Loreida Kaur: Õppetükigrupp on osa jumalateenistusest

Aasta esimesel hingamispäeval, 1. jaanuaril oli Averonika Beekmann Viljandi adventkoguduses, kus hingamispäev on üles ehitatud nii, et kell 10 algab jumalateenistus jutlusega ning veidi peale kella 11 algab piiblitund. Koguduseliikmed jagunevad erinevatesse gruppidesse: lapsed vanuse järgi oma klassidesse, noored ja venekeelsed koguduseliikmed oma rühmadesse ja üks grupp jääb suurde saali arutlema. Mõnes grupis võib ilma ajaliste piiranguteta juttu jätkuda kauemakski kui tunniks. Uue õppetüki esimese teema üle arutati suures saalis kaks tundi, millest suure osa võttis üks õppetükivihikus esitatud küsimus: meenuta oma pöördumise lugu. Samuti oli seekordne piiblitund läbi põimitud keerulistest küsimustest ja isiklikest, kuid uurimisteemaga seotud kogemustega. Pärast pikka piiblitundi oli seitse inimest nõus veel kolmveerandtunniks kokku jääma, et vastata Meie Aja küsimustele. 

Kui kaua olete hingamispäevakoolitunnis osalenud ehk kui pikk on olnud teie piiblikooli hariduse tee?

Loreida Kaur: Niikaua kui ma olen koguduses olnud, 1993. aastast olen koguduses.

Maire Dreiling: 60 aastat.

Piret Hirv: 30 aastat, alates kirikus käimisest.

Kadri Vollmann: Piiblitunnis hakkasin käima üks aasta peale ristimist, 1998. aasta lõpus mind ristiti, seega 21 aastat.

Hille Ibrus: Tundsin piiblitunni vastu huvi juba enne ristimist. Iga kord, kui olen kirikus, osalen ka piiblitunnis, piiblitund on huvitav. Ma ei ole kogu aeg kirikus käinud, olen Viljandist eemal olnud. Kümme viimast aastat olen järjest Viljandi kirikus käinud. Enne seda võtsin Abja grupis piiblitunnist osa. Kokku 40 aastat.

Olev Kaur: 1997. aastast. Ma ei ole puudunud koguduse õppetükkidest ega teenistustest. 

Gunnar Oja: 27 aastat, laste piiblitunnid ka.

Mis on teie jaoks piiblitunni mõte ja eesmärk? Miks te piiblitunnis käite?

Piret: Ma olen uskmatust perest pärit ja minu jaoks on õppetükitund kõige tähtsam osa kirikus üldse. Mitte et jumalateenistus ei oleks tähtis, aga õppetükitund on minu jaoks kõige-kõige tähtsam. Ma õpin nädala sees kodus ise ja siis tulen kirikusse teistega arutama. Jutlus on kuulamise koht, aga õppetükitunnis saavad kõik rääkida. 

Maire: Kui mõtlen tagasi lapsepõlvele, siis mind paelus see, et sain Jumala ja Tema tegevuse kohta järjest rohkem midagi uut ja huvitavat teada. Kui ma olin väike laps ja sain teada, et taevariigis me istutame viinamägesid ja ehitame maju; ja kõigest sellest, mida Jumal on universumis teinud, siis järjest rohkem paelus mind see, kui huvitav, armastusväärne ja eriline on Jumal. Millised galaktikad Ta on loonud, tänapäeva teleskoobid aitavad seda kõike avastada. See kõik aitab mõista Jumalat kui reaalset isikut, kes võtab minu elust igal päeval ja igal hetkel osa, Ta ei lükka mind mitte kunagi kõrvale. Ma võin karjuda, ahastada, võin nutta, valada pisaraid – Tema rahustab mind, annab lahendusi. Ma olen seda kõike oma teadliku elu jooksul kogenud.

Kadri: Piiblitunnis osalemine on osadus nende inimestega, kes käivad piiblitunnis. Mina saan siin enda jaoks väga palju kinnitust selle kohta, millest olen ise piiblilugemisel aru saanud. Teistelt toetust saades kinnistub loetu palju põhjalikumalt. Kui ma jutlust kuulan, siis see on üks asi, ma saan ühe väikese lõigu, aga õppetükitundides tuleb tunniteemat seostada Piibliga üleüldiselt, see toetab mind väga.

