Valimiseelne periood oli lõppematu: kandidaadid loopisid üksteise suhtes inetuid süüdistusi, suhteliselt kogenematu kongressisaadik Keskläänest esitas väljakutse poliitilisele veteranile, kel pealekauba oli ka sõjaline kogemus. Terve rahvas oli selle valiku tõttu kaheks kistud, eesotsas kuumade meediaraportitega, mis elasid kaasa kas ühele või teisele poolele.
Kõige selle keskel ootab üks väike kristlik kogukond oma juhtidelt valimiste kohta juhatust. Kas nad üldse peaksid valima minema? Kas nad nii toimides vähendaksid oma tunnistuse mõju? Vastused olid vastuolulised. Ühelt poolt kirjutas Adventist Review ja Sabbath Heraldi (praegune Adventist Review) toimetaja nõnda: „Poliitiline pinevus... saavutab arvatavasti oma kõrgpunkti, nagu ka eelnevatel aastatel ja me hoiatame oma vendi, et te ei laseks sel end kaasa kiskuda. Me ei ole valmis Piibliga põhjendama, nagu oleks kolmanda ingli kuulutust uskuva inimese valima minemine vale. Me ei soovita seda, aga me ei ole ka selle vastu. Kui vend otsustab valida, ei saa me teda hukka mõista ja kui me ei lähe valima, soovime endile sama vabadust mitte hukka mõistetud saada.“1
Teisalt, paar lühikest aastat hiljem – pärast seda, kui ilmnes, et paljud adventistid olid sel aastal valimas käinud – keskenduti Peakonverentsi sessioonil poliitikale: „On otsustatud, et kui valitakse õigluse, inimlikkuse ja õige poolt, on see iseenesest süütu ja see võib aegajalt olla väga oluline; kuid me peame osalemist valimistel, mis võivad tugevamalt põhjustada selliseid kuritegusid nagu alkoholi tarvitamine ja orjapidamine, väga kriminaalseks Taeva silmis. Me taunime igasugust osalemist parteide võimuvõitlustes.“2
Kui poliitilise aktiivsuse teema kutsub esile emotsioone ja tundub, et see on nii tänapäeva maailmas, siis sellele on põhjus: peaaegu selle liikumise algusest on ikka küsitud ja vaieldud, kas me peaksime valima või mitte. Pea 30 aastat tagasi kirjutas Paul A. Gordon Ellen G. White´i Instituudist selles samas ajakirjas ühe inimese arvamusest, et valimine väljendab ebapüha meelestatust: „Kui ma lähen valima, kinnitan sellele valitsusele, et ma olen nendega osaduses. Kui minu nimi on hääletamisnimekirjas, muutun ma poliitika osaliseks ja pean kannatama selle poliitika kõigi karistuste pärast,“ kirjutas nimetu kommentaator.3
Kuid varsti tõusis esile probleem, mis tõmbas endale vastse adventliikumise tähelepanu: rahva seas kasvas äärmuslik meelestatus, sellest räägiti – ja selle nimel tegutseti – võtta vastu rahvuslik „pühapäevaseadus“, mis oleks olnud mandaadiks puhkepäevale. Paljud protestandid innustusid põhiseaduse paranduse mõttest, mis deklareeriks, et Ameerika Ühendriikides elab „kristlik rahvas“.
„Arvan, et 1880ndatel oli üldine soovitus valimistest hoiduda,“ ütles Andrewsi Ülikooli ajalooprofessor Gary Land. Uriah Smithi tsitaat 1856. aastast kinnitab seda mõtet: „Küsimusele, miks me ei tööta oma aja kurja mõju vastu oma hääle ja mõjuga, vastame, et meie prohvetlikud vaated viivad meid arusaamiseni, et ajad ei muutu paremaks.“4
Pärast esiletõusnud teemasid, mis ähvardasid adventistide positsioone, „tundus, et adventistidel tekib rohkem toetust ja huvi hääletamise suhtes,“ märkis Land. „Näis, nagu oleks nad tundnud kohustust; kui sa tunned, et peaksid, siis mine ja hääleta.“
Ilmneb, et kõige suurem probleem oli karskus. Sel perioodil ei käsitletud alkoholitoodete reklaami ja müüki vaid moraalse ja füüsilise ohuna, vaid ka majandusliku ellujäämise küsimusena: „Alkoholivastased ei olnud sinisilmsed reaktsionäärid, nagu hilisemad kriitikud neid on kujutanud. /.../ Karskuse pooldajad arvasid, et heaolu, vagadus ja poliitiline vabadus on kainuse viljad. Vaesus, hukatus ja türannia on alkoholi joomise tagajärjed,“ kirjutas ajaloolane Ronald G. Walters.5
