Seoses koroonaviiruse pandeemiaga on paljud inimesed hakanud juurdlema usku puudutavate küsimuste üle. Kas Jumal mõistab niimoodi inimkonna üle kohut? Kas see on märk maailmalõpust? Kas Piibli prohvetikuulutused mainivad seda haiguspuhangut? Isegi inimesed, kes ei usu Piiblit ega Jumalat, mõtisklevad selle üle, mida nende usklikud naabrid asjast arvata võiksid. Nii et tahan siinjuures vaadata, mida Piibel nakkushaigustest räägib ja millist rolli võivad need Piibli prohvetikuulutuste põhjal mängida. Kas praegu leviv pandeemia ongi see „lõpp“, mida paljud on hirmuga oodanud?
Kõigepealt hingame kõik sügavalt sisse-välja ja püüame asjad mingisse konteksti asetada. Covid-19 on põhjustanud tuhandeid enneaegseid surmasid, aga see kahvatub endiselt Hispaania gripi pandeemia kõrval, mis tabas maailma sada aastat tagasi. Hispaania gripp nõudis 50–100 miljonit inimelu ajal, mil maailma rahvastik oli kahe miljardi kandis (praegu oleme jõudnud peagu kaheksa miljardini). Ja ajas veelgi kaugemale minnes kohtame musta katku, mis võis oletatavasti tappa 75–200 miljonit (aastatel 1347–1351) olukorras, kus maailmas elas vähem kui 500 miljonit inimest. Umbkaudu iga kolmas inimene maailmas suri katku. Nii et kuigi praegune olukord on vägagi tõsine, ei ole sellel inimlikus mõttes selliseid mõõtmeid, mida võiksime kuidagi apokalüptiliseks pidada.
Aga mida räägib siis Piibel nakkushaigustest ja nende puhangutest? Piibli vanem osa on kirja pandud iidses heebrea keeles. Heebreakeelne sõna nakkushaiguste või pandeemiate kohta on dever. Seda on kasutatud Vanas Testamendis umbes viiskümmend korda. Selle sõna tüvi tähendab „hävitama“, millest omakorda on tulnud tähendus „nuhtlus“ või „katk“. Irooniline on, et seda sõna ei kasutata üksnes inimeste nakkushaigustest rääkides, vaid seda on seostatud ka loomadega; see on loomade katk (2Ms 9:3). Jumal plaanis kasutada haiguspuhangut kui relva, millega ajada kaananlased (Kaanani piirkonna põliselanikud) iisraellaste eest ära, nii et iisraellased ei peaks tõotatud maad alistades nendega võitlema (4Ms 14:12). Teame ju praegugi omast käest, kui lihtsalt tekitab haiguspuhang paanikat ja ebaratsionaalset käitumist.
Kõige tavalisem kontekst, kus sõna „katk“ heebrea Pühakirjas esineb, viitab iisraellaste ustavusetusele oma Jumala suhtes. Kui Iisrael oli Jumalale sõnakuulmatu, kaotasid nad Tema kaitse, see viis omakorda selleni, et vaenlased said neid rünnata ja nende maad hävitada. Selles kontekstis kohtume tihti kolme kuulsa kamraadiga: sõja, nälja ja katkuga (3Ms 26:25, Jr 24:10, He 14:12–21). Neid kolme kujutatakse kui linna vallutavat vaenlast. Sõda ajab inimesed linnamüüride varju, sellele järgneb nälg ja seejärel katk ning sõjakäigu lõpetab küüditamine (3Ms 26:21–26, Jr 21:6–9, He 7:15). Oluline on meeles pidada, et sellises kontekstis ei ole nakkushaigusi kujutatud kui Jumala otsest karistust, vaid pigem on dever üks ustavusetuse loomulik tagajärg; see on miski, milleni on viinud Jumala kaitse äravõtmine (Jr 27:13, 32:14, 34:17, 38:2). Pandeemiad ei teki sellepärast, et Jumal on inimeste peale vihane, need on inimliku rumaluse ja vastuhaku loomulikud tagajärjed.
