Ustav Jehoova prohvet

„Ja kogu Iisrael Daanist kuni Beer-Sebani sai teada, et Saamuelist oli saanud ustav Issanda prohvet.“

1Sm 3:20

Saamuel oli mitmes mõttes eriline prohvet Jumala rahva ajaloos. Kõigepealt sarnaselt Moosesega oli ta ka kohtumõistja. Tema sündiminegi oli otseselt Jumala juhitud. Hanna tänulaul on üks kauneimaid laule Pühakirjas ja on kinnitanud paljude usku rasketel aegadel. Ka minu vaimuliku elu alguse juurde kuulub just see imeline laul lihtsa naise südamest. 

Küll aga polnud keskkond, kuhu laps Saamuel sattus, noorukesele usuteed alustajale sugugi meeliülendav. Kogudusetööd korraldasid Eeli kõlvatud pojad lausa jubedal moel ja nende vana isa hoolis neist rohkem kui oma taevasest Isast. Noorukesele Saamuelile andis Jehoova karmi sõnumi ja kindlasti polnud tal kerge seda oma maapealsele õpetajale Eelile edasi anda. Hoopis lihtsam olnuks isa hellitatud pojakestega koostööd teha. Teisalt tundis ka Eeli ise, et asjad on korrast ära ja et sellele kohutavale olukorrale peab järgnema midagi veel kohutavamat. 

Eeli isikus väljendub isekus erilisel moel, sest konkreetselt tema enda käitumise kohta midagi halba öeldud ei ole. Aastakümneid hiljem oli Saamuel samasuguses situatsioonis. Ka tema pojad ajasid taga omakasu ja see oligi üks põhjuseid, miks Iisrael hakkas vastu Jumala selgeid juhtnööre nõudma kuningat, et olla nagu teised. Eeli poegade andestamatu patu tulemusena võeti Jumala laegas esimest korda Jumala rahvalt ära. Muidugi ei toonud see õnne ka röövlitele ehk vilistitele. 

Konflikt ümberkaudsete rahvastega, eriti vilistitega oli rahvast kurnanud. Saamuel oli oma targa valitsemise ja isikliku siira usueluga suutnud olukorda mingil määral kontrolli all hoida, aga rahva igatsus elada teiste rahvaste moodi oli ikkagi väga suur. Saamueli elus algas väga keeruline periood. Rahva nõudmist toetas ka Jumal, öeldes, et rahvas ei põlga mitte Saamueli ennast, vaid hoopis vägede Jehoovat. Esimese kuninga valimine ja ka järgmise kuninga võidmine näitavad, kui vähe loevad Jumala plaanide juures inimlik oskus ja arusaamad. 

Sauli iseloomustamiseks võib kasutada sõna „enesekeskne“. Tema suhtumist Jumalasse võib väga hästi võrrelda Juuda suhtumisega. Siirast ja südamest tulevast armastusest oli see neil mõlemal väga kaugel. Ometi olid nad oma keskkonnas väga autoriteetsed. Saamueli osaks sai enda võitud kuningale Jehoova otsus teatavaks teha. Saul ei olnud enam Jumala silmis kuningas. Siin tuleb tähendada üht erilist asjaolu: kuigi Jehoova oli tema kui kuninga kõrvaldanud, pidi Saul ise troonist loobuma, aga Saul hindas positsiooni ja autoriteeti rahva seas enamaks kui Jumala selgeid korraldusi. 

Kuid ka Saamuel polnud täiuslik. Kui tuli korraldus võida Iisai poegadest uus kuningas, siis valis ta enda tarkusest välja vennad, kes olid nii välimuselt kui seesmiselt olemuselt Sauli sarnased. Seda näitab nende hilisem käitumine. Sihvakate ja kõrkide vendade asemel määras Jehoova kuningaks noorukese Taaveti. „Jumal näeb, mis südames, inimene, mis silme ees.“ See kehtis ka Saamueli kohta. Temagi pilk oli pimestunud. 

Taaveti võidmine oli ka seotud suure hädaohuga, kuna Saulil oli maal võimutäius. Tema positsiooni tugevus ja autoriteetsus võimaldanuks isegi niivõrd olulise mehe nagu Saamueli tapmist. Jumal andis lahenduse. Saamuel ei hukkunud selle inimese käe läbi, kelle ta ise oli kuningaks seadnud. Saamuel lahkus elust rahulikult ja kogu Iisrael leinas teda kui suurt prohvetit. Sauli koostöö kurjade vaimudega polnud veel kogu Jumala rahvast vaigistanud. Ikka oli neid, kes austasid taeva Jumalat. Jah, Saamueli teine võitud kuningas Taavet pidi kaua oma isanda tagakiusamise eest põgenema. Taavet säilitas kogu eluks respekti ka selle võidmise suhtes, mille Saul oli Saamueli käest saanud. See on eeskujuks meile kõigile. Igasugune mäss koguduse juhtide vastu on taunitav. Kandkem meie endas Saamueli eeskuju, usaldagem head ja täiuslikku Jumalat, nii saame osa Tema headusest ja täiuslikkusest – nagu Saamuel, ustav Jehoova prohvet.