Koguduse kogejatest koguduse kujundajateks

Avaldatud 15.1.2021, autor Krõõt Lõbus, allikas Meie Aeg

Kristlastena unistame ikka, et meil võiks olla kogukond, kellega koos Jumalat ülistada ja teenida, kellega jagada usu küsimusi, rõõmusid ja muresid. Seda vajadust peaks täitma kogudus, aga mis saab siis, kui tunneme, et meie kogudus ei paku meile sellist kogukonda? Noore kristlasena olen ka ise selle küsimusega maadelnud. Olen kogenud, mis tunne on olla koguduses, kuhu päriselt kuulun. Seetõttu olen mõelnud sellele, kuidas sellist kogudust taas leida, mis minu vajadusi täidaks, või kuidas seda oma kohalikus koguduses leida. Lõpuks avastasin lahenduse. Kui kogudus mulle vajaminevat ei paku, siis hakkan mina pakkuma seda kogudusele. Varem lahutasin mõtetes enda ja koguduse, need olid kaks eraldi asja, kuni mu saaremaised juhtmed järele jõudsid ja ma mõistsin, et mina olengi kogudus. Samamoodi ka teie, lugejad, olete kogudus ning iga inimene koguduse kogukonnas on koguduse kujundaja. Selle mõistmise juurde jõudmine, et meie võime kujundada koguduse kogemust, võib võtta aastaid, kuna meid ümbritsevad piiravad arusaamad sellest, kuidas vabatahtlik töö koguduses toimib. 

Mina – juhiks?

Esiteks, kipume arvama, et kui tahame koguduses midagi teha, siis peame võtma ametliku osakonnajuhi positsiooni või kuuluma kindlasse koguduse tööharu gruppi. Jah, osakonna meeskonnas olemine on kindlasti üks viis, kuidas on võimalik oma kogudust ehitada ja kujundada, aga mis siis, kui su nägemus ei mahu ühessegi kindlasse osakonda või ametlik juhitiitel hirmutab sind? Nooremates põlvkondades ei ole haruldane nähtus, kui märkame asju, millele varasemad põlvkonnad ei oska mõeldagi. Tööharusse mitte kuulumine ei tähenda, et sul ei ole koguduses teenimiseks kohta, vaid et sul on eriline privileeg alustada midagi uut. 

Kui teised vaikivad…

Me ei tohiks ka lasta teiste vaikusel enda motivatsiooni maha tirida. See on järgmine väljakutse, mida juhtume koguduses kogema. Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas mõtleme pigem kogudusest kui mõnest kolmandast isikust eraldi meist endist. Selleks et kuuluda koguduse tegemistesse, ootame, et meid kutsutakse või valitakse. Ootame, et keegi tunnustaks meie võimekust või märkaks meis ande, mida ise ei julge reklaamida. Reaalsuses vaatame üksteist ja mõlemad mõtleme, et tema on kogudus. Ühesõnaga, need, keda sina ootad, et nad sind kutsuksid, ootavad, et sina end pakuksid. Seega, ära unusta, et ka sina oled kogudus ja koguduses olevad osakonnad on seal selleks, et sind ja teisi aidata nii kogemuse, inimressursi kui finantsidega. 

Kogudus väljaspool kogudust

Järgmiseks suuremaks takistuseks koguduse vabatahtlikus töös on käitumismuster, mis sisendab meisse, et koguduses tegutsemine toimub vaid koguduse hoone ja koguduse inimeste raames. Kui mõtleme koguduses abistamise võimalustele, siis keskendume jumalateenistuse organiseerimisele ja hingamispäevakooli erinevatele tundidele või koguduse ürituste organiseerimisele ja erinevate vanusegruppide töö toetamisele. Kuigi need kõik on vajalikud rollid, on sul võimalik kogudust ka muudel viisidel toetada. Näiteks saad avada nii sõpradele kui võõrastele oma kodu, kus saate nii vaimulikel kui muudel elulistel teemadel vestelda, või kasutada sotsiaalmeediat, et oma tutvusringkonda julgustada ja üles ehitada. Need on vaid kaks näidet nimekirjast, mille ainsaks piiriks on maailmas olevate erinevate inimeste arv. Ka sellised tegevused on koguduse vabatahtlik töö, kuna inimesed, kes puutuvad kokku sinuga, puutuvad kokku kogudusega ja sina saad nende koguduse definitsiooniks.

