Newboldi kolledži selle akadeemilise aasta esimene mitmekesisuse loeng keskendus linnakogukondadele ja noorte kristlaste keerulistele olukordadele linnades. Loengu pidasid Kesk-Londoni koguduse pastor Lorraine Fontaine ja Lõuna-Inglismaa noorte digitöö koordinaator Thomas Mwadimé.
Kui pandeemia 2020. aasta kevadel kõiki jalust rabas, koondati Lõuna-Inglismaa adventkoguduste noortejuhtide töö ja vastutus Mwadimé haldusalasse, teda toetasid Fontaine ja teised. Koos panid nad aluse online-arutelude sarjale. Koos noortega, kellest enamus elab linnas, arutati usuga seotud küsimuste üle nende igapäevaelus, eriti pandeemia tingimustes.
Kaks kõnelejat olid kutsunud seda teemat kommenteerima Newboldi kolledži doktori Tihomir Lazići. Ta lisas kommentaaridele ka enda kogemuse kaplanitööst adventtudengitega, kes õpivad ilmalikes ülikoolides ja kellele ta esitas küsimuse: missuguseid pingeid tunnetad enda kristliku elu ja tudengi- või ametialase elu vahel? Kõik kolm kõnelejat olid puutunud kokku noortega, kelle usk oli saanud kõigutatud sellest, kuidas koguduses neisse suhtuti. Kõik olid seda meelt, et noored ei lahku mitte usust, vaid kogudusest. Nad otsivad isiklikumat ja individuaalsemat suhet Jeesusega.
Arutelu tekitas ka pastori roll eriolukorra ajal. „Missugune on praegu pastori osa,“ küsis Fontaine, „kui nii palju koguduse teenistusi viiakse läbi ilma pastorita?“ Paljud noored ei suuda pärast seksuaalset või majanduslikku ärakasutamist usaldada oma koguduse juhte, samuti on probleemiks institutsiooni ülemaks pidamine inimeste arvelt. Noored tunnevad, et nad vajavad pastorit, kes suudab luua neile turvalise keskkonna, kus tegeleda iseenda probleemidega ja vaadelda kriitiliselt oma usku, ilma et tekiks vajadus vaimulike „saavutuste“ järele. Nad igatsevad kogemust Jeesusega, seda, et nad saaksid tunda sügavat muutust, mitte pealiskaudset käitumise muutust oma elus. Noored soovivad näha kogudust, mille liikmed kehastavad selle väärtusi, mitte et väärtused on väljastpoolt peale surutud. Nad soovivad suhtepõhist religiooni, mitte teavitamist. Nad soovivad leida Jumala kõigis oma elu tahkudes – sotsiaalsetes, majanduslikes, poliitilistes, rassi- ja sooküsimustega seotud nüanssides. Nad soovivad, et usk leiaks väljendusviise kogukonnas ja ühiskondlikus õigluses.
Lazić rääkis, et turvalise ruumi kontseptsiooniga kogudus, mille Mwadimé koos oma kolleegidega välja on töötanud, on lähedal osaduse mudelile, mida Jeesus pakkus ja kus on pidev tasakaal kogukonna ja üksikinimese vahel. Selles mudelis on selgesti sõnastatud väärtused ja aktsepteeritakse ka eksimisi ning katki olemist. Sellise mudeli järgi ehitatud koguduses saab väljendada erinevusi, ilma et neid väljastpoolt maha surutaks, inimesed saavad kasvada ehedalt, ilma et oodataks, et nad üleöö muutuksid.
Mwadimé rääkis eksiarusaamadest, mis koguduses valitsevad. „Arvatakse, et noored tahavad olla kogu aeg õnnelikud,“ sõnas ta. „Aga üks olulisemaid küsimusi, mille ümber paljud meie arutelud keerlevad, on: mida Piibel nende asjade kohta ütleb? Paljud noored otsivad selgemat arusaamist selle kohta, mida Piibel tegelikult õpetab. Paljud on seisukohal, et meie kultuurilised läätsed takistavad täielikku arusaamist sellest, mida Piibel räägib naiste, rassi, seksuaalsuse ja teiste keeruliste teemade kohta.
„Küsimus on selles,“ sõnas Mwadimé, „kuidas me saaksime neil keerulistel teemadel ausalt suhelda, ilma et me püüaksime sõnastada noortele ühte ainsat vastust. See, mis Piibli õpetustest kõlama jääb, on sageli väga õhuke koorik, mis ei esinda korralikult Pühakirja õpetuste tegelikku rikkust ja sisu.“ Ta kirjeldas oma rikkalikke kogemusi Jumalaga, mille käigus on jõudnud teatud vabanemiseni vanast mõtteviisist.
Fonaine rääkis pingetest, mis kõlavad kohaliku koguduse puldist, nõukogu koosolekutel ja laagrites ja mis peegeldavad teoloogide ja ebapiibellikul retoorikal põhinevat argumentatsiooni.
Loenguosale järgnes aktiivne küsimuste-vastuste voor. Fonaine ja Mwadimé rääkisid Jumala kannatlikkusest, sellest, kuidas Jumal annab meile aega kasvada omas tempos ja omal ajal, samuti sellest, et kogudusejuhid ja lapsevanemad peaksid selle kannatlikkuse kallal töötama.
See õhtu näitas, et adventistlik Jumala-otsimine ja käesoleva aja tõe otsimine on 21. sajandil vägagi elus ja terve. Nagu üks vanematest kuulajatest kommenteeris: „Kui kuulasin neid noori rääkimas oma tõelise elu raskustest, andis see mulle koguduse tuleviku osas lootust.“
Loengut ja vestlust saab järelvaadata siin.
In English