viis aastat tunde juhtinud. Alguses mul oli väga selline tunne, et ma olen õppinud ja ma tean, ilmselt on see Jumala arm, et ma tunnen nüüd, et ma tean aina vähem. Tuleb minna avatuna sinna ette, et me ei jutusta Jumalast, vaid et Jumal juhataks arutelu.
Mariin: Ma õpin nädala sees ikka nii, nagu ma õpin: reedeti ma sõidan siis Türi poole, võtan õppetüki telefonis lahti, loen kindlasti uuesti läbi laupäevase osa piiblisalmid, vaatan, kas tekib seoseid, kas tuleb õpitu meelde. Vaatan üle allajoonitud osa, mul on päris palju alla joonitud. Kui me räägime algustest, siis hirm oli meeletu, aga mida suurem oli hirm, seda rohkem enne etteminemist palvetasin ka. Seda rohkem tajusin, et sõltun sada protsenti Jumalast. Mida kauem ma seda teinud olen, seda lühemad need palved on. Tajun ikka, et vajan Jumala abi, aga need palved ei ole enam nii südantlõhestavad. Alguses ma palvetasin, et palun, et Lauri ja teised oleksid kirikus. Nemad ikka hakkavad rääkima. Kui on Lauri ja Rein, kes armastavad omavahel rääkida, siis ma tean, et kui ma neid kahte näen, eriti veel korraga, siis ma tean, et kõik läheb hästi. Sellised turvavõrgustiku inimesed. Mida kauem sa seda teed, seda vähem sõltud sellest, et mingid kindlad inimesed oleksid kohal, sa oled kindel, et teised räägivad ka kaasa. Ma palvetan alati, et Jumal annaks kõigile tarkust, kes saalis on, ja mulle, et ma suudaks need teemad enda peas ära siduda, et kui keegi ütleb uue mõtte, siis ma ei satu segadusse. Mingi rada peab oma peas olema.
Tiina, kas teiste juttu kuulates tekib tunne, et tahaks tundi juhtida?
Tiina: Õnneks on mul veel aega natuke. Kui ma olen valmis ja piisavalt julge, siis ma kindlasti…
Mida sa praegu õppetüki juhtide juures tähele paned? Mida sa ootad või tahad neilt?
Tiina: Ikka arutelu, sest kõigi osalus loeb. Mõnes mõttes olen vaadanud, kuidas keegi teeb. Mõned võtavad õppetükki nende küsimuste järgi, mis on raamatus, teised mitte ainult õppetüki sisu järgi, vaid lisavad ka enda mõtteid, arutavad vabamalt. Mulle meeldivad mõlemad.
Kelle peal on suurem vastutus õppetükitunni õnnestumisel?
Mariin: See on kollektiivne, kõik vastutavad. Samal ajal: kui ise seal ees oled, siis tajud, et sina vastutad. Vahel on selline tunne, et ma ei ole ise rahul enda juhtimisega. Kas on see, et tund läheb minu rajast liiga kõrvale kaldu, oleks pidanud arutelu juhtima... Mõte on arutleda õppetüki teema üle, samas kõik teemad on üksteisega seotud. Võib väga loogilises järjekorras jõuda teise teemani. Siis on tunne, et ei saanud hakkama tänase päeva teemas hoidmisega, võibolla see ei ole eesmärk omaette tegelikult.
Tiina: Juht on kindlasti väga oluline. Kui sa oled pandud juhiks, siis sa pead seda tegema. Kui sa teed seda arusaamatult või kui keegi ei oska vastata… Samas on kindlasti suur roll neil, kes istuvad saalis.