Ükskõik, mida me teeme või ei tee, kujundab see kogudust, kuhu kuulume. Meie valikutel on otsene mõju kogudusele. Kui otsustame käia vaid hingamispäeval jutlust kuulamas ja kohe koju tagasi kiirustame, siis sellist kogudust me ka kogeme ja propageerime. See ei ole tingimata õige või vale, lihtsalt selline on siis meie kogudus, mida kujundame. Kui soovime teistsugust kogudust, siis tuleb meil hakata enda käitumismaneere muutma, ja varsti näeme, et meie kogemus koguduses on paranenud. Piibellik koguduse põhimõte toetub sellele, et kõik selle liikmed panustavad koguduse toimimisse omal unikaalsel viisil. Kuidas siis olla positiivne koguduse kujundaja?

Muutus algab minust

Alusta nii enese kui ka oma kogukonna analüüsist. Kui tahad oma kogudust kindlas suunas kujundada, siis on oluline, et sa teaksid, mis see on. Võta aega, et mõelda ja palvetada selle üle, millist kogudust sa näha soovid ja millist kogudust kogukond igatseb. See on aeg, mil võid unistada ja avastada. Mine jaluta linna tänavatel ja vaata inimesi või surfa kohalikes sotsiaalmeediakanalites, kui see sind inspireerib. Aga võid ka lihtsalt võtta kodus vaikset aega lakke vahtimiseks, et hinnata oma mõtteid ja tundeid. Ükskõik kui lennukad su mõtted on, pane need kirja või talleta endasse. Suured asjad saavad alguse väikestest esimestest sammudest.

Järgmise või soovi korral isegi paralleelse sammuna võta ette oma koguduse inimestele külla minemine või külla kutsumine. Vabadus külastada oma koguduse liikmeid ei kuulu ainult pastorile, kogudusevanemale ja diakonile, see on tegevus, mida võib ja isegi peaks tegema iga koguduseliige, ükskõik kui noor või vana ta on. Kutsuge oma kaasliikmeid välja kohvikusse või minge neile külla. Tehke üks tore saunaõhtu või kutsuge nad enda juurde kokakunstist osa saama. Ehk on ka nemad seda artiklit lugenud ja kutsuvad sind samuti külla. Üks asi on teada inimesi enda ümber läbi teiste arvamuse ja hingamispäeva õppetüki kommentaaride, aga hoopis teine on tunda neid individuaalselt. Sa ei pea minema kohe kõigile külla. Alusta oma tuttavast sõprade-sõbrannade ringist, kellega igal nädalal ehk ühes pingis istud. Siis liigu samm sammu haaval mugavustsoonist väljapoole, kuni avastad, et sinu koguduse liikmed on muutunud lihtsalt nägudest inimesteks. 

Samal ajal kui sa inimesi tundma õpid, jaga nendega avastusi, mida esimeses faasis leidsid. Tõenäoliselt on sul selleks hetkeks süda soove ja elevust jälle täis ja kui sa seda entusiasmi ka teistega jagad, siis ehk see nakkab sama efektiivselt kui Covid-19. 

Mitte kõik ei tule sinu entusiasmiga kaasa. Mõni näeb seda ehk noorusliku naiivsusena. Mõni leiab, et sinu energia on tore ja julgustab edasi liikuma, ja siis on neid, kes jagavad sinu nägemust ja lisavad oma panuse su mõtetele veel juurde. Viimasest inimgrupist saab sulle koguduse kujundamises tugigrupp. Ja teised ehk juba tegutsevad omal viisil või otsivad alles endale kujundamise suunda. Kõige olulisem asi terve protsessi juures on positiivne julgustus. Kui keegi tuleb meie juurde uute ideedega, siis tuleks meil vältida kohest kriitikat, kui see ei klapi meie nägemusega. Samamoodi, kui oleme jaganud kellegagi oma mõtteid ja nad ei tule kaasa, siis on oluline mitte näha seda inimest negatiivses valguses. Me kõik kõnnime erinevas rütmis, aga sellele vaatamata on meil sama lõpp-punkt. Kelleltki vaiba alt tõmbamine ei aita neid ega meid. Nii saame kõik olla koguduse kogejate asemel positiivsed koguduse kujundajad. Edu ühistes avastustes ja koguduse teenimises, ning pidage meeles meie koguduste liidu motot „See on võimalik!“. 

Krõõt Lõbus on meie koguduste liidu noortejuht

Jaga Facebookis
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat