Läksin enne koolivaheaja algust raamatukogust läbi, et tagastada kätte jäänud raamatud. Endal mul plaanis midagi laenutada ei olnud, kuid kuna mul oli aega, siis juhtus paratamatult see, et viskasin korra pilgu peale värskelt ilmunud raamatute riiulile. Saate aru, see on nagu sooja saia riiulisse korraks kiikamine. No, et ainult natukene nuusutada. Minu kui trükimeedia kujundaja puhul, siis uurida raamatukujundusi jne. Nagu arvata võite, ilma sooja saiata ma siiski lahkuda ei suutnud. Kaasa sai haaratud üks beežisäbruline masintrüki kirjastiilis päts.
Kuna raamatu kaane keskel ilutseb suurelt teose autori nimi, siis kõveralt looklevat pealkirja ei pannud esiti tähelegi.
Päts maitses hästi. Jõudsin suure hooga leheküljeni 51 ja vaatsin jällegi kujundust. Leheküljenumbri ümber oli vaba käega tõmmatud ring ja ainsad sõnad lehel olid rõhutatud musta taustaga. Huvitav, miks nii – mõtlesin.
Sinna jäingi seekord pooleli. Sulgesin kaane ja lugesin raamatu pealkirja „Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus“. Selge!
Hiljem selgus, et see kaasa haaratud päts maitses peale minu veel nii mõnelegi Eestimaal. Rahva Raamatu aasta TOP 100-s oli see Lauri Räpi raamat lausa neljandal kohal.
Seekord keskendub Meie Aeg lastetööle – üle pika aja. Öeldakse, et lapsed on meie kalleim vara. Kindlasti iga lapsevanema jaoks ongi laps kalleim vara, kuid koguduse jaoks? Kui kallid on lapsed koguduses? Kas me mõtleme koguduses käies, isegi kui meil endal ei ole lapsi, kuidas see kalleim vara end tunneb, kas neid pannake tähele, kas neid „kastetakse“ et kunagi võiks kogudus kanda vilja nende näol?
Mulle tundub, et see on koht, mis on tihti üle mõeldud. See tähtis asi on tehtud keeruliseks. Öeldakse – meil pole koguduses piisavalt lasteõpetajaid, ma ei oska tänapäeva internetipõlvkonna lastega midagi peale hakata, lapsed on liiga energilised, ei suuda paigal püsida ja kuulata ja minu hästi ettevalmistatud lastetund läheb raisku, mul on tunnis ainult üks laps jne.
Diana kirjutas fookuse rubriigis*, nii: „Lastetundide tegemine polegi tegelikult nii raske, pigem on see väga tore ja lõbus. Alguses pingutasin küll palju, tegin tunniks väga suuri ettevalmistusi, aga siis sain aru, et sedaviisi põlen ise läbi ja lapsed ei ootagi tegelikult, et iga minut lastetunnist oleks planeeritud tegevus.“ Lastetund on tähtis, kuid sellest ei ole kasu, kui see on keeruline ja üle organiseeritud nii laste kui ka õpetaja jaoks. Oluline ei ole, kui palju piiblisalme lapsed ühes tunnis suudavad pähe õppida või kui hästi kuuldud lugu oma vanematele pärast ümber jutustada. Oluline on, et igal hingamispäeval on nende jaoks kirikus koht, kuhu tulla ja kus end hästi tunda. Et on inimesed, kes neile naeratavad, et on olemas tädi X, kes süüa pakub, ja onu O, kes küsib kuidas läheb. Nagu Õnne kirjutas: „Esialgu väikeste ja tühistena näivate asjade mõju võib olla etteaimamata suur.“
Selline tähelepanu on väike ja lihtne, aga lapsele väga tähtis. Tähtis on see, et lapsel oleks kirikus lihtne olla. Et armastavad pilgud tõmbaks neid lähemale, nii nagu „Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!““ Luuka 18:16. Lapsed läksid, sest see tähtis mees tundus lihtne ja armastav. Selle tähtsa mehe sõnumgi on väga lihtne ja samas ülimalt tähtis.
Me täiskasvanutena teame seda sõnumit, meile meeldib selle üle arutleda ja kaevuda sügavamatesse teoloogilistesse aruteludesse. Uurida kolme ingli kuulutust ja lõpuaja märke, kuid ärme unusta peamist – see kõik on tegelikult ülimalt lihtne: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Jh 3:16
Laps maalib esialgu pildi Jumalast end ümbritsevate täiskasvanute kaudu. Me saame juhtida neid selle tähtsa tõeni väga lihtsalt. Saame neid armastada ja neist hoolida pidevalt väikesi lihtsaid asju tehes, nii et nende jaoks oleks usk Jeesusesse midagi lihtsat ja orgaanilist, kuid samas ülimalt tähtis.
*Meie Aeg 2022 jaanuari nr
In English