Olev: Arutluse korras saavad küsimused, mis tekivad, vastuse. Need saavad suuremas jaoks selgeks, mõistetavamaks. Seda pidevalt iga korraga järjest paremini.

Hille: Mulle meeldib piiblitund sellepärast, et arutluse käigus hakkab mul mõte jooksma ja ma saan oma küsimustele, mis mul on tekkinud, vastuse ja ma saan sügavuti mõista mõnda teemat. Ühises arutluses saan tugipunkte, mulle meeldib vaimulikel teemadel rääkida ja arutada.

Loreida: Minu jaoks on Piibel esimene raamat, mille kaudu ma üldse sain Jumalat tundma. Nüüd, kui ma seda kogu aeg uurin ja õpin – ikka rohkem ja rohkem – tuleb minu usk ja lootus kõigest, mis on Piiblis kirjas. See on minu kindel usk.

Gunnar: Mina usun seda, et piiblitunnil on kaks põhilist eesmärki: üks on areneda ja kui arenemist ei toimu, siis on kuskil midagi viltu. Teine eesmärk on oma kogemuste jagamine teistega, mis aitab teistel ka ennast kinnitada ja läbi rääkida neid asju, mis on nädala sees olnud. Tihtilugu on probleem selles, et esimene eesmärk õppida ja areneda jääb kuidagi tagaplaanile ja põhilisena jääb kõlama pluralistlik vestlus, kus kõik räägivad, aga tegelikku arengut ei ole. Piiblitunni põhiline eesmärk on ikkagi areng. Arenemine on see, et inimene uurib nädala sees, saab midagi uut teada, siis jagab seda teistega. Käibefraaside pidev korrutamine ei anna midagi juurde, kindlasti peab olema midagi uut.

Kas teil on tekkinud lemmikteemad või –valdkonnad, mida soovite õppida? Nii et kui saate teada, mis on järgmise kvartali teema, siis olete kohe õhevil selle uurimise suhtes? 

Piret: Minul on küll. Olen avastanud, et mulle meeldib, kui õppetükk on konkreetse raamatu kohta – mulle nii meeldib see. Igast õppetükist ma loomulikult saan midagi, see ei tähenda, et midagi oleks halvasti. Aga täpselt nii on, nagu sa ütlesid. Näiteks kui nüüd on kiri heebrealastele, olen nii õnnelik, et saan konkreetselt ühte raamatut süvendatult uurida. Saan juurde midagi, mida ma veel ei tea. Mitte nii, et on üks teema ja siis uurime tervest Piiblist, kus on kirjakohad selle teema kohta, see on minu jaoks laialivalguv.

Loreida: Kui saab kindlat raamatut uurida, siis saan järjest rohkem selle kohta teada, rohkem Jumalale läheneda. Mulle on kõige rohkem huvi pakkunud kiri heebrealastele ja roomlastele. 

Maire: Viimastel aastatel on mulle südamelähedaseks teemaks saanud Jumala rahvas, tema eeltähendus ehk näidiskogemused, mida nemad kogesid. Kui ma vaatan ja võrdlen enda elu ja meie aja kogudust, Jumala kogudust, siis on Iisraeli rahva lood meile näidiseks. Kui neid lugeda, siis on tunne, nagu loeks tänapäeva, see kosutab ja julgustab, ei taha kuidagi Jumala rahva hulgas olemisest kõrvale jääda. Tahaks alati Jumala rahva hulgas ja Kristuse kaastööline olla.

Kadri: Kui me nüüd kirja heebrealastele tükk tüki haaval läbi võtame, kinnistub see Piibli taustal, sest me vaatame uurimise jooksul ka muudest raamatutest ja seostame seda konkreetset ühte suurt teemat teistega. See meeldib mulle väga.

Me käime igal hingamispäeval piiblitunnis, aastakümnete peale saab nii sadu piiblitunde. Kõik piiblitunnid ei ole ühtemoodi, aga mõnikord on tunne, et täna oli täiuslik piiblitund – mis teeb ühe piiblitunni teie silmis täiuslikuks?

