Jumal ja üksteise tugi

Paari nädala eest lugesin ühe oma lemmikautori, Frederick Buechneri raamatut. Ta on oma imelisse biograafiasse „Rääkides saladusi“ kirja pannud read, milles tundsin ära sügava tõe. Buechner ütleb: „Vahel mõtlen, et kõige parem asi, mis mõne kogudusega saaks juhtuda, on see, et nende kogudusehoone põleb maha ja kogudus kaotab kogu oma raha. Siis jääks inimestele alles ainult Jumal ja üksteise tugi.“

Neid ridu lugedes ei olnud mul aimugi, et vaid kahe lühikese nädala pärast kuulutab Vabariigi Valitsus välja eriolukorra, mis sisaldab endas ka korraldust sulgeda kõik kirikuuksed. Mul ei olnud aimugi, et vaid loetud päevad pärast selle raamatu lugemist ärkan ühel hingamispäeva hommikul üles ja mõistan, et kõik, mis mulle veel jäänud on, on Jumal ja mu kogudusekaaslaste tugi. Ei ole kirikuhooneid. Ei ole jumalateenistusi. Ei ole töist koguduseelu rutiini. On ainult Jumal ja üksteise tugi.

Kõik tunded, mille valitsuse šokkotsus esile tõi, ei ole veel lahtuda jõudnud. Eriolukorra väljakuulutamisele järgnenud päev tundus kui üksainus pikk kriisikoosolek, sest meilgi oli tarvis kiiresti reageerida ja oma koguduste liidu elu ümber korraldada. Sellest ehmatusest ei ole ma siiani toibunud. Aga kogu selle üleüldise segaduse keskel on ometi paar mõtet, mis on minu peas ja minu jaoks järjest selgema kuju võtnud.

Esiteks – ma tunnen oma kogudusest tõsiselt puudust! Meie liidu meediatiim suutis imekiiresti korraldada hingamispäevahommikuse online-jumalateenistuse, et me saaksime ikka kirikusse „minna“. Tegelikkuses istusime kõik erinevates elutubades ekraani ees, saatsime oma koguduse Facebooki vestlusesse selfie’sid, jagasime palvesoove ja hoidsime üleval positiivset meelsust. Ja ometi ei piisanud sellest, et minu kurbust eemale peletada.

Üks noor pere meie koguduses sai just eelmisel nädalal pisibeebi võrra rikkamaks, aga me ei saanud neid kallistada, ei saanud nende eest üheskoos palvetada, ei saanud vanavanemaid õnnitleda. Ma ei saanud lobiseda oma hea sõbrannaga, kes töötab välismaal ja kes juhtus just sellel nädalavahetusel Eestis olema. Ma ei saanud juttu ajada selle või tolle koguduseliikmega. Me kõik jäime ilma kallistusest, mida üks meie kogudusepere liige kõigile teistele pärast teenistust jagab. Tundsin puudust meie ühisest lõunasöögist ja laste ringisibamisest. Tundsin puudust kõigist neist asjadest, mida tavaliselt nii iseenesestmõistetavana võtan. Järsku sai koguduse ime – tavalistest inimestest koosneva Kristuse ihu ime – minu jaoks eriti kalliks.

Samas valetaksin, kui ma ei tunnistaks, et tundsin ka salajast kergendust, kui mulle jõudis pärale, et ma ei pea sellel hingamispäeval koguduses õpetama ega jutlustama. Järsku terendas minu ees terve päeva pikkune ja täielik hingamispäevapuhkus. See tundus kummaline ja samavõrra imeline. Ma ei suutnud tervet päeva üksinda kodus veeta, nii et olin poole hingamispäevast oma hea sõbra ja mentori Ivo Käsu perel külas. Ivo oleks pidanud jutlustama ja õpetama kusagil mujal, mina oma Kompassi koguduses, aga asjade täiesti ootamatu pöörde tulemusena maandusin hoopis nende pere elutoa diivanil. Laulsime südamest kaasa veebiteenistuse lauludele, annetasime oma telefonide kaudu, kuulasime jutlust, sõime ühiselt lõunat ja käisime metsa all jalutamas. See oli imetore! Ja selle kõige taga kuulsin Jeesuse kaugete sõnade kaja: „Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!“ (Mk 6:31) Tunnistan ausalt – minu hingamispäevad ei möödu tavaliselt omaette või puhkamisega. Nüüd järsku, tänu ülemaailmsele pandeemiale, saan ma hingamispäeval hinge tõmmata.

Olen ühtlasi aru saanud, kui õrn on piir selle vahel, mis on tavapärane, ja selle vahel, mis on ebaharilik. Ei olegi rohkem vaja kui ühe tundmatu viiruse saabumist ja järsku on kõik tavaline pea peale pööratud. Kõik, mis näis nii kindel ja turvaline, on kadunud. Ja mis on järele jäänud? Mõnel inimesel on järel 150 WC-paberi rulli. See annab neile mingisuguse turvatunde. Teised pöörduvad Netflixi poole, et see neid kuhugi rahulikumasse paika viiks. Kolmandatel on kodus riisi- ja pastamäed. Neljandad vaatavad selles olukorras riigijuhtide ja meditsiinitöötajate poole, nagu oleksid nood pooljumalad.

Kui ma suudan ennast lahti kiskuda ärevate uudiste lõputust voolust ja paar korda sügavalt sisse-välja hingata, siis ma avastan, et minu kindlustunne pärineb hoopis teisest allikast. Minu usk ja usaldus kuulub vägevale Jumalale, kes hoolib meie haigest ja ärevast inimkonnast veel palju enam kui meil aimugi on.

Oleme olukorras, kus meile on jäänud vaid Jumal ja üksteise tugi. Ja sellest piisab kuhjaga.