„Jumal on hellasti trööstinud mind…“ Nende kinnitavate sõnadega algab minu ammune lemmiklaul meie adventlaulikust. Ilmselt on võimalik trööstida ka mitte hellasti ja hellasti on võimalik teha ka seda, mis ei ole trööstimine. Jumal aga teeb just mõlemat. Ja eriliselt teeb Ta seda oma Sõna kaudu.
Minu usurännakul on olnud palju karisid ja olen ehk alles nüüd lõplikult tunnetanud nende karide põhjustatud languste põhjuseid. Ma pole vaadanud usu alustajale ja täideviijale, vaid surelikele inimestele. Olen ühtesid kartnud ja teisi imetlenud. Selleks kõigeks on ka omad põhjused olnud, aga see pole minu jaoks õigustus. „Kes sa oled, et kardad surelikke inimesi?“ on kusagil kirjutatud.
Kõige suurema usukindluse on andnud adventtõed ja eriliselt arusaam taevasest pühamust. Pühamust taevas ei räägita sugugi ainult kirjas heebrealastele. Prohvetid nagu Jesaja ja Hesekiel on erinevates sõnastusvormides kirjeldanud seda, mis taevas toimub. Vahel on raske uskuma hakatagi, et see kõik on olnud ja on pidev reaalsus. Kõik otsustataksegi seal, ja nimelt taevases pühamus.
Pühamu ei tekkinud mitte siis, kui adventpioneerid selle tõe usinal piibliuurimisel avastasid, vaid see on olnud algusest. „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal.“ Nii algab armastuse jüngri poolt kirjutatud evangeelium. Malaki raamatus räägitakse mälestusraamatust nende kohta, kes kardavad Jehoova nime. Vaga Iiob ütles: „Ma tean, et mu Lunastaja elab ja jääb igavesti kalju peale püsima.“ Iiobigi vagadus ei tulnud iseenesest, vaid lootusest Jumala peale. Selle tunnetamine on minusugusele eksirändajale suur trööst. Me saame siit maa pealt saata alandlikud palved sinna üles, kõik otsustatakse seal. Meil pole õigust saata ettekirjutusi, küll aga eesõigus sealseid ettekirjutusi – Jumala Sõna nõudeid – usus, lootuses ja armastuses täita.
Kui oleme samm-sammult sel teel, siis ei tohiks me ühelgi etapil sattuda joovastusse: kui tubli ma nüüd olen, või langeda masendusse: ma ei ole veel midagi suutnud. Kõik tuleb omal ajal. Meie pilk peaks olema suunatud Melkisedeki-sarnasele ülempreestrile taevases pühamus. Tema on seesama valude mees, kes kummardas lahke naeratusega 38 aastat halvatud olnud mehe üle ja parandas ta. See halvatu oli keerulises olukorras, tal oli palav, keegi ei aidanud teda, sest igaühel endal oli hirmus kiire ise abi saada, kui (ebausu uskumuste kohaselt) ingel tuleb. Ent kui tuli tõeline aitaja, kummardus Ta selle kõige viimase üle. Nii tegi Jeesus tihti. Mitte et Ta poleks tahtnud teisi aidata, aga sageli teised ei tahtnud, et Tema neid aitaks, sest nad lootsid, nagu on Sõnas kirjas, „igaüks oma käsivarre peale“ (Hs 22:6). Selline lootus aga jätab varem või hiljem häbisse. Jumala teed on meile mõistmiseks liiga keerulised. Ta võinuks mehele tiigi ääres oma abi saata ka palju varem, kuid kõik tuleb omal ajal – ajal, mis on määratud.
Nii oli ka minu tee arusaamisele taevasest pühamust keeruline. Küsimus polnud niivõrd teadmistes, kui just tähenduses. Tähenduses selles mõttes, et teadmine on reaalne ja toimiv. Ei ole enam meeles, mis aastal see oli, aga õde Aino Ormus pidas Tallinnas Mere pst kirikus pühamuteemalist seminari. Käisin seda kuulamas, kui südamesse tekkis alles väike kiireke suurest tõest. Hiljem sain ka raamatu ja olen seda ikka lugenud. See on olnud suur kinnitus kogu Piibli tõe Sõnaks olemise kohta, sest eriti kaasajal tahetakse vastandada Vana ja Uut Testamenti.
Kui Jumal andis korralduse maapealse telkhoone valmistamiseks, siis oli kõigile arusaadav, et ohvrite veri ei saanud inimeste patte kustutada. Või vähemalt pidi see nii olema. On kogu aeg pidanud olema. Just sellepärast oli maises pühamus kõik nii täpselt reguleeritud ja näiliselt väga väikeste eksimuste korral oli karistuseks surm. Antud kontekstis ei olnud need ettekirjutused väikesed, sest need kõik viitasid tõelisele ohvrile ja Melkisedeki-sarnasele ülempreestrile.
Kui mul on elus raske, siis lähen tähistaeva alla, mida ma ei näe, ja palun seal kõige pühamas paigas Jeesust, keda ma samuti ei näe, aga ma tean, et Ta on seal olemas, sest hea Piibel ütleb nii.