1859. aastal jõudis Ellen White järeldusele, et hääletamine – ja teatud kandidaadi vastu hääletamine – on kohustuslik, kui see puudutab karskuse väärtust. „Karskusevastased mehed on olnud võimul ja väljendanud oma heameelt selle üle, et hingamispäevapidajad ei ole valimas käinud ning väljendanud lootust, et nad jätkavad sama liini ka edaspidi ja sarnaselt kveekeritele ei lähe valima. Saatan ja tema kurjad inglid on tegusad, ja tal on siin maa peal käsilasi. Minu palve on, et Saatan oleks pettunud.“6
Tõepoolest, Ellen White´i üleskutse adventistidele oli minna valima, kui arutluse all olid karskuse moraalsed mõjud: „Iga inimene avaldab ühiskonnas oma mõju. Meie austatud riigis on igal inimesel oma hääl, määratlemaks, missuguseid seadusi rahva kontrollimiseks välja antakse. Kas me ei peaks seda mõju ja häält kasutama karskuse ja vooruste poolt?“7
Karskuse ja vooruste küsimustes innustati vajaduse korral valima minema isegi hingamispäeval. Nagu Land märgib, olid „pioneerid karskuse teemast väga huvitatud“.8
Kuid White´i mure läks karskusest edasi, ütleb Columbia Uniooni Ülikooli ajalooprofessor Douglas Morgan. Miks oli teatud pioneeride seas selline vastuseis igasuguse poliitilise osaluse suhtes? Morgan ütleb, et tol ajal ei olnud ükski suur partei otseselt orjuse vastu suunatud, mis oli tolle aja peamine teema. „Varased adventistid – 1850ndate sabatipidajatest adventistid – olid radikaalse abolitsionismi (neegerorjade vabaduse nõudja) taustaga,“ selgitab Morgan. Ta mainib, et kuulus abolitsionist „William Lloyd Garrison oli seisukohal, et me ei peaks valima, kuna kumbki partei ei ole orjade vabastamise poolt. Siiski, 1864. aastal, pärast Emantsipatsiooni Avaldust ja seda, kui Vabariiklaste partei viis sisse Kolmeteistkümnenda seadusemuudatuse, ütles Garrison, et partei on tulnud lähemale meie seisukohtadele.“
Ta lisas: „Peamine mure ei olnud selles, nagu oleks valimine olnud maine, ilmalik tegevus; ma arvan, et see oli küsimus sellest, et kui sa valid, oled sa oma mõjuga kurja poolel, sest kumbki partei ei seisnud õigel poolel.“
Morgani järgi „oli Ellen White keegi, kes huvitus poliitilistest teemadest ja oli ka „parteide“ või poliitiliste kandidaatide“ vastu. Adventistid ei kuulu ühegi poliitilise partei kaubamärgi alla, ent kui meie missiooni ajal siin maal üks partei või kandidaat esindab kuningriigi printsiipe, mille eest meie seisame, kui ta on ühenduses meie liikumise esmaste väärtustega, siis ei olnud valima minemine üksnes kohane, vaid kohustuslik.“
Ta lisas: „Teda huvitasid valitsuse algatatud reformid, ettevõtmised, mille käigus uuriti, mis põhjustab vaesust, kuritegevust, perekondade purunemist ja nii edasi. Ma usun, et ta oleks huvitatud kõigest, mida saaks teha nende parandamiseks ilma usuvabaduse ja põhiseadusliku vabaduse kuritarvitamiseta.“
Kuid, nagu ütleb Vaikse Ookeani Uniooni Ülikooli ajaloolane ja president Richard Osborn, „on üks asi, millest Ellen White oleks eemale hoidnud: seotus kõrge poliitikaga, millel on kalduvus koguduseliikmeid lõhestada. See on potentsiaalne probleem. See võib olla põhjuseks, miks katkestatakse suhteid ja suhtlemist.“
Tundub, et Ellen White nägi seda võimalust ette. 1898. aastal Austraalias kirjutatud sõnumis ütleb ta: „Meie ei ole nagu need, kes poliitiliste küsimuste pärast tülli keeravad... Ärge olge ebavõrdses ikkes uskmatutega poliitilises voolus ja ärge siduge end nendega... Hoidke oma hääletamine iseendale. Ärge laskuga mõtlema, et teie kohus on ka kõiki teisi hääletama innustada.“9
Osborn paneb hääletamise küsimuse kodanikukohustuse raamidesse: „Ma arvan, et põhimõtted jäävad samaks, et me peame indiviididena hääletama, osalema avalikus elus; andma keisrile, mis kuulub keisrile. See kehtib ka teiste riikide kohta.“
Tänapäeval on adventistidel rikas ajalugu, mille taustal hääletamise küsimust käsitleda, ja meil on lai valik. Morgan ja Osborn nõustusid erinevates intervjuudes adventõpetlase Roger Cooni väitega 2003. aastast: ei Piiblis ega Ellen White´i kirjutistes ole midagi sellist, mis kohustab usklikke ühe partei või teise poolt hääletama või pidama oluliseks liberaalseid või konservatiivseid poliitilisi vaateid.
