Mida tähendab meie kui kristlaste jaoks abielu? Kui selle artikli kirjutamise vajadusest mõned kuud tagasi rääkisime, oli veel päevakorral abielureferendumi korraldamine. Arutasime siis, et tuleks ka abielu teemal mõni sõna sekka öelda. Mitte referendumi teemal, et poliitikasse mitte sekkuda, vaid abielu teemal meie endi pärast, lihtsalt, nagu see meie jaoks on.
Miks abielust kirjutada? Sest see on osa meie kristlikust identiteedist. Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudus on selles küsimuses vastu võtnud ka seisukoha. 23. aprillil 1996. aastal peakonverentsi nõukogu poolt heaks kiidetud seisukoht abielu kohta ütleb muuhulgas: „Abielu, mis sai Eedenis jumaliku alguse ja mida Jeesus Kristus kinnitas, on monogaamne ja heteroseksuaalne kogu elu kestev ühendus armastavas sõpruses mehe ja naise vahel. Oma loova töö haripunktis tegi Jumal inimkonna meheks ja naiseks omaenda näo järgi ning pani alguse abielule, lepingul põhinevale ühendusele kahe sugupoole vahel. See on nii füüsiline, emotsionaalne kui ka vaimne ja seda iseloomustatakse Pühakirjas sõnadega „üks liha“.
Niisiis, taevase ideaali kontekstis mõistavad kristlased abielu all mehe ja naise vahelist liitu, mis on jumalikku päritolu ehk Jumala enda loodud ja seatud. Kõik teised kooseluvormid ja ka erinevad arusaamised abielust endast on meie kui kristlaste jaoks selle algse tähenduse kõrvalekalded või lausa vastuolus olevad.
Eesti keeles ei saa tähelepanuta jätta ka sõna „abielu“ ennast. Tegemist on liitsõnaga, mis koosneb kahest eraldi sõnast: „abi“ ja „elu“. Sellel sõnal paistab olevat selge kristlik taust, nagu see on väljendatud Vanas Testamendis inimese loomisloo kontekstis: „Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.” (1Ms 2:18) Huvitav on aga siinjuures see, et meie varasemas ajaloos oli taolisi liitsõnu eesti keeles veelgi rohkem kasutusel. 17. sajandil näiteks tuli noorpaaride laulatamise juures kasutada järgmisi lauseid:
„Mina wetta sinno hennelle omas heiges ninck laulatatus abinaises“
„Mina wetta sinno omas heiges ninck laulatetus abimehes“
Agenda Parva 1622, lk 188, 192
Niisiis kasutati mõisteid „abinaine“, „abimees“ ja luterlikus kirikus tollal ka sõnu nagu „abirahvas“ ja „abilaps“. Ilmneb siiski, et sõna „abi“ all mõeldigi „abielu“. Ehk siis, „abimees“ oli „abielumees“ ja näiteks „abirikkumine“ tähendas „abielurikkumist“. Kokkuvõtteks saab öelda, et tänapäevane abielu mõiste on igatahes kristlikku päritolu. Niisiis on ka arusaadav, miks püüab suurem osa Eesti kristlasi selle sõna algset tähendust kaitsta.
Muidugi, abielu juures on veel mitmeid mõisteid, mis selle jumaliku liiduga otseselt ja lahutamatult seotud on. Et selle teema mahukust silmas pidades mitte kaduma minna, toon esile üksnes sellised mõisted, mis abieluga seoses otse Piiblist mulle silma jäid. Piiblis mehe ja naise vahelisest liidust lugedes jäävad kõlama järgmised mõtted: „kohane abi“, „üks liha“, „mida Jumal on liitnud, inimene ärgu lahutagu“, „allaheitlikkus“ ja „armastus“.
Need viis on lahutamatult seotud meie arusaamisega sellest, mida me abielu liidu all selle täiuslikkuses mõistame.
Abielu viis põhimõtet
Enne kui hakkan käsitlema abieluga seotud kristlikke põhimõtteid, tahan ühe asja selgeks teha. Ma ei ole abieluga seotud küsimustes mingisugune ekspert. Samuti ei saa ma tugineda pikaajalisele kogemusele abielurannas. Olen küll õnnelikult abielus peaaegu neli aastat, kuid on selge, et olen alles õpipoiss selle Jumala poolt loodud imelise institutsiooniga tutvumisel. Ei, ma ei jaga siin isiklikku tarkust ega ka õpitud akadeemilist tarkust. Kirjutan siin… lihtsalt abielust, nagu see väljendub meile, kristlastele, Pühakirjas. Ma ainult viitan sellele, mis on meile kõigile lugemiseks ja mõtlemiseks käepärast, ning jagan teiega sellest lugemisest sündinud tähelepanekuid ning tekkinud mõtteid. Loodan, et mõtlete minuga kaasa.
