Abielu on ehitatud andmisele

Abielulahutuse põhjuseid ei pea kaugelt otsima. Need on tegelikult meiega kaasa sündinud ja ajavad oma koletusliku pea nii püsti, kui meie mõtted ja süda ei ole enam keskendunud Kristusele, vaid ajavad taga enese isekaid vajadusi. Alati on süüdi tema ja mina pole pooltki nii hull kui tema.

Enamik inimesi, kes otsivad lahutusest väljapääsu, teevad seda ebapiibellikel alustel nagu sobimatus, rahuldamatus, rahalised raskused, pühendumise puudumine, eesmärkide muutumine jne. Meie kultuur rõhutab õnnelikkuse saavutamist ja minakeskset maailmanägemist. Ühest küljest võib nendel tunnetatud puudustel või vajadustel enamasti reaalne põhjus olla – teine pool on elanud enesekeskset elu. Teisalt aga pole me ise tihti sugugi paremad. Ainult et enda puudusi või tegematajätmisi ei pane me ise tähele ja väga kerge on näha probleemi teises. Suhte allakäik on nagu ahelreaktsioon: üks tegi kaheldava väärtusega käigu, teine ärritus ning lasi lati omalt poolt alla, millele järgnes esimese järgmine vilets samm ning nii üha allapoole.

Kui suhtest on kadunud usaldus ja austus, siis on väga raske midagi parandada. Ärge otsige Pühakirjast endale õigustusi, vaid pange tähele, kui palju see räägib andestusest, leppimisest, rahust, mõistmisest ja kannatlikkusest. Austus on otsus: me võime inimesesse austavalt suhtuda isegi siis, kui ta pole seda ära teeninud. Nagu ka andestus. Andestamiseks ei pea ära ootama, et teine oma teost aru sai. Kui sa ei näe enam põhjust, et oma abikaasasse hästi suhtuda, hakka tegema talle armastuse tegusid. Sellega muudad eelkõige ennast ja peatad suhte allakäiguspiraali.

Ma ei saa muuta teist inimest. Aga ma saan vaadata endasse ja küsida, kuidas on minu osadus Kristusega. Mis vilju ma loodan Kristusest lahus käies saada? 

Ainus viis elada teiste teenimisele suunatud elu on olla Jumala Vaimu juhtimise all. Tõsi, Jumalat kuulevad oma südames paljud inimesed, kes ei ole Teda nimepidi ära tundnud ning nii võib mõni uskmatu olla rohkem Jumala käes kui usklik. Kas see tähendab, et vahet pole, kas sinu väljavalitu on usuinimene või mitte? Tegelikult on küll vahe. Jumala lastel on selge tee Allikani, et taastada oma suhe Temaga ja oma kaaslasega ning teha läbi teadlik meeleparandus. Seepärast on Jumala rahvale antud ka selge korraldus, et „ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega“. Peale esialgset armumist ja näilist eesmärkide ühtsust hakkavad teed pikapeale lahku kiskuma või tuleb üks teisele järele (ja enamasti mugandub usklik maailmaga mitte vastupidi). Seega on abielu õnnestumises suur roll selles, kas sa oled oma valiku teinud Jumala juhtimisel, mitte oma himudest lähtuvalt, ning kas see, kelle sa oled valinud, teeb ka oma valikud alandlikkuses Jumalat kuulates? Ükskõik kui palju armunud ka ette ei kujuta, kui hästi nad kokku sobivad, siis lubage esitada tõde – te ei sobi kõiges. Te olete erinevad inimesed, erinevate vajadustega. Teatud aja suudavad inimesed mittesobivust varjata või sellele pimedad olla, kuid lõpuks avastavad ikkagi, et ollakse erinevad. Erinevused võivad närima hakata ja kui nendele keskenduda, leitakse lõpuks ka põhjus, miks teine nii väljakannatamatu tundub.

Aga abieluõnne võrrandi vastus ei seisne selles, kui sarnased te olete või kui hästi abikaasa teie vajadusi rahuldab. Tihti abiellutakse isekate eesmärkidega: „Ma tahan, et mu abikaasa oleks ilus/tark/osav.“ Leppige tõsiasjaga, et pettumused on tulekul. Abielu jääb püsima siis, kui see on ehitatud andmisele, mitte saamisele.