Piret: Esiteks see, kui õpetaja on tunniks valmistunud. See on esmatähtis, sealt saab asi alguse. Teine, mis minule meeldib, on see, kui on ka kogemuste jagamist: kuidas see, mida sa oled sellel korral õppinud, on mõjutanud seda nädalat. Igaühel ei pea selle kohta kogemust olema, aga kui kellelgigi on, mis seostub uuritava teemaga, siis on teadmine, et Piibel seostub eluga, mitte me lihtsalt ei õpi Piiblit, vaid peab seda läbi elama. Läbielude jagamine on minu jaoks nii oluline. 

Üks asi on ettevalmistus, siis kogemused. Ja kolmas: päris igaüks ei räägi kaasa, mõni on väga tagasihoidlik. Aga üldiselt võiks tund olla selline, et kõik saaksid ja julgeksid rääkida, nii et kõik oleksid saanud sellest tunnist osa võtta.

Kadri: Ma toetan seda arvamust. Minul on täpselt samamoodi: kui tekib arutelu ja just seesama, et Piiblit seostame oma kogemustega. Mida rohkem me viime läbi niisuguseid tunde, kus tekivad arutelud, seda rohkem õpime tundma oma lähedasi inimesi, kellega me nädala sees praktiliselt kokku ei puutu. Just õppetükitunni kaudu tekib meil osadus ja see kasvab.

Hille: Õppetükitunni eelis on see, et kui ise mõtled nädala jooksul vaimulikest asjadest midagi, siis saad nagu mingisuguseid tugipunkte selles suhtes, kuidas minna edasi, kuidas olla Jumalale rohkem meelepärane, kuidas Jumala Sõna sügavuti mõista, kuidas olla see kristlane, keda Jumal tahab, et ma oleksin. Kui neid küsimusi koos arutada, siis silm selgineb, saab rohkem aru, kui tuleb teistmoodi vastuseid ka. Oma peas pärast saab need mõtted hiljem ära sünteesida ja siis saad aru, kuidas olla niisugune kristlane, nagu Jumal tahab. Mina otsin õppetükkidest sellisel teemal vastuseid. Täiuslik piiblitund on see, kui saan nendele küsimustele vastused. Läbivõtjal on ka väga suur roll, sellest oleneb tunni elavus. 

Maire: Vaadates aastakümnete kogemusi selle inimese kohalt, kes on osavõtja, siis ma saan aru, et osavõtjad teevad piiblitunnist täiusliku nii, kui nad õpivad igal päeval seda õppeainet, kui nad palvetavad, kui nad rakendavad neid õpetusi ja hoiatusi igapäevaelu praktikasse ja kui nad tulevad hingamispäeval piiblitundi, siis on nad täidetud Jumala ligiolekuga, neil on midagi rääkida, siis hakkavad rääkima isegi need, kes on tagasihoidlikud. 

Kui vaadata juhendaja pilgu läbi, siis täiuslikuks teeb tunni see, kui juhendaja on pühendanud oma elu täielikult selle ülesande täitmisele. On kõrvale pannud maailmalikud ettevõtmised, ajalehtede üleliigse lugemise ja kui on mingisugused häiresse ajavad olukorrad, mida meil tuleb ikka nädala sees lahendada, siis ta palub Jumalat, et Ta võtaks selle ärevuse tunde enda kontrolli alla: ma tahan olla Sinu hea kaastööline, Sinu käepikendus, tahan teha seda tööd alandlikult, kõnele läbi minu oma sõnu. 

Õppetüki läbitöötamiseks kulub tunde ja sellest materjalist saab kasutada ainult mingi osa. Kui läbivõtja on õppinud Jumala abiga nägema, kes on kohal, sest mitte kunagi ei tea ette, millised inimesed tulevad kohale ja mida nad hakkavad rääkima. Kui keegi tahab minna kõrvalteele, siis Jumal aitab olla taktitundeline, ära kuulata ja siis tuleb arutelu jälle peateele tagasi suunata. Lõpptulemus, kas tund oli täiuslik või mitte, on Kristuse käes, Tema annab lõpliku allkirja ja hinnangu.

