September on taas kätte jõudnud ja õpilased kooli läinud. Koolile kui asutusele annab mõtte ja sisu loomulikult õppimine ning siinses ühiskonnas käivad õppimisega lahutamatult kaasas hinded. Hinded näitavad seda, kui kaugele on õpilane oma teadmistes jõudnud, kui palju on ta pingutanud ja milliste vajakajäämistega tuleks edaspidi hoolsamalt tegeleda. Eriti edasijõudnud õpilaste saavutusi kajastavad lisaks hinnetele esikohad olümpiaadidel ja mitmesugustel võistlustel.
Nii oma õpingutes kui ka enda lühikeseks jäänud õpetajakarjääri jooksul olen kokku puutunud väga erisuguste õpilastega. Osa õppureid võtab koolitööd kui tüütut kohustust, millega tuleb vähima võimaliku vaevaga ühele poole saada, et siis meeldivamate tegevuste juurde minna. Ära tehakse täpselt nii palju, kui rahuldava hinde jaoks vaja läheb. Mõni õpilane valib jällegi välja ained, mis teda rohkem huvitavad, ja tegeleb nendega põhjalikumalt, pühendades ülejäänud ainetele selle võrra vähem tähelepanu. Ning leidub ka niisuguseid õpilasi, kes püüavad kõiges, mida nad teevad, saavutada maksimaalset taset. Ainuke arvestatav hinne on „viis“ ja ainsad märkimist väärivad kohad olümpiaadidel jäävad esikolmikusse.
Mina ise olen õpilasena ilmselt segu kõigist kolmest eeltoodud tüübist, kuid enim olen enda juures märganud viimase õppijatüübi jooni. Õnneks ei ole õppimine mulle tavaliselt väga üle jõu käivaid raskusi valmistanud ja seetõttu ei ole ma enamasti pidanud liiga palju pingutama, et iseenda seatud standardile kas või mingil määral vastata. Veidi rohkem kui aasta tagasi tulin ma aga töölt ära ja läksin taas ülikooli ning tegin otsuse, et sel korral püüan ma õppimisprotsessi võimalikult palju nautida. Kui varem olin õppinud sellepärast, et kool või ülikool võimalikult heade tulemustega lõpetada ja seejärel tööle minna, siis praegu ei ole mul mingisugust kindlat eesmärki peale enesearendamise ja endale meeldiva teadusvaldkonnaga tegelemise. Ning terve möödunud aasta jooksul on mulle üha selgemaks saanud, et ma ei oska kuigi hästi iseendale õppida. Tegelen alaga, mis mulle väga meeldib, aga samal ajal leian end ikka ja jälle pingutamas paremate hinnete, kõrvalseisjate tunnustuse või õppejõudude heakskiidu nimel. Tulemus on minu jaoks tähtsam kui protsess ja kõrge taseme nimel töötamine ei lase nautida teekonda ihaldatud saavutuste poole.
Sarnase probleemiga tunduvad minu meelest maadlevat paljud inimesed, ükskõik, kas ja mil määral nad seda endale teadvustavad. Lisaks tööle ja õpingutele võib täiuslikkusetaotlus imbuda ka vaba aja tegevustesse. Kõigel peab olema kindel eesmärk ja kõike tuleb teha võimalikult hästi, kuni mingisuguse ebamäärase ideaali poole püüdlemine hävitab oskuse oma tegemistest praegu rõõmu tunda. Olen enda puhul nii mõnigi kord märganud, kuidas meelelahutuseks ette võetud tegevusest saab järjekordne kohustus, sest soov saavutada parimat võimalikku tulemust rikub ära muretust tegutsemisest saadava naudingu. Tulemus ei ole aga kunagi nii hea, kui võiks, sest alati on võimalik teha midagi veel paremini.
Kristlaste üks suurimaid eesmärke on kirjas Piiblis, Mäejutluses, Mt 5:48. Evangeeliumi autor on selles kirjakohas toonud välja Jeesuse sõnad: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!“ Sellisest nõudmisest ajendatuna on nii mõnigi usin ja innukas kristlane võtnud oma elu hoolika vaatluse alla ning üritanud iga osa sellest rakendada eelmainitud kõrge sihi saavutamisse. Nii töö kui ka vaba aja tegevused peavad olema otseselt seotud evangeeliumi kuulutamise või enda iseloomu arendamisega. Olen kuulnud isegi mõtet, et üks õige kristlane ei peaks lugema mitte mingisuguseid muid raamatuid peale kristlike autorite teoste, sest Jeesus tuleb varsti ja koguduseliikmed ei tohiks oma aega raisata „ilmalike“ meelelahutuste peale. Kristlase eesmärk on olla täiuslik ja täiuslikkus tähendab kõige muu hulgas seda, et iga eluaspekt on otseselt allutatud Jumala riigi teenistusse.
