21. veebruaril tähistas juubelit meile kõigile hästi tuntud ja armastatud Lea Kõrgend, meie armastatud laulja sai 85-aastaseks. Jumal on talle kinkinud erakordselt ilusa lauluhääle ja ka kõik need omadused, mis on vajalikud laulude mõjuvaks esitamiseks: emotsionaalsus, laitmatu diktsioon, hea miimika, laulu põhjalik ettevalmistus, sügav usk Jumalasse, mis väljendus vaimulike laulude esitamisel, süvendades ka kuulajate usku Jumalasse.
Juba lapsena avaldus Lea suur lauluarmastus. Seda armastust laulmise vastu süvendas tema ema, kes armastas ka ise väga laulda. Ta laulis Leale hälli- ja vaimulikke laule, laste- ja rahvalikke laule ning veel muudki oma repertuaarist (ta valdas veenvalt ka vene romansside laumist). Lea kuulas, jättis meelde ja temas kasvas teadmine, et ema on laulmise alal meister, ja ta arvestas alati eelkõige ema arvamusega. Ka hiljem, kui ta õppis kogenud laulupedagoogide (T. Viron, L. Saul) juures, jäi ema arvamus talle oluliseks. Nendest paremini õpetas ema uskliku inimesena Lead laulma just vaimulikke laule.
Ka Lea isa toetas tõsiselt laste kasvatamist jumalike põhimõtete alusel. Ta oli adventpõhimõtetega, väga töökas, haritud ja ausameelne inimene, hea suhtleja ning sõbralik vestluspartner, kelle kõnepruuk oli viisakas ja korrektne.
Leal oli õnne omada selliseid vanemaid, ta päris neilt iseloomujooni, mis aitasid kujuneda ideaalseks lauljaks evangeeliumitöös.
Oma esimese etteaste solistina Tallinna adventkirikus tegi Lea 5-aastasena. Väike tüdruk tõsteti toolile, et ta oleks kuulajatele hästi näha. Lauluks oli „Tee Ketsemani aiast“, mis koos emaga hästi selgeks õpiti. 5-aastasel lauljal õnnestus esinemine hästi, sest tal oli esinemisjulgust ja tahet hästi laulda. Nüüd oli algus tehtud ja järgnesid teised esinemised. Lapsena võttis Lea osa laste hingamispäevakooli tööst ning osales ka noorteorganisatsiooni töös. Nende armsate organisatsioonide töö lõpetas nõukogude võim. Koguduse koosolekud kestsid aga edasi Tallinnas ja teistes Eesti linnades. Oli küll ärev ja pommirünnakute tõttu ka ohtlik aeg, kuid inimesed, eriti noored, käisid hoolsalt kõikidel jumalateenistustel, mis olid kaunistatud muusika ja lauluga. See oli Lea pikaajalise, aastakümneid kestnud kirikutegevuse algus. Kuuldus tema erakordselt kaunist häälest ja mõjuavaldavast tegevusest hakkas levima ka teistes Eesti linnades. Erinevate linnade koguduseliikmed hakkasid rohkem läbi käima ja nii korraldati kokkutulek Kohala mõisas. Seal kuulsid paljud Lead esmakordselt laulmas – mulje oli meeliköitev. Seal esitas Lea ka esmakordselt laulu „Uus Jeruusalemm“. Klaveril saatis teda Roland Kasvand, kes oli tema peamine kontsertmeister läbi aastakümnete. Ümbruskonna inimesed olid hämmingus, kuuldes seda kütkestavat laulu. Nad tänasid lilledega ja kutsusid taas laulma.
Lea soovis täiendada oma laulutehnikat ning ta läks vastuvõtueksamitele. Kooli sisseastujaid oli palju, nende hulgas nimekate vanemate lapsi, komnoori. Kuna aga Lea hääl jättis vastuvõtukomisjonile väga sügava mulje, võeti ta kohe vastu II kursusele. Õpingud sujusid hästi, siis aga tabas muusikaõppeasutusi, eriti aga konservatooriumi, repressioonilaine, mille käigus arreteeriti õppejõude. Ka adventkoguduse noored, kes õppisid muusikat ja laulu, pandi valiku ette: kas lõpetada tegevus koguduses või kaotada võimalus õppida. Nad ei loobunud Jumala riigi tööst. Õpingud katkesid Leal, Ester Tammel, Franciska Vinnil, Verner Toombrel. Muidugi oli see valus pettumus, unistuste purunemine, kuid tegelikult oli see nendele usuvõit ja kasuks kogudusele, kus nad võimekate ja innukate töölistena tegutsesid Jumala riigi töös. Nii tõi Lea oma imelise lauluga kirikusse läbi aastate palju kuulajaid.
1966. aastal avanes Leal võimalus koos emaga sõita külla õe juurde Kanadasse Torontosse. Seal oli neil võimalus viibida kuus kuud. Tänu perekond Trallale oli Leal võimalus ka seal laulda mitmes kirikus, kus tema laul avaldas suurt imetlust. Ta laulis seal ka suures ingliskeelses adventkirikus „Uut Jeruusalemma“. Tookord oli kuulamas ka Tallinna koguduse endine jutlustaja Eduard Mägi, kes oli väga liigutatud. Lea laulis seal kirikus ka inglise keeles laule „Kümme tuhat inglit“ ja „Loojangu taga“. Kanadas tehti Leale tõsiseid ettepanekuid alatiseks sinna jääda. Lea oma emaga aga ei kaalunud seda varianti mingitel tingimustel, sest nad igatsesid väga Eestisse, koju tagasi. Ka õde Eva sooviks oli kord taas olla Tallinna koguduses, see igatsus täitus tema pensionipõlves.
Eestisse naasmise järel tegutses Lea aktiivselt jällegi kogudusetöös. Teda kutsuti palju teistesse linnadesse laulma, kus ta osales aktiivselt suurtel aastapäevateenistustel. Leaga oli alati kaasas ka tema ema. Aastate möödudes aga ema tervis halvenes ning ta ei tulnud enam üksinda kodus toime. Nüüd avaldus ka Lea ohvrimeelsus: tema laulmised kirikus jäid harvemaks, sest ta pidi olema kodus ema juures. Pärast ema surma 1994. aastal võttis Lea osa koori tööst ning laulis ka soolosid. Tema laulud olid ikka köitvad ja meeldivad, kuid enesekriitilise inimesena jäi ta aktiivsest laulmisest eemale.
Me täname sind, Lea, et sa oma lauluhäält ja annet oled kasutanud inimeste rõõmuks ja Jumala auks. Soovime sulle Jumala õnnistusi!
Mare Künrus-Kõrgend
In English