Oli 1975. aasta maikuu oma kaunite lillede ja rõõmsa linnulauluga. Tulime abikaasaga Kastrest külastamast meie koguduse armsaid kaasvõitlejaid. Päev oli olnud ilus ja kaasvõitlejate kogemused ning innukus usuteel käia soojendasid südant.
Jõudsime koju ja nägime miniat, kuid poega mitte. Küsimuse peale, mis juhtus, ei oskanud ta täpselt öelda, kuid niipalju oli selge, et minu vanema poja töö juures saadud vigastus pidi olema tõsine, sest tol ajal ei toodud väikeste hädadega haigeid Tartusse, kuna Jõgeva oli lähemal. Noorem poeg oli varem koju jõudnud ja õnnetusest teada saades haiglasse kiirustanud.
Missuguses seisus on haige ja mida edasi teha – see oli meie ühine murelik küsimus. Kummardusime põlvedele ja palusime, et meie armastav Taevane Isa aitaks ja juhiks arstide käsi ja otsuseid. Helistasin haiglasse ja arst ütles, et vigastus on väga tõsine, eluohtlik. Kiirustasin haiglasse, kus noorem poeg murelikult ootas; ta oli mulle seltsiks kuni operatsiooni lõpuni, umbes kella 2-ni öösel, Edasi lubas arst mul jääda haige juurde. Ta küsis, kui kauaks ma jään ja minu vastuse peale – niikaua kuni haige teadvusele tuleb – raputas arst lootusetult pead ning seletas, kui aeglaselt taastumine toimub, kui üldse. Möödusid ööd ja päevad palves ja valvamises kuni imelise paranemiseni.
Vastuvõtuosakonnas oli mu poeg tulnud korraks teadvusele ja selgelt palvetanud: “Ma tean, et Sa ei jäta oma paluvat last!” Seda kuuldes olid juuresolijad hetkeks katkestanud tegevuse ja tundnud, nagu oleks keegi vastuvõturuumi sisenenud. Vastuvõtuosakonna töötajad imestasid. Haavatu kaotas uuesti teadvuse ja arstid valmistusid operatsiooniks.
Osakonna töötajad rääkisid, et sarnases olukorras haiged on vandunud, hüüdnud appi ema või kedagi teist, kuid selline selge pöördumine Taevaisa poole oli erakordne. Operatsioon möödus hästi, neljandal päeval tuli ta teadvusele ja küsis, kas ta palvetas valjusti. Jah. Neli päeva oli sellest palvetamisest möödunud, aga tema teadvus jätkus sealt, kus oli katkenud. Nii saab ka ülestõusmisel olema: sellistena, kui sureme, ka ärkame ja peame aru andma oma elust. Oleme oma lapsi õpetanud Jumalat tundma ja usaldama ning selles raskes olukorras kuuldes tema tunnistust, tänasin ja mõistsin, et miski ei või meid lahutada Jumala armastusest.
Samal ajal viibis teises intensiivravipalatis teine noor mees, kellel oli raske kõhukoopa vigastus – laskehaav. Teda opereerinud arst ei olnud kindel, et sooled ei lase sööki mõne märkamata jäänud haava kaudu kõhuõõnde. Talle ei antud midagi suu kaudu. Osakonna vanemõde tuli ja rääkis, et selle poisi pärast peaks palvetama. Küsisin vanemõelt, kas noormees soovib, et tema pärast palvetataks. Vanemõde ei teadnud. Oli ju aeg, mil Jumalast ja usust rääkimise pärast võidi töölt lahti lasta ja seda kartis ka vanemõde.
Palusin, et Jumal annaks tarkust vestluse alustamiseks ja läksin palatisse. Voodis lamas väga kahvatu, aukuvajunud silmadega haige. Kui ma võtsin ta käe, avas ta silmad ja küsis: “Kas on veel lootust?” Rääkisin talle, et kindlasti on. Kui ka inimesed ei suudaks aidata, on Jumalal kõik võimalik. Küsisin, kas ta tunneb Jeesust. Ta vastas, et teab Temast väga vähe Küsisin, kas ta soovib, et tema pärast palvetataks. Ta nõustus. Jõudnud koju, kutsusin pere palvele ja, avades Piibli, lugesin vastuse Jr 33:6; 32:17: “Vaata, ma toon temale paranemist ja tervist ja ma teen nad terveks ning ilmutan neile rohket rahu ja tõtt! Oh Issand Jehoova! Vaata, sina oled teinud taevad ja maa oma suure rammu ja väljasirutatud käsivarrega: ükski asi ei ole võimatu sinul!“ Kirjutasin selle paberile ja viisin haigele. Ütlesin, et Jumal täidab kindlasti oma lubaduse ja ta saab terveks. Mõne päeva pärast jõudis ta juba lugeda. Viisin talle Vandemani raamatu “Ma leidsin tee”.
Õhtul oli valveanestesioloog küsinud raamatut lugeda ja viinud selle arstide tuppa, kust partorg selle hommikul leidis. Algas uurimine: kust ja kes selle tõi? Noormees vastas, et ta ei tea nime, aga arvatavasti haigla töötaja, kuna kandis valget kitlit. Töögraafikus minu nime polnud, sest ma ei olnud parasjagu ametlikult tööl. Nii jäi süüdlane avastamata. Seejärel oli arst küsinud, kes on seda raamatutut lugenud ja mida halba või riigivastast leidnud. Peaarst oli raamatu enda kätte võtnud, et loeb ka läbi. Inimene võib tahta takistada Jumala sõna levimist, aga oma agarusega võib saada vastupidise tulemuse.
Hoolimata sellest, et noormees oli tilguti all, jäi ta nõrgaks, kuna talle ei julgetud anda midagi süüa. Raviarst lubas talle teelusikaga apelsinimahla anda. Selgus, et operatsioon oli õnnestunud – soolestik funktsioneeris.
Mõlemad noormehed paranesid. Tänu Jumalale palvete kuulmise ja imelise armu eest.
Kui mu poeg läks kohtumeditsiini arsti juurde, tõusis see ja ütles: „Sellisele mehele tahaks kätt anda, sest tavaliselt ei tule sarnase vigastusega inimesed oma jalgel minu juurde, ehk üks 2000-st, kui niigi palju.”
Meie pere ja sõbrad täname Jumalat, kellel pole miski võimatu, kelle heldus kestab igavesti.
In English