Ainus põhjus, miks abielu õnnestub, tuleneb Jumala puudutusest meie hinges, millest lähtub isetu agape-armastus. See ei armasta sellepärast, et..., vaid armastab vaatamata sellele, et... Jumalikku, agape-armastust ei ole võimalik meist enestest esile kutsuda, selle kingib Isa meile, kui paneme maha oma mina ja võtame alandlikult vastu Tema tahtmise. Siit ka põhjus, miks jooksevad inimlikud püüded purunevaid abielusid kuidagi kokku siduda paratamatult sohu. Kui mõlemal poolel ei ole alandlikku ja oma patte tunnistavat meelsust, siis hoolitseb südames teed näitav isekus selle eest, et suhe leiaks kurva lõpu. Võtmesõna on alandlikkus. Mitte üksteise ees lömitamine, vaid astumine ausalt ja patukahetsuses Jumala ette. Ainult alandlikkus avab meile ukse Jumala Vaimu tulekuks ning Tema kaudu suhete taastamiseks. Selleks on vaja, et mõlemad suudavad alanduda ning loobuda oma eesmärkidest ja küsida: „Kallis, kuidas ma saan sind aidata, et sinu elu muutuks paremaks ja sinu eesmärgid täituksid?“

Seega on ääretult tähtis valik, kellega abiellute, sest probleeme tuleb elus igal juhul ja võtmeküsimus on: kas need lahendatakse alandlikult ja Jumala juhtimisel või isekat joru ajades? 

Kui tähtis on tõotus, mida abielu sõlmimisel lubatakse: nii heas kui halvas, kuni surm meid lahutab. Seda öeldakse küll üksteisele, kuid seda vannutakse Jumala ees, mistõttu peab Jumal sind vastutavaks oma sõnade eest. Või peaks selle sõnastuse ümber kohendama: ... kuni asjaolude ilmnemiseni? Kuna nii kehva abielutõotust ei taha keegi anda, siis pingutage oma abielu nimel – nii heas kui halvas. Kui te pole tõsiselt koos palvetanud, siis põlvitage oma abielu päästmise nimel koos, otsige palves Jumala palet ja tunnistage üksteisele oma patud, et Jumal saaks teie suhte parandada. Tehke seda kuu aega järjest.

Kas võib olla, et mõni abielusuhe ongi targem lõpetada? 

Kõigepealt tuleb meelde see, et Jeesus ütles: „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!“ Aga Pühakirjast leiame Esra raamatust peatüki, kus mehed tulid patutunnetusele, et võõramaa naised, kelle nad olid naiseks võtnud, olid saanud probleemiks Jumala plaani täitumisele Iisraeli rahva suhtes ja nad saadeti ära. Küsimuse all oli lunastusplaani täitumine Iisraeli rahva kaudu ning see samm tuli siis teha. Täna ei pea me saatma ära mitte naisi/mehi, vaid enesekesksust. Paulus kinnitab seda ka: „Kui kellelgi vennal on uskmatu naine ja naisele meeldib temaga elada, siis ta ärgu lahutagu end naisest!“ (1Kr 7:12) Jumalalt tulev agape-armastus jagab armastust vaatamata sellele, et... ja armastusel on väga tugev mõju avada kaaslase süda nii, et Jumala Vaim saab seal oma tööd teha.

Jeesus ütles põhjendatud abielulahutuse kohta nii: „Kes iganes ajab minema oma naise muidu kui liiderdamise pärast ja abiellub teisega, rikub abielu [ja kes abiellub minema aetud naisega, rikub abielu].” (Mt 19:9) Liiderlikkus või truuduse murdmine on Piibli alusel ainus olukord, mille juures Jumal ütleb – sa ei pea seda rohkem kannatama. 

Tõsi, inimesed võivad üksteisega väga julmad olla ning seetõttu on meie koguduse peakonverents vastu võtnud ühe täiendava põhjenduse – see on vägivald. Keegi ei pea kannatama vägivaldses suhtes. 

Need asjaolud aga ei tähenda tingimata, et inimesed kindlasti peaksid lahutama. Kui nad suudavad üksteisele andestada ja meelt parandada, tahab Jumal neid sealt edasi aidata. Kui meeleparandust ei toimu, siis on kannataja vaba lahkuma.