Pille-Riin: See on nii subjektiivne, milline õppetükk õnnestub. Enda jaoks võib olla tunne, et täna läks metsa, et see ei olnud see, oli pinnapealne. Kuulajana on sama lugu – ühte kõnetab, teist ei kõneta. See on midagi, millega ma ennast lohutan: kui mina tundsin, et see ei olnud see, siis see ei tähenda, et teiste jaoks see ei olnud see. Ma arvan, et see on koostöö. Kui tund on mõtestatud, siis see on igal juhul õnnestunud, isegi kui see tund ei olnud nii sujuv. Jällegi tuleme selle juurde, mis on eesmärk. Eesmärk ei ole minu meelest teha näidistundi, teha kõike õigesti. Eesmärk on sisu, et me ühiselt kaevasime. Emotsionaalne pool on seal muidugi juures. Me oleme koos Jumala ees, Tema teab, mis on kõige parem.
Mariin: Pingis istudes on teinekord mõte, et oleks võinud sellest teemast veel rääkida, see oli nii huvitav.
Pille-Riin: Kellelegi just sobis, et see teema edasi läks.
Mariin: Täpselt! Läbiviijale ja pingis istujale on see palvekoht, et Jumal juhiks nii arutelu juhtijat kui ka neid, kes saalis on. Võibolla mingitel hetkedel on väga hea, kui asi läheb lappama, võibolla saalis istub keegi, kellel on väga vaja kuulata seda, mis ei ole raamides. Meie inimlikult ei tea seda.
Erich: Mingis mõttes on iga tund õnnestunud, kindlasti on igast tunnist midagi kaasa võtta, kui sa oled tunnis nii, et mõtled kaasa, analüüsid, mida räägitakse. Maha kanda ei ole mõtet ühtegi õppetükki.
Mariin: Mul on üleskutse: isegi kui sa ei ole nädala sees õppinud, mine ikka kohale. Isegi kui sa ei oska midagi öelda, kuula teiste mõtteid, ole seal sees. Võibolla ühel hetkel avastad, et saad aru ja tekib julgus kaasa öelda.
Pille-Riin: Õppetükk on väga äge, see on võimalus tulla ja käed külge panna, ükskõik millisest rollist me räägime. Me tulime kokku ja olime koos Jumalaga, arutasime selle üle, mida Ta meile ütleb. See on tore võimalus. Alustada võib väikselt, kindlasti mitte alla anda.
Mariin: Julgustan kodus ka õppetükki avama. Hingamispäeva pärastlõuna on mõnus lühike ja kokkuvõtlik osa. Julgustan piiluma neid järgmisi päevi ka. Isegi kui ma ei saa aru, las ta siis jääda, võibolla järgmine päev seletab seda. Lisaks hommikvalvele võiks õppetükk olla vaimuliku mõtiskluse osas oma kohal.
Pille-Riin: Üks lehekülg päevas ei ole ju palju. Kui piiblitekste on palju, olen mõelnud, et loen esimese või kolmanda, võtan selle hetke. Kui ma loen ühe teksti ära, siis on väga suur tõenäosus, et loen ka teise. See on kättevõtmise asi.
Erich: Teine asi on ka see, et õppetüki õppimine aitab väga hästi kaasa Piibli tundmisele – kus mis raamatud asuvad, see aitab, on hea harjutus, kuidas leida Piiblist kohti üles.
Mariin: See toimib paberõppetükiga.
Erich: See on äpi suur miinus, et sa ei saa lugeda selle salmi ette ja taha. Paberpiiblis on hea, saad minna nii kaugele, kui tahad.
Pille-Riin: Paberpiibel võiks olla olemas. Ikka on hetki, kui telefonis on mugavam lugeda, aga…
Erich: …siis on viis-kuus erinevat salmi ja peab neid võrdlema.
Pille-Riin: See ongi kõige arendavam tegelikult: võtad siit ette…
Erich: …ja lappad ja leiad üles need kohad.
Mariin: On okei lugeda ka erinevaid tõlkeid. Kui on keerulised salmid, siis tasub vaadata erinevaid tõlkeid.
Erich: Üks tõlge täiendab teist.
Pille-Riin: Teised tõlked aitavad avada mõtet.
In English