28. juulist kuni 3. augustini toimus Võru- ja Põlvamaal noorte juubelimatk. Juubilare oli kohal neli: Rein, Vello, Rutti ja Leonora. Et matkapisik on nakkav, olid mõnedel juubilaridel kaasas ka lapsed: Henrico, Hanna-Liisa ja Merilin. Peale nende matkasid veel Kaja koos tütarde Ane ja Sädega, Laura ja Merle. Pooled matkajatest leidsid aega ja tahtmist ka mõned mälestused-memuaarid kirja panna. Kogus Leonora Nõmmik.
Hanna-Liisa
Väga tore matk oli! Ane ja Sädega sai vist natuke palju naerdud, sest meile pandi nimeks „Kõkukoor“, seejärel „Naerukajakad“. Ja siis – kuna meie naer asendus kohati ulgumisega – pandi meile nimeks „Hundikutsikad.“
…ja need lõkkeõhtud…. SUPER! Ja terve matk oli üldse SUPER :)
Ane
Mulle oli see esimene matk. Läksin, sest ema soovitas. Alguses oli raske, polnud harjunud raske kotiga pikka maad käima, lõpuks harjusin. Iga päev võtsime õppetükki läbi ja laulsime palju. Mulle meeldisid väga lõkkeõhtud, mil sai üksteisega tunnistusi jagada ja niisama muljetest rääkida. Matka kestel saime näha Võrumaa suurimaid vaatamisväärsusi. Viimasel päeval saime end proovile panna Piusa läheduses asuvates mägedes. Matk oli lahe ja võimaluse korral läheksin veelgi.
Säde
Mulle oli see esimene matk ja üldmulje on päris hea. Matk polnud üldse nii raske, kui olin arvanud. Ema rääkis, et kui tema noor oli, olid neil hästi toredad matkad ja sellepärast tulin ka mina seekord matkale. Ka see matk oli väga tore ja ma üldse ei kahetse, et läksin.
Tavaliselt käisime ennelõunal 13-15 kilomeetrit ja pärastlõunal 3-7 kilomeetrit. Esimene päev oli kõige kergem, sest käisime ainult tee peal. Teistel päevadel oli vahepeal raske ka, sest käisime ka metsas. Minu arvates oli kõige raskem teisipäeva ennelõunal, sest siis käisime kõige rohkem (15 km) ja terve tee olime metsas. Tee pealt leidsime palju marju ja kukeseeni ning lõunaks tehti kukeseenesousti. Minu meelest oli väga harjumatu, aga samas tore, süüa lõkke peal tehtud toitu ja värskes õhus maitses toit loomulikult ka palju paremini. Teisipäeva pärastlõunal oli aga väga vähe käia ja kogu aeg saime minna mööda teed. Tee peal käies rääkisime sõbrannaga (Hanna-Liisa Võrust) jutte ja laulsime laule, et aeg kiiremini läheks. Minu arvates oli väga tore, et iga pikema peatuspaiga juures oli veekogu, kus sai ujuda. Kõige parem peatuskoht oli Kirikumäe järve ääres mäe peal. Seal oli väike varjualune, kus sai magada, külakiik ja lõkkel oli spetsiaalne koht, kuhu sai ämbri riputada ja ei pidanud seda puust tegema. Viimane peatuskoht oli Piusal ja ka see oli väga ilus koht. Ma arvan, et lähen matkale ka järgmisel aastal, kui see toimub.
Kaja
Käisin esimest korda matkal 1984.a, 24 aastat tagasi. Seekord olin enne matka natuke pinevil ka. Minu üllatuseks olid kõik osalejad heas füüsilises vormis ja tunnistasid isegi, et matkasid sama tundega mis aastakümneid tagasi.
Kuigi meid oli ainult 12, oli üksteise tundmaõppimist piisavalt. Rein oli meie Aaron ja Vello oli Moosese osas. Viimane oli planeerinud marsruudi ja peatuskohad ning kui mõnes asjas ettekujutus ja tegelikkus kokku ei langenud, sadas nurin kaela ikka Vellole. Erimeelsusi tasandasid Reinu poolt juhitud õppetükitunnid ja lõkkeõhtud, samuti ilmselged palvevastused. Kui arvestada matkale eelnenud ja järgnenud ilmaolusid, olime selles suhtes eriliselt õnnistatud. Astumise ajal oli tavaliselt kergelt pilvine ja tuuline ilm, õhtuks tuli päike välja. Kolmapäeva hommikust vihma võtsime paraja vaheldusena. Rääkisime palju tunnistamisest –kuidas näime väljaspool olijaile ja kui kütkestavate kristlastena tundume üksteisele. Kõlama jäi mõte, et inimesed hoolivad meie kuulutusest alles siis, kui nad mõistavad, et me isiklikult hoolime neist. Ja kui seda kuidagi muidu üles näidata ei anna, tuleb kasutada sõnu. Tegelikult tuli juba matkal seda läbi elada.
Merilin
Oli võimalus avastada killuke Eestimaast, koos lõbusa kolmeliikmelise kõkukoori, tugeva ja targa teejuhi ning rõõmsameelsete kaaslastega. Tore oli veeta õhtuid praksuva lõkke ääres laulude ja hingekosutavate vestlustega.
Saime selgeks, et vaid üheskoos minnes ning Jeesuse endale teejuhiks valides saab meie elurännak – kõikidest takistustest hoolimata – olla kerge ja täidetud abistavate juhistega.
