„Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. See esmakordne üleskirjutus toimus ajal, kui Küreenius oli Süüria maavalitseja. Ja kõik läksid ennast kirja panema igaüks oma linna. Nii läks ka Joosep Galileamaalt Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt, et lasta end üles kirjutada koos Maarjaga, oma kihlatuga, kes oli lapseootel. Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta. Karjased olid seal paigus õitsil ja valvasid öösel oma karja. Issanda ingel seisatas nende juures ja Issanda kirkus säras nende ümber ja nad kartsid üliväga. Aga ingel ütles neile: „Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.” Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas: „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!”
Luuka 2:1–14
Aeg, mil Jeesus siia ilma sündis, oli tolle aja maailma keskmeks peetaval alal ehk Lõuna- ja Lääne-Euroopas, Lähis-Idas ja Aafrika põhjaosas suurte muutuste aeg. Nimetatud piirkonda valitsesid roomlased, aga Jeesuse sünnile eelnenud sajandil oli nende endi riigikord olnud muutlik: Rooma vabariigist oli aastakümnete pikkuste protsesside käigus saanud keisririik ja Jeesuse sündides oli võimul riigi esimene keiser Augustus. Roomlased olid oma võimu alla ühendanud palju rahvaid ja kuigi igal rahval oli lubatud oma religiooni juurde jääda, rajati ühendavaks usuliseks institutsiooniks Rooma keisri kultus. See oli mõeldud ületama usundite erinevusi, edendama Rooma riigis patriotismi ja ühendama kogu selle aja maailma ühe niinimetatud „päästja“, Rooma keisri valitsuse alla. Selline evangeelium keisrist, nagu seda ajaloos tunti ja millest on üksikasjalikumalt kirjutatud ajakirja Akadeemia 2014. aasta 7. numbris, oli ainujumala kummardajatele juutidele arusaadavalt sobimatu ning nad mässasid järjepidevalt keisri kummardamise nõude vastu. Pragmaatilistel põhjustel, suuremate rahutuste ära hoidmiseks oli Rooma riigivõim andnud neile erivabaduse keisrit mitte kummardada. Kui ristiusk levima hakkas, olid juudid oma kunagise eriõiguse juba kaotanud ja algkristlasi kiusati Rooma impeeriumis samuti selle pärast taga, et nad polnud nõus oma Jumalale lisaks ühtki teist jumalat kummardama. Ometi ristiusk levis, sai ülekaalu ja muudeti juba mõnisada aastat hiljem Rooma impeeriumi ametlikuks usundiks. Teiste usundite traditsioonid jäid tagaplaanile ja asendusid ristiusu traditsioonidega.
Ma ei tee sulle, kallis lugeja pikemat ajalooekskurssi. Selle väikese ülevaaatega tahtsin vaid näidata, et Jeesuse sündimise ja algristikoguduse aegne elu-olu oli kõike muud kui põlvest põlve edasi antav sajanditevanune traditsioon. See oli aeg, mil riigid tõusid ja langesid ning sama tegid ka kultuurid ja usundid.
Võibolla on just parasjagu jõuluõhtu, kui sa seda mõtisklust loed. Ristiusu traditsiooni algsündmus, Jeesuse siia ilma tulemine toimus küll juba kaks aastatuhandet tagasi ja sellest tulenevalt on kõik hilisema aja usklikud paremas olukorras kui näiteks Jeesuse sünni aegse Rooma riigi alamad. Kristlik traditsioon kestab ja on tänaseks üks pikemaid maailmas. Kuid ajad muutuvad, jätkuvalt tuleb peale midagi uut ja see tõrjub vana kõrvale. Veel inimese eluea pikkuse jagu tagasi tähendas jõulukirik tõenäoliselt saanisõitu ja aisakellade helinat. Maailmas, kus mina olen elanud, on jõulukirikusse mindud kas autoga või jalgsi, kui seda üldse on tehtud ja tehakse. Viimaste aastatega on jõuluõhtu juures nähtavaks muutuseks saanud veel see, et selle päeva justkui lahutamatuks osaks olnud lumevaip on kas väga õhuke või puudub täiesti. Kurikuulus kliimasoojenemine on Eesti talviseid temperatuure nii palju tõstnud, et valge jõulu traditsioon hakkab Läänemeremaades vist kaduma.