Osalt toob täiuse poole püüdlemine endaga kaasa teatava kasu. Nagu õppimine heade hinnete saamiseks võib aidata ainet omandada, nii võib ka Matteuse evangeeliumis kirjeldatud ideaali nimel pingutamine muuta inimese iseloomu tõepoolest paremaks. Samas tasub endalt küsida, kas niimoodi tegutsedes on Jeesuse sõnu õigesti mõistetud; kas täiuslikuks saamine tähendab pidevat ranget kontrolli iseenda ja oma tegemiste üle. Olen vahel sattunud tunnistajaks olukorrale, kus just need koguduseliikmed, kes kõige hoolikamalt ennast jälgivad ja piiravad, „langevad“ lõpuks kõige valusamalt. Üks võimalus on seletada niisugust nähtust Saatana tööga – kõige rohkem kiusatakse ikka neid, kes on jõudnud Jumalale kõige lähemale. Mulle paistab aga tõenäolisemana, et inimene väsib ennast kogu aeg kontrollides lihtsalt ära. Kui Jumalaga koos olemine asendub püüdega saada võimalikult heaks kristlaseks, võtab see ära rõõmu, mis Jumala ja inimese vahelises suhtes olema peaks. Iga tegevuse vägisi mõtestamine ja sihipäraseks muutmine hävitab meelelahutusest ja puhkusest saadava naudingu. Kui kogu minu tähelepanu on koondunud eesmärgile – ükskõik, kui ülevale –, ei suuda ma olla enam õnnelik selle üle, millega hetkel tegelen.
Üheks täiuslikkust iseloomustavaks tunnuseks on ka kättesaamatus. Ideaal ei lase ennast kunagi kinni püüda, ta liigub kogu aeg eest ära. Sageli ei oska mina enda saavutustest täit rõõmu tunda sellepärast, et alati saab paremini. Ma ei pruugi isegi täpselt mõista, mis see „parem“ olema peaks, aga mu rahulolu rikub ähmane teadmine, et see, millega mina olen hakkama saanud, on parimast võimalikust tulemusest veel väga kaugel. Kristlase ideaal, taevase Isa vääriline täiuslikkus on miski, mis asub väljaspool inimese arusaamist. Inimlike vahenditega sellise täiuse poole püüeldes moondub jumalik ideaal ja muutub kättesaamatuks häguseks ideeks, mille ma ise, vastavalt enda puudulikule mõistmisele, paika olen pannud. Rõõmu asemel saab sellisest ebamäärasest täiuslikkuseideest koorem, mida ükski inimene kanda ei suuda.
Usun, et Matteuse evangeeliumi autor mõtles ülaltoodud sõnu kirja pannes otseselt seda, mida neist välja lugeda saab – kristlase ülesanne on olla täiuslik, nõnda nagu Jumal on täiuslik. Samas pean ma endale tunnistama, et inimesena ei suuda ma iial Jumala täiuseni jõuda. Sellepärast saatiski Jumal maa peale Jeesuse. Kui mul oleks võimalik ise Jumala sarnaseks saada – nagu madu Eedeni aias inimesele lubas –, ei oleks Jeesus pidanud minu eest surema. Nüüd on Tema aga suurima eesmärgi minu eest täitnud, Ta on pannud minu ebatäiusliku elu asemele enda ideaali. Loomulikult on mul eesõigus püüelda selle poole, et Jumala nägu minus võimalikult selgelt avalduks, kuid ma ei pea hambad ristis lõpptulemuse suunas rühkima. Ma võin hoopis nautida kasvamisprotsessi ja tunda rõõmu põnevast teekonnast. Sarnase mõtte on välja toonud kuningas Taavet, kes kirjutas, vaatamata kõigile oma möödalaskmistele, et Jumala Seadus on tema rõõm (Ps 119:174).
Üks hea tuttav ütles mulle kord, et ma ei pea enda olemasolu millegagi õigustama. See, et ma ei ole nii hea inimene, nagu ma enda meelest olema peaksin, ei tähenda, nagu poleks mul õigust üldse eksisteerida. Minu olemasolu on väärtus omaette; ma ei pea tegema midagi selleks, et teenida ära õigust elada. Olen aru saanud, et täpselt samamoodi ei pea ma ära teenima õigust Jumala armastusele ega päästele. Minu olemasolu on Tema jaoks väärtus omaette. Ta armastab mind sellepärast, et Tema on mind loonud, ja pakub mulle päästet, mille Jeesus on minu eest välja teeninud. Ning Tema armastuses ja päästes võin ma lasta lahti iseenda seatud ideaalidest ja olla õnnelik selles täiuslikkuses, mille Ta on minu jaoks valmistanud.
In English