Soojalt kallistav päikene, jalge all krudisevad kivid, kuldselt hõõguv lõke, võrratult maitsvad lõkketoidud, väheke metsikut loodust, rõõmsad kotikandjad ning meelduv lõkkesuitsuparfüüm riietel – see on see, mille juurde tasub vahel linnakärast põgeneda, et tunnetada looduse võlusid ning õppida tihedat koostööd kaaslastega.
Merle
Mina olin elus esimest korda matkal. Kaja kutsus mind. Mõtlesin päris kaua, kas minna või mitte. Arvasin, et sääsed võivad ära süüa, et telgis võib olla külm magada ja mis siis veel saab, kui vihma tulema hakkab! Rein ütles, et see pole päris matk, kui vihma üldse ei saa ja et neil, kel näiteks plaanis abielluda, ongi kasulik enne koos matkal ära käia – vihm peseb puhtaks ja siis on näha, milline teine tegelikult on.
Meid oli matkale kogunenud 12. Mõtlesin, et justkui Jeesus ja 12 jüngrit, sest et meiega tuleb ju ka Jeesus kaasa! Sõitsime Võrust bussiga Siksali peatusesse, kust veidi maad edasi on Mustahamba tamm. Seal tehti esimene pilt ja kuulutati matk alanuks. Esmaspäeva lõunaks jõudsime Palojüri järve äärde, kus keedeti maitsvat juurviljasuppi. Kes tahtis, käis ujumas. Siis matkasime edasi. Möödusime Rogosi mõisast ja Ruusmäe järvest. Ööbisime telkides Paisjärve ääres, kus sai samuti ujuda. Õhtuks saime tatraputru ja kurgi-tomati salatit. Sealtsamast kõrvalkasvavast metsast korjasid mõnede usinad näpud mustikaid ja vaarikaid ning teisipäeva hommikul oli mannapudru kõrvale lausa värske mustikamoos ja vaarikad. Teisipäeva lõunaks jõudsime Hino järve äärde. Lex (Leonora) ja Merilin korjasid metsast läbi käies kukeseeni ja tegid kartulite juurde maitsvat sousti. Õhtuks jõudsime Missos asuva Pullijärve äärde. Seal sõime makarone juustuga. Teisipäeva õhtul oli meie matkajuht Vello meile viktoriini korraldanud – see oli põnev. Ta oli meie suhtes ka hoolitsev. Näiteks kui Kaja tassis kilesid kotiga käe otsas, siis võttis ta koti endale tassida ja minu seljas oleva koti küljest võttis madratsirulli ja sidus enda seljakoti külge, kuigi tal endal oli kõige suurem ja raskem kott (oli vist 30 kg!) tassida.
Kolmapäeva hommikul oli väga huvitav toit – hernepuder. Ma ei olnud seda varem söönud, aga väga maitsev oli. Otsustasin kodus ka teha. Lõunaks olime jõudnud Kisõjärve äärde, kus saime klimbisuppi. Hinojärve äärest möödudes nägime umbes silmade kõrgusel linnupesa, kus linnupojad armsalt sees piiksusid. Kolmapäeva pärastlõunal aga hakkaski sadama. Võtsime kiled ümber ja astusime lauluga edasi, Kirikumäe järve poole. Pärast kaerahelbepudru ja rosina-aprikoosi kisselliga kõhu täitmist õhtul lõkke ääres ütles Hanna-Liisa, et hea, et hakkas sadama, saime laulda. Lex oli palvetanud, et õhtuks tuleks päike välja, et saaks ujuma minna, ja tuligi! Seal oli ka suur puukiik, kus Rein ja Henrico kiljuvatele tüdrukutele hoogu tegid. Sel ööl said tüdrukud ja naisterahvad isegi matkamajas magada. Minu magamiskott oli küll vihma käes osaliselt märjaks saanud, aga lõkke paistel õnnestus see ära kuivatada. Samal ajal laulsime ja rääkisime oma kogemustest Jumalaga. Hommikusöögi lõkke paistel said ka teksad kuivaks.
Neljapäeval käisime Vastseliina linnuses. Seal oli ka huvitav. Sel ajal, kui toimkond juurviljasuppi keetis, kaotas Ane Hanna-Liisa plätu Piusa jõe mudasse ära, aga palvetas ja Hanna-Liisa leidis selle pärast üles.
Enamasti enne või peale lõunasööki olid õppetüki lugemised ja huvitavad arutelud. Ja hommikupalve ja/või õhtupalvejärgsed kallid ja puntrakallid olid väga armsad. Hea oli ka see, et kedagi meist ei hammustanud üksi puuk ja ei juhtunud muud õnnetust. Matkal ei saanud ka igavust tunda, sest meid lõbustas matka jooksul tekkinud ansambel nimega „Kõkukoor“ ehk „Naerukajakad“ ja lõpuks juba „Hundikutsikad“, koosseisus Hanna-Liisa, Ane ja Säde.
Lõkketulel valmistatud juurviljasupid ja tatrapuder ja üldse kõik toidud maitsesid väga head. Matkal õppisin ka uue toreda kaanoni: „Sõber, ära väsi rändamisehoos…“ Laulsime seda kätest kinni hoides ja edasi rühkides, kuni jõudsime Reinu maakodusse, kus matk lõppes. Ma ei julenud seljakotiga üle purde minna, siis Vello tassis nii oma kui ka minu seljakoti üle.
Usun, et saime matkal nii üksteise kui Jumalaga lähedasemaks. Sääsed ära ei söönud ja telgis oli ainult vahepael veidi jahe tududa. Lõppkokkuvõttes: matk oli minu meelest väga tore!
In English