Piibli uuem osa (Uus Testament, mis on kirja pandud Rooma impeeriumi ajal üldkasutatavas kreeka keeles) räägib nakkavatest haigustest palju vähem. Lk 21:11 seostatakse katku (kr loimos) maavärinate, nälja ja taevaste tunnustähtedega, mis pidid saatma Jeruusalemma hävingut 70. aastal m.a.j. See sõna puudub aga Luuka 21. peatükist, kus kirjeldatakse maailma lõpuga seonduvat (Lk 21:25–28). Luuka 21:11 paralleeltekstiks on Matteuse 24:7. Selle teksti mõnes versioonis kohtame sõna „katk“, teistes aga mitte. Selle põhjuseks on, et mõnedes kreekakeelsetes käsikirjades, mille järgi on Piiblit tõlgitud, on „katk“ olemas, osades aga ei ole. On üsna tõenäoline, et seda sõna Matteuse evangeeliumi originaalversioonis ei olnud. Aga isegi kui see seal oli, ei paiguta Matteuse 24:8 seda maailma lõppu, vaid hoopis „sünnivalude algusesse“. Jeesus nägi haiguspuhanguid kui midagi üdini inimlikku, mitte midagi sellist, mis oleks tingimata maailma lõpuga seotud. Seda sõna kasutatakse metafoorilises tähenduses ka Apostlite tegude 24:5, kus viidatakse Paulusele halvustavalt kui katkule. See põlglik väljend ei anna meile muidugi mingit teavet selle kohta, mida Covid-19 võiks tähendada.
On ka üks teine kreekakeelne sõna, mida on tihti „katkuks“ tõlgitud. See on thanatos – tavaline kreeka sõna surma kohta. Mingil põhjusel on just seda sõna kasutatud antiikses kreekakeelses Vana Testamendi tõlkes (Septuagintas) neis kohtades, kus heebreakeelne tekst kasutab nakkushaigustele viitavad dever sõna. See tähendab, et Uue Testamendi kirjutamise aegadel kandis sõna „surm“ muu hulgas ka katku või haiguspuhangu tähendust. Seda sõna on selles tähenduses kasutatud Ilmutusraamatus kolm korda. Ilmutusraamatu 2:23 räägib ühest konkreetsest sündmusest, mis meie jaoks on minevikus. Teine kasutus on leitav Ilmutusraamatu 6:8. Tuhkru hobuse seljas ratsutaja saab võimu neljandiku ilmamaa üle, et tappa mõõga, nälja ning surmaga (katkuga). Samamoodi nagu Matteuse 24. ja Luuka 21. peatükis, nähakse ka siin nakkushaiguste levikut kui inimajaloo üldist osa. Mis ongi ju nii olnud.
Kuid kolmas thanatos’e kasutus viitab ilmselgelt lõpuajale. Katk on miski, mis käib kaasas Baabüloni langemisega vahetult enne Jeesuse tagasitulekut. See tekst ei ütle otsesõnu, et Covid-19 oleks lõpuaja märk – tekst ei ole sellise järelduse tegemiseks piisavalt spetsiifiline. Kuid see viitab – rohkem kui ükski teine piiblitekst – ometi sellele, et pandeemiad võivad saada osaks lõpuajast. Kuid on veel üks piiblitekst, mis võib meile selles kontekstis oluline olla – Ilmutuse 16:2. See kirjeldab tigedaid paiseid, mis tabavad neid, kes on endale võtnud metsalise märgi. Samas peame tunnistama, et kuigi need paised on tõsised, ei ole selles tekstis kasutatud nakkushaigusele või pandeemiale viitavaid sõnu.
Selle piibelliku ülevaate järeldus on kahetine. Esiteks, pandeemia ei ole iseenesest lõpuaja märk. Kuna ajaloost on teada kaugelt hirmsamaid haiguspuhanguid, ei peaks Covid-19 kasutama kui indikaatorit selle kohta, millisel ajalooetapil me elame. Kui lõpuaeg on lähedal, viitavad sellele teised, olulisemad märgid. Nii et lihtsalt öeldes ei viita Piibli prohvetikuulutused sellele, et pandeemiatest saaks võtmetähtsusega märk lõpuaja identifitseerimiseks. Samas ei välista Piibel haiguseid ühe lõpuaja tunnusena. Teiseks ei ole haiguspuhang Jumala otseseks karistusviisiks; pigem on see osaks inimlikust olukorrast, mis on kaasas käinud pattulanguse ja Jumala vastu mässamisega. Piibli järgi on Jumal elu alustaja ja ülalhoidja (Jh 1:3–5). Kuid universumis on jõude, mis vastanduvad Jumalale ja toovad valu ning hävingut (Ii 1:6–12, 2:1–6). Mingi piirini on sõna „karistus“ pandeemiat kirjeldades õigustatud – Jumal lubab inimestel oma teed minna ja siis oma tegude tagajärgi maitsta.