Gunnar: Täiuslik on see tund, mida juhib Püha Vaim. Inimlikult võib teha täiuslikke tunde, täiuslike kavadega üritusi, aga kui see inimese südant ei puuduta, siis ei ole sellest midagi kasu, Püha Vaim peab puudutama. Kui tunnis on Püha Vaim kohal, siis see ongi täislik tund. See võib tehniliselt mitte olla professionaalne, aga kui ta mõjub, siis on ta oma ülesande täitnud.

Mis paneb teid piiblitunnis kaasa rääkima? Mis teid käivitab? Alati ei ole ju nii, et kõik räägivad kogu aeg kaasa. 

Olev: Igasugune õppimine on siis kasulik, kui inimene püüab seda läbi elada ja praktikas kasutada. Mina olen püüdnud sellest lähtuda.

Kadri: Mind paneb pahatihti kaasa rääkima see, et kõik on vait. Kui ma vähegi leian selle tunni teemas midagi uut, mis mind puudutab, siis tahab hästi kaasa rääkida. Kui mul on kogemus selle teemaga seoses. Isiklik puude teemaga.

Gunnar: Piiblitundi võib võrrelda mingis mõttes pihil käimisega – sundiv jõud on koormast lahtisaamine. Kui sa räägid, siis sa saadki koormast lahti, see on üks põhjuseid. Ilmselt on teistel ka sarnaseid asju, koos läbirääkimine lahjendab nädala sees tekkinud koormat. 

Loreida: Mina õpin kodus, aga mõnest asjast ei saa ma aru. Seal on küsimusi, millele ma ei oska alati vastata, piiblitunnis saan neile vastuse. Mulle meeldib, kui piiblitunnis on õppimine ja jutt seotud piibliteksti ja õppetükiga, mitte ei kalduta kõrvalteemadele. 

Maire: Kui ma olen osavõtja ja juhendaja teeb sissejuhatuse ja me loeme piiblitekste või on küsimused, siis käib väike võnge – et nüüd ma tahan rääkida – hingest läbi siis, kui mõni piiblitekst või kogemus või läbivõtja lause või mõte haakub minu mõtetega: ahaa, ma olen ka midagi niisugust mõelnud. Ma tahaks sinna midagi lisada või kui mul on ka sarnane kogemus olnud, siis on selline tunne, nagu tuleks pudelil kork pealt ära, need mõtted peavad välja tulema.

Piret: Enamuse oma elust olen osalenud noorte piibliklassides. Seal on see probleem, see on minul endal ka, ei julgeta oma mõtteid välja öelda, ollakse hästi tagasihoidlikud või arvatakse, et see mõte pole oluline või ma ei oska seda arutada või välja öelda. Minu arvates on siis väga tähtis see, et läbivõtja tekitab olukorra, et inimene, kas usus või vanuselt noor, julgeb oma mõtte välja öelda. Ta saab aru, et tema mõte on oluline. Muidu on nii, et üks tark inimene räägib ja teised on vait, see ei ole hea tund, mis siis, et ta räägib tarku mõtteid. Mulle meeldib tund, kus kõik saavad osaleda ja saavad välja öelda mõtteid, mida nad tegelikult mõtlevad, ja tekib arutelu. 

Olev: Igasuguses arutelus on hea, kui see jagab inimesele teadmisi ja õpetusi. 

Hille: Kaasa rääkima paneb see, et ei saa mitte vaiki olla, pead kohe rääkima. Ma olen vahel seda mõelnud, et pikad piiblitekstid, mida me vahel koos loeme, on küll head, aga kas neid peab siin koos veel lugema, kui me oleme need kodus läbi lugenud – kas need on aja suhtes omal kohal.

Kadri: Vahel on väga tore, kui keegi ka provotseerib küsimuse või oma arvamusega, teised saavad arutada seda asja. Siis hakkavad teised ka rääkima. 

Kas piiblitunnis võib ka naerda?