„Erakondlus on siin üks võtmesõnu,“ selgitab Osborn. „Me peame vältima erakondlikku meelestatust. Uuri teemasid, hääleta isiku, mitte partei poolt. Uuri iga teema enda jaoks läbi.“
Ka Morgan on dogmaatilise parteipoliitika vastu: „Kui keskendume rohkem nendele teemadele, mitte oma eesmärgile, viib see meid sihilt kõrvale,“ ütleb ta.
Kuivõrd kaasatud peaksid adventistid poliitikas olema? See võib sõltuda nende haaratusest ühiskonnas, ütleb Land.
„Kui võrrelda Ühendriikide adventiste teiste riikide adventistidega – Kariibid, Aafrika, Lõuna-Ameerika – siis teistes riikides on adventistid märksa aktiivsemad, töötades erinevatel ametipostidel, kui Ameerika Ühendriikides,“ märkis Land. „USAs on adventistid nii väike vähemus, et me oleme tõrksad osalema suuremates ühiskondlikes tegevustes. Aga kui liikmeskond moodustab 20 või 30 protsenti rahvastikust, siis on kaasatus pea hädavajalik.“
Tema soovitus: „Ma julgustan inimesi erinevatel viisidel kaasa lööma, isegi kandideerima, kuna ma usun, et kodanikena on meil kohustus ühiskonda aidata. Ma arvan, et meie moraalsed väärtused mõjutavad sotsiaalset positsiooni; kristlaste jaoks põhinevad ideed nagu õigus olemuslikult moraalsetel väärtustel. Ma julgustan kindlasti inimesi hääletama ja olema aktiivsemad, kui nad tunnevad selleks vajadust. Inimene, kes kandideerib või töötab kandidaadi heaks, peaks lähtuma oma põhimõtetest.“
Tõepoolest, Ellen White´i nõuanne oli kui Landi seisukoha eelkaja. Oma raamatus „Haridus“ kirjutas ta: „Paljud tänapäeva noormehed, kes kasvavad üles nagu Taaniel oma Juudamaa kodus, õppides Jumala sõna ja Tema tegusid, õppetunde ustava teenimise kohta, töötavad seadusandlikes kogudes, kohtumajades või kuninglikus kohtus kuningate Kuninga tunnistajatena.“10
Rääkides Battle Creeki Kolledzhi üliõpilastele aastal 1883, ütles ta: „Kas te soovite haridust sellepärast, et maailmas endale positsiooni ja nime teha? Kas teil on mõtteid, mida te ei julge väljendada, et ühel päeval...istute uurimis- ja seadusandlikes kogudes, aidates rahva jaoks seadusi luua? Nendes püüetes ei ole midagi halba.“11
Ellen White´i, paljude adventpioneeride ja tänapäeva juhtide sõnum tundub olema selge: seitsmenda päeva adventistidel on suutlikkus aidata kujundada oma häälega ja poliitilise kaasatusega meie ühiskonda. Igaühest eraldi oleneb see, kas järgime oma südametunnistust – ja palume rohkem kui inimlikku tarkust, kui teeme oma poliitilisi valikuid.
Mark A. Kellner on ajakirjade Adventist Review ja Adventist World toimetaja
Ajakirjast Adventist Review tõlkinud Averonika Beekmann
1 James White, umbes 1860, tsiteeritud Paul A. Gordoni artiklis “Valimisõigus – kas ma peaksin sellest osa võtma?“ Adventist Review, 1980 18. ja 25. sept, internetis aadressil www.whiteestate.org/issues/Voting.html
2 Peakonverentsi report ajakirjas Advent Review and Sabbath Herald, 1865.a 23. mai, tsitaat Gordoni artiklist.
3 Tsitaat Gordoni artiklist.
4 Uriah Smith, ajakirjas Advent Review and Sabbath Herald, 1856.a 11. sept, tsitaat Gordoni artiklist.
5 Ronald G. Walters, American Reformers, 1815-1860 (Hill and Wang, 1997), lk 131, tsiteeritud Douglas Morgan, “Disappointing Satan”, Peace Messenger Blog, http://tinyurl.com/5cm96x;
6 Ellen G. White, Karskus, lk 256.
7 White, Evangeeliumitöölised, lk 387.
8 Intervjuu Landiga. www.whiteestate.org/books/mol/Chapt13.html
9 White, Valitud sõnumid, 2. raamat, lk 336, 337.
10 White, Haridus, lk 262.
11 White, Kristliku hariduse alused, lk 82.
In English