paradoks — nimisõna vasturääkivus; (kr paradoxon midagi ootus- v arvamusvastast) kujuteldav joon, mis märgistab millegi serva või lõppu
Selle korra mõtted on piiride tõmbamise jutu jätkuks; ehk suisa samad mõtted, aga sutsu teise metafoori valgel.
Imelik on olla enesega vastasseisus – korraga kaht asja, mis on teineteise vastased. Aga, vot, nüüd juba aasta otsa olen olnud. Armastan arust ära kombel olla Rubeniga koos... ja soovin samal ajal 110-protsendilise kindlusega, et ta ikkagi vähemalt tunnise lõunauinaku teeks. Oma kontoris vahepeal unustatud tõhususega tööasju ajades tunnen rõõmu omaette olemisest ja oma asjade tegemisest... ja samal ajal igatsen vaieldamatult tuliselt lapsega olemise järele, kõhus kruttimas kerge süütunne.
Tuleb välja, et lisaks lapse iseseisvumise arengutele tuleb silma peal hoida ka ema taas-iseseisvumise kulgemisel. Kuidas olla korraga ema ja ise, kui on teada, et see ise ei võrdu minu puhul ema-olemisega?
Ma olen tegelikult alati hädas olnud sellega, et tahan täiesti siiralt teha rohkem, kui meile kättesaadavad dimensioonid võimaldavad – aega jääb väheks ja mitmes kohas korraga eksisteerimise saladust pole veel lahendatud. Olen aastaid unistanud, et keegi lõpuks ometi leiutaks ajataskud – mingi seadeldise, mis võimaldaks mul kell 16:01 minna oma ajataskusse, seal tunnikese rahus mingi projekti kallal pusserdada ning siis taskust kell 16:02 välja astuda. Mõtle, mis siis kõik tehtud saaks!
Kui ma rasedast peast oma tulevikureaalsust silme ette üritasin manada, teadsin ikka, et üks pahupidi-maailma tõdesid saab olema tühi laud. Vaatasin siis oma kujuteldavat töölauda, millel seisid kõrges korratus kuhjas pooleliolevad ja alustamata plaanid töölt, kodust, kirikust ja mujalt, ja nägin, kuidas lapsesaamine selle leti lagedaks lööb. Noh, sellise seebikas nähtud dramaatilise viipega. Plaanid ja projektid kukkusid aegluubis laua alla ja ümber põrandale laiali. Laud ise jäi täiesti tühjaks. See mõte võttis kõige kauem harjumist – kui oled aastaid elevusega sellisele kujuteldavale lauale kultuurikihti korjanud, ei ole lihtne vaadata, kuidas need metafoorsed mõttelapsed vaeslasteks jäävad. Ei, asi polegi neis. Asi on minus. Kui laud tühjaks virutada, kuhu jään siis mina? Kolmkümmend ja peale eluaastat ja... tabula rasa? Kes mina ise ilma selle lauata olen?
Ennast niimoodi suurteks muudatusteks ette valmistades suutsin vältida kõige ekstreemsemaid ahastusi. Teadsin selle kõige sees, et põrandale pillutatud asjad ei jää igaveseks põrandale. Mõned asjad leiavad ühel hetkel – oma õigel ajal – tee tagasi lauale. Võibolla küll teises koosluses ja uute proportsioonidega, aga mu ise naaseb. Ausalt öeldes olin osaliselt isegi põnevil. Ehk aitab lapsesaamise kogemus mul lõpuks ometi selgemalt näha, millised plaanid ja projektid tulekski prügikühvlile pühkida. Ehk saan ma lõpuks ometi tegelema just paraja hulgaga.
/.../
Ja siin ma siis nüüd olen.
Kahe lauaga naine.
Ühel pusserdab üks aastane põngerjas nii paeluvalt maailma avastada ja ennast arendada, et end sellest sekundikski lahti rebida tundub võimatu. Teisele tekib tasapisi uusi ja vanu mappe ja märkmikke, visandivihikuid ja tähtaegu – kõik põnevad ja päris-päriselt minu omad. Mõlemad on minu lauad. Mõlemad olen mina. Ajataskuid pole veel leiutatud ja mina jään endaga vastasseisu – 100% ema ja 100% ise.
In English