Igaühel meist on elus oma ülesanded, oma kohustused – tööd ja toimetamised. Ei oska öelda, kas mulle vaid tundub või on see päriselt nii, aga enamikul inimestest on vähe aega või palju tegemisi. Käisin hiljuti külas ühel paaril, kes naudib oma pensionipõlve ja nendega tuli jutuks elukiiruse teema. Nagu ühest suust kinnitasid nad, et mida vanemaks nad saavad, seda vähem neil aega on. Aeg liigub järjest kiiremini. Kell käib ju ikka omas tempos, millest siis selline arvamus või tunne? Või on mingid tegevused, mis lihtsalt aega röövivad?
Samas öeldakse: kes teeb, see jõuab. Igaüks meist valib ise, kuidas oma aega kasutame, mida teeme ja mida tegemata jätame. Kristlastena pühendame oma plaanidesse Jumala ja usaldame Tema tahet, teades, et siis lähevad plaanid korda ja võime tunda oma tegudest täit rõõmu. Igal tegevusel on mingi eesmärk, kuhu jõuda soovime, ja sama oluline on ka nautida teekonda eesmärgini. Siis saame tehtu üle rõõmustada.
Kui mõelda Jumalariigi vabatahtliku töö peale, siis kas sellel tegevusel saab olla eesmärk isikliku saavutuse aspekti silmas pidades? Ehk võib mõelda hoopis nii, et ma teen lihtsalt head – midagi, mis ei tule kuidagi kasuks mulle, vaid neile, kellele heategevus on suunatud, ja lõppeesmärki teab ning haldab täpsemalt ainult Jumal? Minul võib küll olla olukorrast oma nägemus, aga see ei tohiks seada ettekirjutusi Jumala plaanile.
Jumala tõotus on: „Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse.” Õp11:25 Seda võib vaadata ka niipidi, et keda on kastetud, see tahab kasta teisigi. Mäletan, et lapsena sain osa võtta paljudest huvitavatest tegevustest tänu sellele, et mul olid toredad sõbrad ja head naabrid, kes võtsid mind koos oma lastega kaasa randa ja metsa, kes kuulasid mu muresid ning juhtisid mind kirikusse. Olen selle eest väga tänulik ja tahan anda midagi sarnast edasi ka teistele, kes seda vajavad. 5 Ms15:14 lõpuosas on kirjutatud: „...millega Issand, su Jumal, sind on õnnistanud, sellest anna ka temale!” Kui juutidest orje vabastati, siis anti neile Moosese seaduse järgi kaasa head ja paremat. Samuti nagu ma ise sain maailma elu orjusest välja tulles teistelt kaasa sooja suhtumist ja südameheadust, saan ka mina anda otsijatele kaasa seda, mida nemad vajavad – minu aega ja tähelepanu.
Kui teen Aruküla Metsakirikus lastele piiblitunde, siis tunnen, et saan ise rohkem kui annan. Juba tunni ettevalmistuse käigus avaneb õpitav osa Piiblist rohkem ka mulle ja kõnetab mind. Valmistudes midagi lastele edasi andma, saab see endalegi palju selgemaks või avaneb mõnest uuest vaatenurgast. Rääkida Piibli tõdedest lastele, kes ei tunne Jumalat, on omamoodi väljakutse, sest seda peab tegema väga lihtsalt ja samas sisemiselt puudutavalt. Alati peab olema valmis vastama ka ootamatutele küsimustele. Aga laste siiras rõõm ja tänu on suur innustus, mis annab jõudu edasiseks.
Meil kõigil on oskused ja teadmised, mida kasutame ja mis kasutamise käigus arenevad. Oma igapäevatöös puutun samuti palju inimestega kokku, olen koolitaja ja nõustaja. See on töö, mis mulle meeldib ja mida ma rõõmuga teen, sest näen, et see on vajalik ja inimesed saavad abi, kui nad valivad selle abi vastu võtta.
Üks kitsaskoht inimestega töötades on see, et lõpptulemust ei näe kohe, vaid selleni jõudmine võtab mõnikord üsna kaua aega ja vahel on tulemus minu ootustele vastupidine. Kuidas sellega toime tulla? Inimesed on erinevad ja võimalusi palju, aga oluline on see, et igaüks leiaks midagi, mis pakuks endale rõõmu, aitaks akusid laadida ja annaks jõudu edasi minna. Enda puhul olen leidnud lahenduse käsitöös ja söögitegemises. Nii näen oma tööl kohest tulemust ja saan tehtuga inimesi enda ümber samuti rõõmustada.
Lk 6:38: „ Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe, sest selle mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse teile tagasi.” Selle tõotuse täitumist olen korduvalt näinud ja tundnud. Töö koos Jumalaga ja teiste inimeste heaks on alati rohkem andnud kui võtnud.
In English