Reedel, 17. aprillil said Kompassi koguduse liikmed video teel kokku, et tähistada armastussöömaajaga Kristuse surma ja ülestõusmist. Eesti liidu väikekoguduste koordinaator Ivo Käsk sõnas, et kuna seljataha oli jäänud paasapüha ja ülestõusmispühad ja oli osasaamisteenistuse aeg ja kuigi kogudus ei saanud päriselt kokku tulla, vajasid kuulutamist ja kinnitamist need olulised mõtted, mida osasaamine endas kannab. „Nii on Kristus meile öelnud ja sellepärast me kuulutasime selle armastussöömaajaga Kristuse surma ja koguduse osadust,“ sõnas Ivo.
Iga armastussöömaajal osalenud koguduseliige hankis varemalt ise hapnemata leiva ja viinamarjamahla. Armastussöömaajal lauldi koos, palvetati, Ivo rääkis jutluse ja koos söödi hapnemata leiba ning joodi viinamarjamahla. „See kogemus oli täiesti esmakordne,“ ütles Ivo ja lisas, et osadus oli olemas vaatamata sellele, et kogudus ei saanud füüsiliselt kokku. „Me meenutasime Jumala armu ja päästet ja osadus oli meil omavahel erilisemas mõttes kui lihtsalt tavalisel videokoosolekul. Meie armastussöömaja mõte oli kinnitada üle kõige olulisem meie usus - Jumala armastuse tõelisus - ja see liidab kogudust eriliselt,“ selgitas Ivo.
Kompassi koguduse juht Mervi Kalmus oma kogemusest armastussöömajal
Me kõik oleme oma kodus kinni, vaatame iga päev uudiseid, elame surma ja kannatuste kartusega. Me oleme nüüd juba väsinud neist hirmsatest uudislugudest, mis räägivad surma ja hävingu levikust. Meie instinkt on sellest reaalsusest põgeneda ja mõelda teistele, rõõmsamatele teemadele.
See tähendab, et viimane asi, millele kogudusena kokku tulles soovime mõelda, on surm. Ja ometi just seda me kokku saades tegime. Selle surmava pandeemia ajal saime kokku, et mälestada surma. Meil ei olnud päris osasaamisteenistust, kuna osasaamine tähendab koos olemist. Aga me tegime oma parima, et ka eriolukorras jääda ustavaks oma kristlikule kutsumisele kuulutada “Issanda surma, kuni tema tuleb” (1Kr 11:26). Seda kutsumist ei ole tühistatud, ka praegu mitte.
Teenistuse jooksul läks mu meel mitu korda härdaks. Asi ei olnud üksnes selles, et ma igatsen väga oma koguduseperet. Tunded olid tugevad, kuna mõistsin järsku, mida võis iisraellaste jaoks tähendada elu keset madude rünnakut – nii, et iga nurga taga varitses oht.
Ma mõistsin, kui keeruline ja samas oluline oli see, et nad vaataksid vaskmaole, sellele samale asjale, mis sümboliseeris nende häda. Kui kummaline ja samas reaalne oli nende pääste! Ja ma mõistsin, et meie ainus lootus siin maailmas, kus surm külvab kaost, on Jeesuse surm. Jeesuse pekstud ja murtud ihu on tõesti meie ainus lootus. Sest ainult “tema vermete läbi on meile tervis tulnud” (Js 53:5), ainult Tema surmas on meile antud elu.
See tõde jõudis minuni uuel moel.
Me kõik ootame ka inimlikku ravi, Covid-19 ravimit. Me ootame aega, mil saame kodust välja minna, minna kirikusse ja osaleda jälle päris osasaamisteenistusel. Aga ma ei unusta õppetundi, mille selle pandeemia ajal omandasin – tervis tuleb kannatustest. Elu tuleb surmast.
In English