Ajad ja ilmastik muutuvad, kombed ja traditsioon samuti, kuid kas ka Jeesus muutub koos ajaga? Ma ei mõtle seda, et Jumal kui isik muutuks, aga inimese silmade läbi vaadatuna? Kas paistab teisiti kui kunagi ammuses lapsepõlves? Niiviisi arutledes võib muutumist tõesti märgata, aga see tuleb asjaolust, et mina, inimene, olen ise muutunud. Minu silmaring on läinud kas laiemaks või kitsamaks. Kuulus jõululaul „Püha öö“ on küll igal juhul ilus. Aga kui ma selle laulu kirjeldamiseks kasutan ühe meie kiriku pastori kunagi toodud näidet muusika kohta, siis „Püha öö“ ning samuti iga teine laul või muusikapala kõlab kardinaalselt erinevalt, kui laps seda ühe näpuga klaveril toksib või kui lapsest on sirgunud professionaalne muusik ja ta aastakümneid hiljem sedasama lugu taas mängib. Nüüd juba kõiki omandatud oskusi ära kasutades.
Viimastel aastakümnetel kuulen aeg-ajalt mõtet selle kohta, et usu ja usklikuks olemise aeg Euroopas on möödas. Et tänane Euroopa elab kristluse-järgsel ajal. Kui nüüd seda silmas pidades mõelda jõulupühade tähistamise traditsiooni muutumisele, siis võib president Kaljulaidi kombel ka jõulud ja kiriku teineteisest lahutada, mis suures osas vist ongi juba juhtunud.
Traditsioonil on aga vaid nii kaua olemas väärtus, kui see juhib oma järgijaid algsündmuse juurde. Tõsi on, et jõule tähistati maailmas juba enne, kui Jeesus sündis, kuid ristiusu jõulude algpõhjus on just nimelt meie Issanda Jeesuse sündimine. Ajaloolaste arvates juhtus see küll üsna kindlasti mingil muul ajal, kui talvise pööripäeva paiku. Aga ilma Kristuse sünni tähistamise kandva jõuta oleks ka jõulupüha traditsioon kadunud koos teiste vana-Rooma usunditega ilma, et inimene sellest puudust oskaks tunda.
Samas pole vaja ka traditsiooni paratamatut ajas muutumist karta, kui tähelepanu selle algsündmusele püsima jääb. Kui ristiusu jõulude algpõhjus, Maarjale ja Joosepile sündinud Jeesus muutub minu jaoks päevast päeva aina tähtsamaks. Kui tema tulemisega inimesele osaks saanud Jumala arm paneb mind minu Issandat aina rohkem armastama. Kui see on paigas, on juba ükskõik, kas ma lähen jõuluõhtul kirikusse hobusega, autoga, jala või veel mingil muul moel, oluline on, et ma käin kirikus nii jõuluõhtul kui ka muul ajal. Jõulutraditsiooni juures on keskse tähtsusega see, et Jeesus sündis, et Jumal sai inimeseks, et see juhtus inimese heaks. Seda on oluline meeles pidada ja Jumalat jõulutraditsiooni algpõhjuse, Jeesuse siia maailma sündimise eest kiita ning tänada. Adventkiriku suurkuju Ellen White on sama mõtte sõnastanud alljärgnevalt, kui ta raamatus „Adventkodu“ jõulude kohta kirjutas: „Jõulud – aeg austada Jumalat. Maailm peab pühi kergemeelsuses ja liialdustes, prassimises ja edevuses. ... ... Meie eesõigus on aga loobuda selle mandunud ajastu kommetest ja viisidest; selle asemel, ... võime teha saabuvad pühad ajaks, mil austada ja ülistada Jumalat.“ (lk 480)
In English