Niisiis, abielu saab kohe päris Piibli esimestel lehekülgedel autoriteetse alguse. Jumal loob esimese inimese, Aadama ning siis loob talle kõrvale „kohase abi“. See on tähelepanuväärne väljend. Juba oleme lugenud, kuidas Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.” Seejärel kirjeldatakse järgmistes salmides seda, kuidas Jumal „valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde…“ Võime ju järeldada, et inimene ei olnud justkui enam üksinda. Tema ümber oli kogu loodu oma täies hiilguses. Kuid ometigi, 20. salmis korratakse taaskord sedasama mõtet: „…aga inimesele ei leidunud abilist, kes tema kohane oleks.“ Nende sõnadega juhatatakse sisse kohase abi, Eeva loomine.
Ja nii me loeme 21. ja 22. salmist: „Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see jäi magama; siis ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga. Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.“ Ja siit järeldame, et esimene abielu esimese mehe ja esimese naise vahel oli sündinud. Ei saa tähelepanuta jätta ka märgilist seika, et Jumal ehitas selle kirjelduse kohaselt naise Aadama küljeluust. Miks selline omapärane tegu? Minu jaoks jutustab see mehe ja naise vahelisest erilisest sidemest. Kumbki ei ole iseseisvalt päris see, kes olema peaks. Küljeluu pole kellelegi kuulumise märk, nagu naine kuuluks seetõttu justkui mehele. Ei, see on vastastikuse seotuse märk, kus üks saab teisele toetudes paremaks. Näiteks meeste puhul on arvukad uuringud kinnitanud, et abielumehed elavad kauem ja on tervemad kui üksikud mehed.
Tegelikult… mõte seisneb ju selles, et abielus tuleb hoida ja armastada teist poolt, täpselt nagu me armastame ja hoiame iseennast. Paulus mõtleb kirjutades efeslastele sedasama, kui ütleb: „Igal juhul armastagu ka igaüks teie seast oma naist nii nagu iseennast.“ (Ef 5:33) 1Ms 2:24 kasutab sellise suhte kirjeldamiseks fraasi „nemad on üks liha“. Ja siinkohal ei saa rääkida üksnes mehe ja naise füüsilisest kokkusobivusest nagu sukk ja saabas, vaid veelgi enam mehe ja naise kasvavast vaimsest seotusest, kus kahe inimese tee saab üheks, kus kokku kasvamise tulemusel õpitakse nii elama, et eesmärgid seatakse ühiselt, koos minnakse edasi ühiselt ja ka oma individuaalseid huve ja tegevusi teostatakse ühise kokkuleppe tulemusena. Jah, abielu on kokkukasvamine, mis jätkub terve elu.
Ja siit jõuamegi järgmise jumaliku põhimõtteni abielu kohta: „mida Jumal on liitnud, inimene ärgu lahutagu“. See pole minu silmis niivõrd korraldus mitte lahutada, vaid kokkuvõtvalt selle kirjeldus, mida abielu endast kujutama peaks: abielu on mõeldud olema kahe inimese igavene liit, mida ei peaks lõpuks miski peale surma lahutama. Muidugi, inimene siiski lahutab. Abielu lahutamisest räägib ka Jeesus Mt 9:3–12. Selles tekstis tsiteerib Jeesus loomise alguses loodud põhimõtet: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!” Ja küsimuse peale, miks siis ikkagi lahutustunnistusi välja antakse, vastas Jeesus: „Teie kõva südame pärast…“
Kõva südame pärast kasvavad inimesed lahku ka tänapäeval. See on üks kummaline väljend, mida abielu mittetoimimise kohta kasutatakse. Päriselt pole minu hinnangul sellist asja nagu lahku kasvamine olemas. Minu jaoks tähendab see seda, et abielus olevad mees ja naine on oma südame teise poole suhtes sulgenud, kõvaks teinud, usalduse kaotanud, mis sisuliselt tähendab, et abielu on hoopis surema hakanud (mitte lahku kasvama hakanud) ning kõik see, mis veel seda liitu koos hoiab, on ühised kohustused ja formaalne varasem otsus. Ma isiklikult arvan, et Jumal ei mõista abielulahutust hukka sellepärast, et tegemist oleks üksnes kaljukindla põhimõttega, mida tuleb iga hinna eest täita. Ei, usun et Jumal tahab lihtsalt igat inimest abielulahutusega kaasnevate kurbade tagajärgede eest kaitsta: inimese enda katki minemine ja sellega seotud teiste suhete purunemine või kahjustumine.
