Rääkides vaimulikust juhirollist, on meil eesõigus pöörduda Johannese evangeeliumi poole, kus ainsana evangeeliumidest on kirja pandud pärast ülestõusmist toimunud vestlus Jeesuse ja Peetruse vahel. “Aga kui nad olid einestanud, ütleb Jeesus Siimon Peetrusele: “Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind rohkem kui need?” Ta ütleb temale: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!” Ta ütleb temale: “Sööda mu tallekesi!” Ta ütleb temale jälle teist korda: “Siimon, Joona poeg, kas sa armastad mind?” Ta ütleb temale: “Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!” Ta ütleb temale: “Hoia mu lambaid kui karjane!” Kolmat korda ta ütleb temale: “Siimon, Joona poeg, kas ma olen sulle armas?” Peetrus sai kurvaks, et ta temale kolmat korda ütles “Kas ma olen sulle armas?” Ja ta ütles temale: “Issand, sina tead kõik, sina tunned, et oled mulle armas!” Jeesus ütleb temale: “Sööda mu lambaid!” /.../ Ja kui ta seda oli rääkinud, ütleb ta temale: “Järgi mind!”” (Jh 21:15–19).
Milline kummaline vestlus see on! Selles jutuajamises on kolm küsimust, kolm vastust ja kolm ülesannet. Kohe jääb silma ka see, et nii küsimused, vastused kui ka ülesanded on kõigil kordadel samad. Tundub peagu, et kõnelejad ei kuulnud üksteist hästi ja pidid seepärast oma sõnu kordama. Kuid kuna Jeesus oli see, kes vestluse algatas ja seda juhtis, siis võime olla kindlad, et tegu ei olnud lihtsalt vähetähtsa lõunalauavestlusega.
Me võime näha Peetruse kimbatust, mida küsimuse kordamine temas tekitas. Kas Jeesus küsis sama küsimust mitu korda, kuna Ta kahtles vastuse tõesuses? Või pani Ta proovile Peetruse kui varem väga enesekindla jüngri lojaalsuse? Pühakiri ei anna neile küsimustele selget vastust. Mõned väidavad, et Jeesus kordas oma küsimust selleks, et tuletada Peetrusele meelde tema minevikku ja anda talle lootust tulevikuks. Neil võib õigus olla. Sest kõige muu hulgas oli Jeesus alati rohkem keskendunud inimese potentsiaalile ja võimalustele tulevikus kui minevikus urgitsemisele. Jeesus ei olnud selline inimene, kes hea meelega su läbikukkumisi meelde tuletaks. Pigem suunas Ta pilgu tulevikku.
See vestlus leidis aset pärast Jeesuse ülestõusmist. Jeesus teadis, et üsna varsti tuleb jüngritel hakkama saada ilma Tema füüsilise kohaloluta. Kindlasti pidi ta palju mõtlema selle üle, mis juhtub siis, kui tema on läinud. Need kolm küsimus – tegelikult küll üksainus küsimus – saavad palju sügavama tähenduse, kui me mõistame, et nad valmistasid Peetrust ette tema tulevaseks juhirolliks. Kuid mis on armastusel pistmist vaimuliku juhirolliga?
Võiks ju küsida, miks ei esitanud Jeesus Peetrusele veel tervet hulka teisi tähtsaid küsimusi nagu “Peetrus, kas sinu teoloogilised teadmised on kindlalt paigas? Kui nii, siis sööda mu lambaid” või “Peetrus, kas sa oled hoolikalt mõelnud kiriku organisatsioonilisele struktuurile? Kui jah, siis sööda mu tallekesi” või: “Peetrus, kas sa ikka tead, kuidas paika panna strateegiaplaane, hoida kord majas finantsasjadega ja läbi viia nõukogu koosolekuid?” Kuid Jeesus ei küsinud neid asju, Ta jäi üheainsa küsimuse juurde, ja iga kord järgnes sellele sama vastus Peetruselt. Loomulikult on ka need teised küsimused tähtsad ja igaüks, kes tahab töötada juhtival kohal koguduses, peaks neile mõtlema. Kuid see lugu Piiblis räägib selgelt just Jumala armastamise ja koguduse juhtimise seostest. Vaadelgem nüüd kolme aspekti, miks küsimus “Kas sa armastad mind?” koguduse juhtimise seisukohalt nii oluline on.
1. Armastus Jumala vastu annab meile kindla aluse meie identiteedi jaoks, armastus on ainus ankur selles ebakindlas maailmas. Iga vaimulik juht peab olema kindlalt “ankrus”. Küsimus “Kas sa armastad mind?” viib meid meie südame olukorra juurde. Inimestena armastame alati kedagi või midagi nii palju, et armastuse objektist saab meie elu keskpunkt; inimloomus on nagu ronitaim, millel on vaja mingi toe ümber keerduda, et edasi kasvada. Selle küsimusega uurib Jeesus, mis on meie tähelepanu ja elu keskmes. Ainult see, kes Jeesust kogu südamest armastab, võib kogeda selles maailmas taevalikku rahu ja rõõmu. Ainult nii võime olla maailmas ja samas mitte olla maailmast. Me peame selle küsimuse üle hoolikalt järele mõtlema, sest vahel võime tulla Jumala juurde, kuna me armastame hüvesid, mida Ta meile võib anda, rohkem kui Teda ennast (võib-olla just nii juhtus iirsraellastega). Tõeline Jumala armastamine toob kaasa õnnistused, aga mitte vastupidi.