Kerge on leida end ohvri rollist ka palju väiksemate üleastumiste korral ja ma usun, et just seepärast on Jumal jätnud meile ka Sõna, et abielulahutus on äärmine väljapääs, kõige äärmuslikemate üleastumiste korral, mitte lihtsalt lahku kasvamise, eri arvamuste või ebameeldivaks muutumise tõttu. Kui ollakse jõutud nii kaugele, et mõeldakse juba lahutusest, siis tõenäoliselt ollakse juba varem Jumalast eemale mindud. Küsi endalt, kui palju oleks Jumalal põhjust end sinust lahutada, kes sa murrad truudust võõraste jumalatega. Jumal ei peaks sellega tegelema, mida sa oled korraldanud ja kui lähtuda mõtteviisist, mis juhib meid suhete purunemiseni, siis oleks Tal meie mahajätmiseks palju põhjuseid. Aga Ta leiab lootust, et tänu „vaatamata sellele, et...“ armastusele sulle veel üks võimalus anda. Jumala sõnum on, et te peate alanduma, kuulama mind kõigepealt ja siis kuulama oma abikaasat ja alles viimasena vaatama oma soovidele. Kui seda teha mõlemapoolselt, siis ei ole asju, mida ei saaks lahendada. Hiljuti pulmas käies jäi mulle kõlama pool naljaga öeldud nõuanne, et abielus peab mehele jääma viimane sõna – see on: „Olgu, kallis!“

„Alistuge üksteisele Kristuse kartuses, naised oma meestele otsekui Issandale“ ja „Mehed, armastage naisi, otsekui Kristus on armastanud kogudust ja loovutanud iseenese tema eest“ (Ef 5:21, 22, 25). 

Kui läheme tagasi Mt 19:9 juurde ja paneme tähele Jeesuse sõnu, siis Ta ütleb selle kohta, et kes võtab endale mehe/naise, kes on truudust murdnud või abielu lahutuse põhjustaja olnud, siis see on Jumala silmis samaväärne kui liiderlikkus, sest ka selle kohta annab Jeesus hinnangu, et „see rikub abielu“. Me oleme õppinud olema tolerantsed, aga kahjuks on see üle kandunud tolerantsusele patu suhtes. Vaatame teatava paratamatusega, kui abielu lahutanud inimesed kirikus uuesti abielluvad. Kui hooramist pole olnud, kas siis süüdlast ei ole ja mõlemad pooled võivad nii-öelda null-variandiga puhtalt uuesti abielluda? Paratamatult on üks abikaasadest lahutuse algataja ja koguduse käsiraamat käsitleb peatükis 13 abielu, lahutuse ja taasabiellumise teemat selliselt: „Abikaasa, kes on murdnud abielutõotust ja lahutanud, ei oma enam moraalset õigust abielluda teisega, kuni tema endine, ustavaks jäänud abikaasa elab ega ole uuesti abiellunud. Isik, kes siiski abiellub, peab saama eemaldatud koguduse liikmelisusest. Samuti see isik, kellega ta abiellub, kui ta on koguduse liige, peab saama eemaldatud koguduse liikmelisusest.“

Kas me saame üldse aru, mida tähendab sõna abielurikkumine?

Sellega ei hõlmata ainult intiimsuhet väljaspool abielu. See tähendab Jumala loomingu, seatud korra lõhkumist, millegi väga püha lörtsimist ja teisele suure kannatuse põhjustamist. Seda sõltumata sellest, kas riigi ees on paber kinnitatud või mitte. Põhjusega teatas Jeesus, et kes võtab lahutatud (lahutuse põhjustanud) naise, on ise süüdi abielurikkumises.

Abielu on Jumala silmis nii tõsise väärtuse ja tagajärgedega, et sellele kehtivad kraad karmimad reeglid kui mõne muu patu suhtes. See on mudel, mille kaudu ühiskond koostööd teeb. Kui seda devalveerida, siis kaob patu tajumine. Perekond ja hingamispäev on kaks Eedeni reliikviat, ainsad, mis pärinevad langemata maailmast ja mis kannavad Jumala pitserit, olles rajanäitajaks Tema rahvale.

Palun hinnake abielu ühendust väga tõsiselt. Austage seda mitte kui üksnes inimeste liitu, vaid kolmekordset seost, mille kolmas seotud pool on Jumal. Kui vaja, taluge raskeid aegu ja võidelge oma abielu eest, ärge laske sel rikneda erimeelsuste käes. Kui enam kuidagi ei saa, lubage üksteisel eemale tõmbuda ja võtta järelemõtlemise ning meele­paranduse aega. Abielu lahutus ei tohi olla kerge ei riigi ees, ei koguduse ees ega ka kummagi suhtepoole jaoks. 

Jeesus vastas variseridele: „Mooses on teile teie südame kanguse pärast andnud loa oma naisi enestest lahutada; algusest ei ole see mitte nõnda olnud.“ Lahutus ei ole väljapääs, vaid probleemide vahetamine järgmiste probleemide vastu. 

Soovitame enne abiellumist, aga ka suhte igas faasis lugeda E.G. White’i raamatut „Adventkodu“.