Siiski, ma ei usu, et Jumal sunnib kedagi ka iga hinna eest surnud suhtes jätkama. Surnud suhtes kunstlikult jätkamine on kõigile osapooltele sama kahjulik. Sellepärast usun, et Jumal igatseb, kui võimalik, abielu suhted taastada, ellu äratada, et see eriline liit nimega abielu võiks kokkukasvamist jätkata, mitte surnuks jääda. Ja just see on koht, kus kogudus võiks palju rohkem ära teha: pakkuda tuge, mõistmist ja nõustamist raskustes olevatele abielupaaridele, et abielulahutusi võimalusel ennetada. Et abielulahutus oleks viimane valik, mitte paratamatus, millega esmajärjekorras leppida.
Aga läheme edasi. Kui veel abieluga seotud märksõnadest rääkida, siis sõnad nagu „allaheitlikkus“ ja „armastus“ on need põhimõtted, mis mõjuvad abielus olevate inimeste kokkukasvamisele nagu väetis suvelilledele. Ilma nendeta ei saa. Muidugi, armastusest abielu sidemena oskame kõik aru saada. Alistumise ja allaheitlikkusega on aga tunduvalt keerulisem. See ei tundu abielu mustrisse 21. sajandil sobivat. Selles osas jätab ka Pühakiri ruumi ebakorrektsete järelduste tegemiseks. Paulus ju kirjutab oma kirjas efeslastele, et „nõnda nagu kogudus on allaheitlik Kristusele, nõnda olgu ka naised oma meestele kõigis asjus“. See kirjakoht paneks justkui mehe ja naise vahelise suhte abielus paika ja justkui lubaks meestel midagi oma naistelt nõuda. Nii see siiski ei ole.
Juba järgmises salmis kirjutab Paulus meestele: „Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud kogudust ja on andnud iseenese tema eest.“ Ka selles üleskutses on allaheitlikkus, alistumine, täiesti olemas. Kristus ju alandas ennast ristisurmani, sai inimeseks, inimese pärast. Kristus ei armastanud üleolevalt, vaid hellalt, „andes iseenese tema eest“. See olgu meestele eeskujuks. Ja tulles tagasi Pauluse sõnade juurde 24. salmis, kus ta räägib naiste allaheitlikkusest oma meestele, tõlgiksin ma seda meie ühiskonnas pigem austuse kontekstis.
Uuringud näitavad, et üks tähtsamaid asju, mida mehed naistelt tahavad, on austus, lugupidamine. Austus on see, kuidas mehed tunnevad ennast naiste poolt armastatuna. Mida kujutab endast mehe austamine? Lihtsalt öelduna tähendab see seda, et naine väärtustab mehe mõtteid, ideid, tegusid ja tundeid. Selline lugupidamine väljendub ka teistmoodi öelduna armastusväärses allaheitlikkuses. See on austuse väljendusviis, kuid austust ei saa nõuda. See tuleb meestel välja teenida, sellesama Kristuse eeskujuga. Lõpuks jõuame ikkagi selleni, et abielus mõlemad pooled austavad teist, mõlemad on allaheitlikud, mõlemad arvestavad teise poole vajaduste, mõtete ja soovidega.
Nüüd on aeg otsad kokku tõmmata. Need olid minu mõtted „lihtsalt abielust“. Soovin ehk kõige rohkem öelda, et abielu pole meie kui kristlaste jaoks üksnes inimeste väljamõeldud institutsioon, mida võime oma tahtmise järgi väänata ja kujundada. Ei, me usume, et abielu on Jumala poolt loodud ammu enne meid, mis kätkeb endas mehe ja naise üheks saamise sügavat saladust. See on jumalik liit, mis õpetab ka meid armastama nii nagu Jumal armastab, kaugemale enesekesksest armastusest. Sellepärast on abielu kristlaste jaoks jätkuvalt jumalik ideaal, mis jätkab üllatamast, meid kõnetamast, meile õpetamast, kuidas saada paremaks inimeseks, ka paremaks armastajaks, abikaasaks. Me küll kukume kõik selles katses vähemal või rohkemal määral haledalt läbi, aga oluline on siiski jätkuvalt sellesse ideaali uskuda, et Jumal on loonud meile „kohase abi“, mis rikastab meie kõigi elu, kui see liit nimega abielu kasvab armus ja armastuses. Hoidkem abielu ikka au sees.
Andres Ploompuu on seitsmenda päeva adventistide koguduste Eesti liidu esimees
In English