Kadri: Mõnikord harva on meil siin piiblitunnis olnud Eha Lobjakas, tema oskab väga hästi rääkida niisuguseid lõbusaid situatsioone seoses Piibli ja uskumisega. Praegu ei tule meelde konkreetset juhtumit, piiblitunnid on üldiselt kaunis ühe kavaga.

Maire: Piiblitunde on elu jooksul nii palju olnud, konkreetset juhtu ei tule meelde, aga mitmetes piiblitundides on keegi, kes on naljahammas, kes on ise tõsine, aga viskab ühe killu ja see tundub olema nii naljakas, et inimesed naeravad südamest. See vabastab pingeid, kui seal on pingeid. Vahel on kirjutamata pinged ka piiblitunnis, naer aitab meil olla sõbralikumad ja lahkemad. See on südamest tulev rahulik õnnelik naer.

Olev: Ma olen saanud oma paarilise käest kärada, et tükin selliseid asju tegema. Mina oma arust teen õigesti, aga siis ei saagi aru, kas tegin õigesti…

Hille: Meil on toredaid juhtumeid olnud küll, kus oleme naernud mõne koomilise seiga üle. Kas ta nüüd on alati õppetükiga seoses, aga siiski.

Kadri: Meie naer on sõbralik naer. Mida rohkem me koos oleme käinud ja mida rohkem arutanud, seda sõbralikumaks me oleme saanud.

Olev: …seda targemaks oleme saanud.

Mis on see midagi, mis on omane just Viljandi koguduse piiblitundidele?

Maire: Ma olen märganud, et Viljandis tahetakse läbi aastakümnete tulla piiblitundi. Minu lapsepõlves ei tohtinud gruppe olla, aga ka siis, kui õppetükki hakati arutama gruppides, on ikka olnud osalejaid – see tähendab, et janu Jumala Sõna järele ei ole lõppenud.

Piret: Mina ausalt öeldes ei näe mingit vahet. Nii palju kui olen käinud teistes meie kogudustes või elanud mujal linnades, ei oska midagi öelda, et oleks teistmoodi. Need, kes tulevad piiblitundi, tahavad selles osaleda – see teebki selle ühesuguseks. Need, kes tulevad, tulevad sooviga osaleda.

Kadri: Viljandis ei ole ühtegi piiblitundi ühelgi põhjusel ära jäetud. Oleme vahel misjonijutu ära jätnud, kui jutlus on pikemas läinud, aga alati on toiminud piiblitund, teiste kohta ma ei oska öelda, meil on nii.

Hille: Ma ei ole kuskil mujal nii käinud, ma ei oska võrrelda. Mul on vahel kurb meel, kui meie koguduseliikmed lähevad ära, et nad ei tule piiblitundi. Ma tunnen, et minust võetakse nagu tükk ära, ma tunnen, millest nad ilma jäävad. See on kurb, et kõik ei käi piiblitunnis, nad võiksid käia.

Olev: Mul on ka sellest kurb meel, et tahetakse ära minna, vaadatakse sellele kui mitteolulisele asjale. Aga sellega need inimesed, kes ära lähevad, eksivad. Nagu targemaks enam ei saaks õppida.

Maire: Ma ei tea, kuidas teistes kohtades praegu on, aga siin Viljandis on see Jumala Vaimu töö, et me oleme läinud sedapidi, et kui keegi on piiblitunni ette valmistanud ja kui tema grupis on ainult üks inimene, siis piiblitund ei jää mitte kunagi ära. Kui lastetunnis on üks laps, siis ei jää tund ära. Jumala Sõna on see, mis peab saama külvatud. Kristus on öelnud, et kus kaks või kolm on minu nimel, siis seal olen mina nende keskel. Tema õpetab neid inimesi. See, et meid vähe on, ei ole põhjus, et Jumala Sõna õppimine peab ära jääma.

Gunnar: Viljandi kogudus ei võta piiblitundi kerglaselt. On inimesi, kes võtavad seda tõsiselt ja pühendavad sinna palju aega. Need on need inimesed, kes on piiblitundide alustala, kes toovad sellesse teemasse tõsiduse fooni.

Loreida: Mina leian, et õppetüki grupp on osa jumalateenistusest.