Kas Piiblis on veel midagi, mis võiks meile selles olukorras kasuks olla? Vana Testamendi kontekstis olid nakkushaigused millekski selliseks, mida sai ja pidi inimlike pingutustega leevendama (Jr 27:13, 38:2). Ja huvitaval kombel on Piibli kõige praktilisemaks soovituseks nakkushaiguste levikut tõkestada… sotsiaalne isolatsioon (4Ms 5:1–4, vt ka 4Ms 12:10–15 ja 3Ms 13:45–46). See on seesama meede, mida paljud meistki praegu kogevad. Kogukonnal on vastutus eraldada need inimesed, kes on nakatunud, nendest, kes on terved. Sellistes küsimustes ilmalike võimude juhtnööride järgimine ei peaks usklikele tekitama mingeid süümepiinu; vastupidi, meie südametunnistus peaks sundima meid sellistes kriisides võimudega eeskujulikku koostööd tegema (Rm 13:1–5).
Siiski on vaja lisada, et prohvetikuulutuste järgi on paanika kindlasti üheks viimaste päevade tunnuseks (Lk 21:25–26). Kas Covid-19 võiks viia eshatoloogilise paanikani? Ma ei ole ei prohvet, majandusteadlane ega reaalteadlane, nii et võtke kõike järgnevat teatavate reservatsioonidega. Covid-19 pandeemia, nagu me seda kogeme, võib veel palju hullemaks minna, tappes halvimal juhul kaks miljonit ameeriklast ja kümneid miljoneid mujal maailmas. Sellega läheks ta Hispaania gripi liigasse, ent siiski mitte musta katku kategooriasse. Kõige tõsisem oht, mis meid ähvardab, ei ole mitte praegu leviv viirus, vaid selle viiruse veel ohtlikumad mutatsioonid. Sellel arengul tasub silma peal hoida, kuid minu hinnangul ei ole viiruse muteerumine eriti tõenäoline (olen avatud teaduslikult põhjendatud argumentidele, mis võiksid mu meelt muuta, ent mitte juhuslikele spekulatsioonidele). Viirused näivad aja möödudes oma jõudu kaotavat, mitte seda kasvatavat. Ja kuna puudub laiapõhjaline testimine, on Covid-19 suremusmäär arvatavasti palju väiksem kui praegu teadaolev 3%, sest paljud inimesed põevad viirushaiguse läbi ilma seda teadmatagi. Saksamaal, kus testimist tehakse palju laiaulatuslikumalt kui mujal, on suremusmäär hetkel 0,8% juures, mis on ülemaailmsest määrast palju madalam. Praegu sureb USAs sellesse viirushaigusesse vähem kui 2% nakatunutest.
Minu jaoks tekitab palju suuremat muret majanduse kokkuvarisemine, kui sotsiaalne isolatsioon peaks veel kuid kestma. Kõige mustema stsenaariumi järgi võib USAs töötuse määr tõusta 20%-ni, kui eriolukord peaks kestma 6–12 kuud. See võib vajutada uue Suure Depressiooni päästikule. Kui võtta arvesse seda paanikaostlemist, mida oleme juba näinud, võib mittekristlik maailm täiesti koost laguneda, viies mässude, rüüstamise ja teiste tagajärgedeni. Üks neist tagajärgedest võib vabalt olla ka näost-näkku suhtlusel põhineva kõrgharidussüsteemi lagunemine, turismi ja rahvusvaheliste reiside kokkukuivamine, toitlustusasutuste ja iluteenust osutava sektori tõsine kukkumine ja kristlaste tagakiusamise järsk suurenemine.
On vägagi tõenäoline, et paari aasta pärast tajume praeguseid meetmeid võitluses Covid-19 vastu kui tõsist ülereageerimist. Aga kuna me ei saa milleski praegu kindlad olla, on mul hea meel, et me teeme kõik, mida suudame. Ja mis puudutab viimsepäeva sündmuste aega, jäävad meiega Jeesuse sõnad: „Valvake siis, sest teie ei tea…“ (Mt 24:42)
Jon Paulien on Loma Linda ülikooli teoloogiateaduskonna dekaan Loma Lindas Kalifornias.
Inglise keelest tõlkinud Mervi Kalmus
In English