2. Armastus Jumala vastu vormib meid eetiliselt. Paulus kirjutab mitmes kohas koguduse juhtide elu eetilisest tasandist ning alati seob ta eetilise käitumise Jeesuse Kristusega. “Sellepärast et meil on niisugune amet selle halastuse järele, mis meile on osaks saanud, siis me ei lähe araks, vaid me oleme loobunud salajasist häbitegudest ega ela tigedas kavaluses ega võltsi Jumala sõna, vaid tõe ilmsikstoomisega me asetume kõigi inimeste südametunnistuse otsuse ette Jumala ees” (2Kr 4:1-2). Teises kohas ütleb Paulus, et Jumala armastus on see, mis annab jõudu rasketel aegadel. Heebrea 11:35–38 räägib inimestest, “kes lasksid ennast piinata ega võtnud vastu vabastamist, et saaksid parema ülestõusmise osalisiks. Teised said kogeda pilget ja rooska, peale selle ahelaid ja vangitorni. Neid on kividega visatud, piinatud, lõhki saetud, mõõgaga surmatud. Nad on lambanahas ja kitsenahas käinud ühest kohast teise, puuduses, viletsuses, kurja kannatades, nemad, kelle väärt maailm ei olnud”. Pangem tähele, milliseid kirjeldusi on neis salmides kasutatud. Need ei ole olukorrad, kuhu keegi vabatahtlikult sattuda tahaks. Ometi oli just Jumala armastus see, mis aitas neil usukangelastel katsumusi taluda, ja samas oli nende armastus Jumala vastu see, mis andis neile julgust neist olukordadest läbi minna. Nemad olid õppinud seda, et Jumala armastamine on olulisem kui mis tahes muu siinses elus, ning see teadmine oli muutnud neid Jeesuse sarnaseks.
3. Armastus Jumala vastu annab jõudu teha tulemuslikku jumalariigi tööd; armastus Jumala vastu tuletab meile pidevalt meelde, et Kogudus on Jumala, mitte meie oma. Korraldusega “Sööda mu lambaid” tuletab Jeesus meile meelde, et kirik on midagi enamat kui inimlik institutsioon. Jumal ütleb selle lausega, et kõik usklikud on Tema omad. Kirik on Tema kari. Kiriku juhtidel, kes püüavad selle elu edendada, on seda kasulik meenutada, kuna inimloomusele on omane kordaminekute eest au endale võtta ning nurjumistes teisi süüdistada. Sellepärast küsibki Jeesus esmalt: “Kas sa armastad mind?” ja alles seejärel annab Ta korralduse Tema koguduse tööd teha, mitte vastupidi. Jumal tahab, et koguduse elu edendamine oleks Tema ja inimeste vaheline koostöö, mis on välja kasvanud armastusest.
Henri Nouweni raamatus “Jeesuse nimel” on üks meeldejääv jutustus, mis aitab seda mõtet illustreerida. Nouwen, olles kristliku kirjaniku, kõnemehe ja lektorina oma kuulsuse tipul, veetis oma 10 viimast eluaastat Torontos hooldekodus, elades inimeste keskel, kellel olid erinevad vaimsed ja füüsilised puuded. Kord kutsuti ta esinema ühele konverentsile Washingtonis. Tavaliselt reisis ta üksinda, kuid sel korral otsustas ta enadaga kaasa võtta Billi, kes elas patsiendina sealsamas hooldekodus. Bill, väga elevil Henri kutsest, küsis tihti: “Henri, kas me tõesti teeme seda kõike koos?” Henri kinnitas talle alati, et nad teevad sel reisil kõike koos. Nad jõudsid Washingtoni ning varsti oli Henril aeg oma ettekannet pidada. Seistes saalitäie inimeste ees, märkas ta äkki, kuidas Bill tõusis oma kohalt, kõndis lavale ja jäi tema kõrvale seisma. Kogu sõnavõtu vältel seisis Bill vaikides tema kõrval ning viis iga lehe, millelt Henri oli lugemise lõpetanud, ettevaatlikult lähedal asuvale lauale. Kui Henri Nouwen ettekande lõpetas, aplodeeris kogu saal. Järsku küsis Bill Henrilt: “Kas nüüd on minu kõne kord?” Henri ei teadnud, mida Bill kavatseb öelda või kas ta üldse suudab midagi mõistlikku öelda, kuid ta lubas siiski Billi kõnepulti. Bill astus mikrofoni juurde ning kogu saal vakatas. “Eelmisel korral reisile minnes võttis Henri Joe kaasa. Sel korral võttis ta aga minu kaasa ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Aitäh tähelepanu eest,” sõnas Bill ning suundus oma koha poole. Kogu saal plaksutas mõistvalt. Järgmisel päeval, tagasiteel Toronto poole, küsis Bill, mida Henri tema kõnest oli arvanud. Henri Nouwen ütles, et Billi kõne oli olnud väga hea. “Me töötame koos väga hästi, kas pole?” kommenteeris seepeale Bill. “See oli hetk,” kirjutas Henri Nouwen hiljem oma raamatus, “kui ma mõistsin tõde Jumala ja inimese koostöö kohta.”
Isegi kui me anname oma parima, on seda ometi väga vähe. Kui me teeme kõige parema, milleks me suutelised oleme, on see Jumala töö seisukohalt siiski pisku. Ja ometi kutsub Jumal meid töötama koos Temaga. Meie osa selles töös on tegelikult minimaalne – kuid me teeme seda ometi koos Temaga! Meie armastusega ja Tema panusega töötame me koos hästi! Püüdes täita Jeesuse käsku Tema lammaste toitmise kohta, mida alati ei ole kerge teha, oleme Temast täielikult sõltuvad. Ja ainus viis selles töös edukas olla on vastata küsimusele “Kas sa armastad mind?” kolm korda jaatavalt.
Niisiis, kas sa armastad Jumalat?
Tõlkinud Mervi Kalmus
In English